mispärast ma õieti siia tulin? Ma tulin selle nõudega, et teie oma lapsed, kui nende raske süü olete teada saanud, valju nuhtluse alla võtate. See on teie kristlik kohus. Minu karistus üksi ei aita. Ma pean oma nõuet nüüd iseäranis rõhutama ja teid tungivalt paluma, et lapsed saaksid tingimata kodust karistust. Ainult sel tingimusel võtan nad jälle kooli vastu. Ma tahan loota, et teie minu nõuet täpselt täidate.”
Ta tõusis üles. Jaani poole pöördudes lisas veel juurde:
“Oma lootuse panen eriti teie peale, Vapper, sest teie olete perekonna-isa asemik.”
“Ma tahan neid karistada,” vastas Jaan.
“Valusasti.”
“Valusasti.”
Kooliõpetaja tõmbas kindad aeglaselt kätte, vangutas, suunurk kahetsevalt naerukile kistud, saunaeide poole pead, ohkas, köhatas ning astus viimaks toast, kusjuures ta jälle kesiku üle komistas. “Kukeleeguuu!” laulis roostepunane kannusjalg lahkujale järele, nii et ta pikad verevad lotikesed võbisesid…
Toas valitses natuke aega rõhuv vaikus. Ema oli sängi servale istunud ja nuttis, nagu see tema viis oli, tasakesi põlle sisse. Jaan istus küll jälle söögilauda, aga ta ei võtnud lusikat kätte, ta isu oli täiesti kadunud. Äkitselt sai tõvest närbunud inimese haiglane ärritus temast võidu. Ta kähvas istmelt, vihakorts otsaesisel ja vihapuna palgel.
“Või vargil käivad! Vargil! Kas neil ei ole oma leib iga päev kaasas, kas nad on millalgi söömata jäänud? Ma tahan teile näidata, teie varganäod! Ma tahan teile anda, et te siputate mu käes!”
Ta hakkas vitsa või vemmalt otsima ja leidis nurgast viimaks piitsa.
“Jaan!” palus ema tasakesi.
“Vait!” kärgatas poeg. “Eks ma ütle – sa seisad veel nende eest! Kas sa ei tea, mis vargus tähendab? Kas sulle ei tule hirm peale selle sõna eest? Kas sa häbi ei tunne? Kas on enne keegi julenud öelda, et Väljaotsal vargust sallitakse, et Väljaotsa saunast keegi vargil on käinud! Ja nüüd tuleb see noor isandake ja peab siin jutlust vargusest, röövimisest ja tapmisest! Ja tal on paraku õigus nõnda rääkida, meid noomida, tal oli õigus sulle öelda, et sa oma lapsi, kes vargil käivad, ise veel püüad vabandada! See tulebki ju kõik sinu hellitamisest. Aga mina tahan neile nüüd näidata, mis on kodune kasvatus. Seda tõotasin ja seda tahan teha!”
Ema oli vait kui sukk. Niisugust vihahoogu, säärast valjust ei oleks ta oma hea südamega Jaanilt naljalt teadnud oodata… Õigust öelda, ta ei pidanud laste süüd kuigi raskeks: paluke võõrast leiba, veidike võid, mõni silk, kui nende kõhud tühjad on või kui nad oma kuivast koorukesest on tüdinenud, – mis siis sellest nii on! Laste asi! Kes võis seda kohe varguseks lugeda! Seepärast ei saanud ta Jaani põlevast vihast õieti aru. Aga et ta teda kartis, tema valjusest kohkunud oli, siis ei julgenud ta oma arvamist avaldada ja oli vait.
Jaan aga vehkis toast õue. Ta otsis Mikku. Sauna otsast, haopinu tagant leidis teise. Külma käes lõdisedes, palja jalu ja särgiväel, kükitas poisike lume sees pimedas urkas. Ta hambad plagisesid, ta käsivars, millest Jaan kinni haaras, oli kange ja külm kui jääpurikas. Ta nuttis suure häälega, kui vend teda tuppa tiris, ja hakkas härdasti paluma.
Manni leidis Jaan kambrikesest koiku alt. Nagu tagakihutatud jahiloomake oli ta sinna peitu pugenud. Ka tema värises kõigest kehast, aga mitte külma, vaid hirmu pärast. Ta kiljatas valjusti, kui venna kare käsi sängi all ta õla tabas, et teda sealt välja rebida.
Mann viidi tuppa teise kurjategija juurde. Nuttes seisid nad seal nüüd oma kohtumõistja ees – kaks väikest vaest patust, pool-alasti, sasise peaga, räpase näoga, silmis ahastus ja kisendav armupalumine.
Jaan vaatas ühe pealt teise peale, piits löögivalmilt käes. Ta pidi küsima, mispärast nad teiste leivakottide kallal olid käinud, ta suu liikuski juba. Aga – ta ei küsinud. Aimas ta nende vastust ja – kartis seda? – Küsi hiire käest, miks ta viljasalves käib!
Ning Jaani liikuv suu jäi vaiki. Ta kulmult oli korts, ta näost tõmmu puna korraga kadunud. Siis ütles tõsiselt ja üsna vagusalt:
“Kui te palute, siis annan teile seekord veel andeks!”
Oli nüüd liigutav näha, kuidas väike Mann oma värisevad käekesed tömbilt välja sirutas ning suurte pisarate tagant tumma, hingest keeva palve karistaja poole saatis ja kuidas Mikk venna käe, mis piitsa hoidis, oma märja põse, oma tuksuvate huulte vastu vajutas.
Jaan vaatas kõrvale. Ta käest kukkus piits. Ta pööras lastele selja. Natuke aega seisis akna all ja vahtis tähistaeva poole. Siis asus ruttu oma kuue juurde, mis varnas rippus, poetas selle taskust peotäie timpsaiu välja ning jaotas sõna lausumata Mannile ja Mikule ära. Ka emale viskas paar tükki rüppe.
Niisamuti tummalt istus ta siis söögilauda ja hakkas külmaks läinud körti sööma.
“Lapsed ja ema, ruttu ka sööma, muidu jääte ilma!”
Nõnda lõppes kohtumõistmine.
Jaan ei võinud emale nüüd enam ette heita, et see lapsi hellitab. Aga mida vastab küll sama Jaan kooliõpetajale, kui see küsib, kas ta lapsi varguse pärast on karistanud? Ja veel valusasti? Kas ta ütleb, et ta neile nende keelatud “himude” eest pealegi tasus? Ja veel maiusega!
III
Suur Virgu päriskoht, mille krundil seisis noore popsi saun, oli jõuka peremehe ja kohaliku vallavanema Andres Vadi omand. Virgu Andres oli jumalakartlik mees. Ta pidas külarahvale oma nägusas avaras majas tihti piibli- ning palvetunde ja tegi seda kutse peale ka teistes taludes. Tema piiblitunnid olid kuulsad ja rahvast tuli iga kord kokku mis kihas. Tema sõnal oli väge ja võimu. Ta oskas noomida ja oskas palvet teha. Ja kõik voolas südamest ja tungis südamesse. Tema lugemisel nuteti palju ja õhati palju. Ja nutjate seas oli Andres isegi, sest tal oli üpris hale süda. Tema omad vagad sõnad liigutasid ja härrastasid teda, sest ta oli kõige oma hingega selle sees, mida ta ütles.
Oma majas pidas ta kindlat kristlikku korda, teades, kuis mõjub hea eeskuju. Nagu jumalakartliku pereisa kohus, pidas ta igal hommikul ja õhtul perele palvet ja ühtegi söömaaega ei alustatud ilma jumalasõnata. Ta käis iga pühapäev kirikus, sundides ka oma perekonda seda tegema, samuti orje, kui just kibe töö neid ei keelanud.
Ja nagu jumalakartliku pereisa kohus, sallis ta ainult vaimulikke raamatuid, ainult kiriklikku ajalehte oma majas ning vihkas iga tühist maailmalõbu. Ta hoidis oma majast kõik eemal, mis tema hoolele usaldatud hingedele – olgu oma laps, olgu võõras teenija – hukatust võis tuua.
Seda vaga meest oli Jaan Vapper palju aastaid truult teeninud. Ta oli lapsena tema veiseid ja pudulojuseid hoidnud, oli sulasena tema põldu kündnud, heina niitnud, ta vilja peksnud. Ja nüüdki veel tegi seda tööd, aga mitte enam kindla palgalisena, vaid kui päeviline ja pops. Möödunud jüripäeval laskis peremees Jaani sulaseametist lahti.
See sündis mõjuvatel põhjustel.
Esimene oli see.
Peale isa õnnetut surma oli Väljaotsa saun lese kätte edasi jäetud, sest sellel jätkus tol ajal veel tervist ning jõudu kasutatava maapisku eest peremehele päevi teha. Aga korraga hakkas sauna-ema oma tervise ning tööjõuga allamäge minema. Tekkis töövõlg, kohustused kippusid tal üle pea kasvama, vaesus võttis saunas võimust; lähenes olukord, kus Jaani sulasemoonast ja – palgast kogu perekonna elatamiseks oleks pidanud piisama.
See olukord aga ei tahtnud Virgu peremehele kuidagi meeldida.
Sest ta ei mõistnud mitte ainult palvetada, vaid ka rehkendada. Ta rehkendas välja, et Jaani sissetulek võis küll ühte hinge toita ja katta, mitte aga viit. Või kui arvestada kolm last üheks täiskasvanuks inimeseks – siis ikka ühte, ja mitte kolme. Ja Virgu peremees jõudis otsusele, et see ei ole kuidagi võimalik. Vähemalt mitte õigel teel.