p>TALVINE TEEKOND CROZIERI NEEMELE
Antarktika pimeduses ja pakases keiserpingviinide haudeasundustesse tehtud ekspeditsiooni eesmärk oli juba aastate eest seatud dr. Wilsoni «Discovery» retke zooloogia-alases ettekandes. Ainult hankides sellises staadiumis mune, mis sisaldavad varajasi looteid, võis läbi töötada üksikuid huvitavaid faase linnu arengus, sest näib tõenäolisena, «et keiserpingviin kujutab endast mitte ainult pingviini, vaid ka üldse linnu peaaegu kõige primitiivsemat vormi». Neid üksikasju polnud võimalik uurida hüljatud munades ja tibudes, mida oli saadud «Discovery» retkel. Niisugusel teekonnal tuli «riskida südatalviste kelgumatkadega peaaegu täielikus pimeduses», sest keiserpingviin pesitab veidral kombel külmimal aastaajal ning «ekspeditsioonirühm pidi igatahes juuli algul kohal olema … Igal juhul nõuab see vähemalt kolmeliikmeliselt, täie laagrivarustusega rühmalt Rossi šelfiliustikul kuuvalguses umbes saja miili läbimist ning kirve ja köie abil tohutute survejääseljandike ületamist, mis moodustavad liustiku lõhede kaose Crozieri neemel … Päevavalgel oleks nende ületamine nõudnud rühmalt vaid kaks tundi hoolsat tööd».
Pealegi võimaldas retk saada täpseid andmeid talvistest oludest Rossi barjääri lääneosas ning hoolimata ohtudest ja raskustest pidas Bowers meteoroloogilist päevikut, mille sisu kajastub käesolevas ettekandes. Kolm matkajat eksperimenteerisid kelguretkel ka oma toidunormidega, kusjuures iga mees teataval ajavahemikul erinevas koguses pemmikani ja kuivikuid tarvitas. Katsete tulemusi kasutati edaspidi toidunormide koostamisel.
Koos mõnepäevase peatusega haudeasunduste läheduses oli retke kestuseks kavandatud kuus nädalat, kuid seda lühendati erakordse pakase, küttevarude järjekindla kahanemise ja rajuilma tõttu, mis rühma Crozieri neemelt tagasi ajas.
Dr. Wilsoni ettekandele on nurksulgudes lisatud märkusi ja kilde Cherry-Garrardi päevikust. Olgu öeldud, et see päevik polnud kirjutatud trükis avaldamiseks. See oli eraviisiliste meenutuste privaatne ürik. Päevik kõneleb sündmustest ja muljetest nähtuna isikliku suhtumise vaatevinklist ning säilitab muuseas sellisena inimliku koloriidi, mis hoolikalt on eemaldatud dr. Wilsoni rangelt teaduslikul alusel kirjutatud objektiivsetest märkmetest.
Sellistel märkmetel on mitmekülgne väärtus. Iga isiksus saab ühtedest ja samadest sündmustest omaenda muljed, meenutab nende eri aspekte ja selgitab neid erinevast vaatevinklist. Noor rändur märgib endale üles värsked ja elavad muljed, piiramata neid ametliku ettekande võib-olla vajalikugi tagasihoidlikkusega. Pealegi teatab ta ka üksikasju oma ülemusest, mida dr. Wilson ei võinud või ei tahtnud kirja panna.
Cherry-Garrardi panus ekspeditsiooni on seda enam märkimisväärt, et lühinägelikuna ei saanud ta retkel valitsevates tingimustes kanda prille.
Nende märkmete abil võib lugeja helgemate ja süngemate momentidega täiendada polaaruurijale määratud ametlikku ettekannet, kuhu neid polnud vajadust lisada. Nüüd, kus selle retke kaht ülejäänud osavõtjat enam pole, keelitati Cherry-Garrardi lubama kasutada oma päevikut nii, nagu seda siin ongi pruugitud. Cherry-Garrard võib olla kindel – alusetu on ta peamine hirm, et lubades tsiteerida oma täiesti isiklikke ülestähendusi, arvatakse teda tahtvat ülistada enda osa tolles ekspeditsioonis, selle asemel et rõhutada oma sõprade suurepärast tööd, nende jõudu, püsivust ja rahulikkust, millega nood oma ettevõtmise läbi viisid; avalikus ettekandes oleks tema esile tõstnud just seda. Algusest lõpuni, isegi mitte kõige rängemail hetkil ei öeldud seal ühtki halba sõna. Need ettekavatsematud märkmed aitavad näidata Wilsonit ja Bowersit nende õiges valguses.
Teisipäev, 27. juuni 1911. Bowers, Cherry-Garrard ja mina alustasime oma esimest päevamatka, lahkudes veidi enne kella 11 onnist Evansi neemel. Meid saatsid Simpson, Meares, Griffith Taylor, Nelson ja Gran, kes kõik aitasid meil vedada meie kaht kelku. Hulk teisigi tuli meid ümber neeme saatma.
Võtsime suuna Suure Vaguvaalasaare läänetipule ja tegime peatuse, kui selle lähedusse jõudsime ja see Väikse Vaguvaalasaare enda taha varjas. Kaljunukist olime siis vähem kui 100 jardi kaugusel ja teemõõtur näitas 3 miili 700 jardi. Siin lahkusid meist Nelson ja Taylor ning me jätkasime teekonda kolme ülejäänud mehe saatel.
Võisime juba eristada Lossikalju ja Sadamakõrgendike kivistikke ning hoidsime sellist sihti, et mööduda võimalikult liustikukeele otsa lähedalt, kus merejääs pidi olema vähem survejääseljandikke kui kaugemal väljas. Ometi oli nii pime, et me liustikukeele otsa ei näinudki ja teadsime sellest möödunud olevat alles siis, kui Türklasepea kalju alumised kaks kolmandikku äkki silmist kadusid.
Seejärel sattusime raskeltläbitavale, järsuservaliste lumehangedega kühmulisele merejääle ja meie tagumine kelk läks ümber. Et hangedest kõrvale hoidmiseks oli liiga pime, jäid Meares, Simpson ja Gran niikaua meile abiks, kuni nende vahelt läbi pääsesime. Olime siis umbes kolmveerand miili teisel pool liustikukeelt ja teemõõturi näit oli 5 miili 250 jardi.
Kerge, lõunast puhunud tuuleõhk, mis kogu ennelõunal oli vaheldunud tuulevaikusega, hakkas nüüd mõningase jõuga puhuma idast ja lõunas tõmbus taevas üha pilvisemaks [tegelikult oligi pooleldi lumetorm]; keelitasimegi seepärast kolme abimeest siit tagasi pöörduma. Seejärel nägime väga vähe vaeva konarliku jääga, ja kuigi koormad [umbes 250 naela kumbki] olid küllalt rasked meie matkatempo aeglustamiseks, oli teepind kõndimiseks hea.
Kell 14.30, eemaldunud Evansi neemest kuus ja üks kolmandik miili, tegime einetamiseks peatuse. Topelttelki oli kerge püstitada, kuid pärast peatust, olles eemaldanud sisustuse, alustasime telgi sisekülgede tavakohast puhtaksharjamist, mida tegime iga kord enne telgi kokkupanemist. Seda rutiini jätkasime kogu teekonnal Crozieri neemele, mis vähendas tunduvalt jäite tekkimist telgi ülemises kahes kolmandikus. Priimuse põledes jäätus ülalt nõrguvaist sulaveeniredest telgi alumise kolmandikosa vooder järk-järgult üha enam ja mingi muu abinõu peale telgiriide ülessulatamise poleks meid aidanud sellest jäitest lahti saada. Kojuteel Crozieri neemelt loobusime puhastamisprotseduurist, sest kütteõli oli meil nii napilt, et sidusime ventilatsiooniava püsivalt kinni ning hoidsime telgis, niipalju kui võimalik, auru ja soojust meie lapi saabaste sulatamiseks, mis me ööseks lakke riputasime. Siis olid meie riided ja magamiskotid juba nii jäätunud, et meil oli ükskõik, milline on väliskest, ning puhastamisest loobumine säästis teeleasumiselgi aega.
Pärast einet tegime kell 16 minekut ja suundusime koha poole, mida Onnineemikuks pidasime, kuid pimedas sattusime Lossikaljule palju lähemale kui vajalik. Raskete koormate tõttu oli meie liikumiskiirus väike, aga jääpind polnud paha. Peamiselt oli see ikka veel soolase maitsega merejää koorik või ühe-kahe tolli paksune valge kooriklik lumekiht karedal tumedal merejääl, mis laiemate, tuulest kokkusurutud kõva lume kühmudega vaheldus, mida kelgud hõlpsasti ületasid. Lumekühmud näisid tulenevat üle kaljuneeme kaela puhuvast ONO tuulest, mida kohtasime kohe pärast liustikukeelest möödumist ja hiljem mäeseljaku juures, Lossikalju kohal, kus see 5-pallise jõuga puhus kuni kella 20, mil ööseks laagrisse jäime, olles, Evansi neemest eemaldunud 9,75 miili. [Pimedas on selle telgi püstitamine tülikas, kuid isegi praeguses tuules mitte liiga ränk töö. Bill hoiatab mind tõsiselt riskimast ärakülmetamisega. Prillide puudumine on suureks takistuseks telgi ülesseadmisel, aga tuleb jääda kindlaks ega tohi lasta sellest tekkida võimetust, mis eeloleva 41 päeva jooksul loodetavasti mulle närvidele ei käi.] Lossikalju oli siin peaaegu traaversis. Tuul vaibus peagi ja öö oli selge.
Päeval ulatus temperatuur –14,5° (–25,5 °C) kuni –15° (–26 °C) ja öö minimaalne oli –26° (–32 °C).
Kolmapäev, 28. juuni 1911. Kell 7.30 asusime teele. Konarlikul, kiviprügisel ja soolasel merejääl, kus polnud lund, muutus käimine kahte kelku vedades väga raskeks; liikusime vaid veidi kiiremini kui üks miil tunnis. Bowers arvab selle jää kindlasti noorema olevat tollest, mis oli kaldast kaugemal ja millel viibisime eile ning oma tagasiteel. Ta oletab, et kalda äärde oli maatuulte tagajärjel jäänud avar lahvandus, mis külmus viimasena. Ületanud kolm-neli põhiliselt neemikult endalt radiaalselt lähtunud lõhet ja survejääseljandikku, jõudsime kell 13.30 Onnineemikule. Teemõõtur näitas 13 miili 1500 jardi, aga me polnud Evansi neemelt tulnud sirgjoont pidi. Sõime onnis, sest lund ei olnud peaaegu üldse kuhjunud ukse ette, mille avamisega meil polnud mingeid raskusi.
Pärast söömist laabus matk Armitage’i neemele paremini. Ehkki jääl polnud ikka veel lund, ei olnud minek enam nii halb kui ennelõunal, mil endiselt