endiselt sügav ja kõndimisel pehme, kuigi sageli võis kohata ka kõvema koorikuga paiku. Siin-seal esines päris kõva ja libedat, tuulest pressitud lumepinda, mida kattis mõne tolli paksune, üsnagi pehme lume kiht. Viimane oli iseäralikult silutud väljanägemisega, millega alati kaasnes hobusekabjataolisi jälgi ja väga halb kelgujalaste libisemine. Oma liikumissuuna määrasime täna kompassi järgi.
Öösel langes elavhõbedasammas –59,8° (–51 °C) ja kell 10.30 oli 52,3° (46,8 °C) kraadi külma ning puhus kagutuul; kell 19.15 näitas kraadiklaas –47° (–44 °C).
Pühapäev, 9. juuli 1911. Tihe hägu, valge udu [neljas udune päev järjest] ja kogu päeva kestev lumesadu tegid võimatuks kelkude vedamise ükshaaval, kuid märkasime, et paremaks muutuval teepinnal saame jällegi hakkama kahe kelguga korraga.
Meie peamine probleem seisnes selles, et kogemata mitte hakata üles ronima mööda lauget, meist vasakul paiknevat Terrori mäe nõlva, kus leidub sügavate jäälõhedega kohti, ja vältida sattumast paremal asuvaisse survejääseljandikesse. Kahe hädaohu vahel paiknes enam-vähem tasase maajää ala, kus liikuda oli ohutu, kuid teadsin, et kahes või kolmes kohas tuleb meil ületada pikad lumekeeled, mis Terrori mäelt põiki üle meie tee ulatusid. Et vältida pikka ülesmäge sikutamist, pidime survejääseljandikest võimalikult lähedalt mööduma; seda oli hõlbus teha päevavalgusel, aga pimeduses ja udus, mis meid kogu sellel teelõigul takistasid, nõudis see pidevat vaeva.
Maamärke polnud täna üldsegi näha. Ennelõunal läbisime veidi rohkem kui ühe ja pärastlõunal veel kolmveerand miili. Oli suureks kergenduseks, et jaksasime vedada mõlemaid kelke korraga. Kuud polnud näha [vaid õrn kuma selles kohas, kus ta pidanuks olema] ning kõike varjas udu, kuid tee läks iga tunniga paremaks. Pärastlõunal sattusime lõhelisele pinnale; seda olimegi kartnud, kui kelke üle mitme laugja kõrgendiku tirisime. Et ootasime seda enne teise, pika lumekeeleni jõudmist, matkasime siiski edasi. Jällegi oli tee kohati kõva ja jäine, ajuti oli jääl kuus tolli lahtist lund. Jalad vajusid meil lumest läbi ja libisesid selle all peituval kivikõval pinnal. Seda esines tihti seljandike harja lähedal. Orgudes oli lumepind sügav, pehme ning koorikuga kaetud. Üldsegi nägemata enda ees olevat teepinda, võis astumisel tekkiva heli järgi otsustada pinna omaduste üle ja lumes kompava jalaga tunda varjatud jäälõhesid. Puhuti lubas udumüüri läbistav kuupaiste siin-seal vaid tükikest jalgealust silmata, aga seegi oli nii erakordselt ühetaoline ja ilmetu, et arvasime end ikka veel lõunatormide tuulest pühitud rajalt kaugel eemal ning muutlike tuulte, tugeva lumesaju ja pidevate udude piirkonnas olevat. Udu moodustus külma liustikuõhu kohtumisel soojema niiske õhuga, mis tõusis merejäält, eriti aga arvututest survejääseljandike lõhedest. Nimetasime selle koha Udude laheks.
Polnud näha midagi muud peale kuu, mis peaaegu otse pea kohal jällegi nähtavale ilmus. Astusime just tavalisest pikemat ja järsemat tõusu mööda ülesmäge, kui nägime lähedal, endi ees ebakorrapärast, halli ning mägist silmapiiri. Jätsime kelgud paigale, sidusime stropid sõlmega kokku ja kõmpisime umbes 50 jardi mööda jäist, lõhedest läbistatud nõlva üles. Tipule jõudnult silmasime eespool veel üht lõhestatud ja ebakorrapärast horisonti ning vasakul teist. Nood olid ilmselt survejääseljandikud. Vaikselt seistes võisime kuulda endi all ja ümberringi jää kriginat ja oigamist, mis meie arvamust kinnitas ja hiljem viis mõttele, et loodete tegevus rannikul kandub üle, vähemalt osaliseltki, siinseile survejääseljandikele, moodustamata seejuures mingit kindlat tõusulõhet.
Arvasime, et kelkude juurest tehtud ekskursioon meile õige suuna turvalisemale maajääle andis, kuid kelkudega sinna poole pöördudes märkasime ikkagi niisamuti lõhestatud kõrgendikke ja seljandikke. Leidnud sügavama oru, jäime ööseks laagrisse ja otsustasime oodata niikaua, kuni võime täpselt näha, kuhu tuleb minna.
Juba «Discovery» retke ajal oli meid hämmastanud tõik, et puudus selgesti nähtav tõusulõhe paigas, kus ristusid niisugused maajää nõlvad nagu Terrori neemik (McKay neem) ja «teine lumekeel», mis mõlemad otse Terrori mäelt alla ulatusid ning survejääseljandikesse tungisid. Nüüd mõlkus see küsimus meil kogu aeg meeles. Nimetatud nõlvadel ületasime kahtlematult mitmeid väikseid lõhesid, mis näisid teataval määral «töötavat», kuid nende laius küündis vaid paari tollini, ja kui need olidki seotud loodetega, siis peegeldasid lõhed ainult tühist osa tõusu ja mõõna liikumisest. Lõhed on nii väikesed, et ammusadanud lumi võib neid hõlpsasti varjata. Bowers on veendunud, et need on tõusulõhed. Ma ise pole nii kindel ja loodan neid päevavalgel paremini silmitseda, enne kui võin otsustada, kas loodetega on seotud veel midagi peale survejääseljandike, millest mulle näib rohkem kui piisavat.
Täna ulatus temperatuur –36,7° (–38,2 °C) kuni –27° (–32,8 °C); puhusid nõrgad põhja- ning lõunakaare tuuled.
Mõni tund pärast keskööd hakkasid tuul ja lumesadu tugevnema.
Minimaalne temperatuur oli öösel –24,5° (–31,4 °C) ja see püsis kuni järgmise keskpäevani.
Esmaspäev, 10. juuli 1911. Keskpäevaks oli SSW-st tõusnud 6 kuni 8-palline lumetorm ja õhk oli lumest nii paks, kui see üldse olla võis. See kestis kogu päeva ja me lesisime oma magamiskottides, kus oli niiske ning soe, ja kuulasime meie alt ja ümbert kostvaid hääli, mida tekitasid ilmselt mõningal määral loodeist johtuvad perioodilised jääsurve liikumised.
Teisipäev, 11. juuli 1911. Kell 10 kerkis temperatuur +7,8 kraadini (–13,4 °C) [üle 80° (44 °C) tõus rekordilisest miinimumist] ja oli kell 20 veel ikka +6,8° (–14 °C), kusjuures päeva miinimum oli +3,2° (–16 °C). Puhus väga puhanguline, 5- kuni 9-palline edelatuul. See vältas terve päeva ja sellele lisandus veel tihe lumesadu, mis kuhjas meie telgi ümber 1,5 kuni 2 jala kõrguse lumekihi ja kattis ka kelgud. Cherry magab endiselt oma sulgkotis, mis on topitud karvadega välja pööratud põdranahast magamiskotti. Bowers hoiab ikka veel, nagu retke algul, karvase külje väljaspool. Mina pöörasin oma koti karvapoole eile välja. Temperatuuri tõus ja kauane lamamine lumetormi ajal tegid meid endid ja meie riided nii vettinuks, et pidime mõtlema sellele, mis juhtub külma uuesti kõvenedes.
Oleme arutanud oma praeguseid toidunorme ja neid järgnevalt revideerinud:
6. juulil tundis Cherry vajadust rohkema toidu järele ja oleks eelistanud midagi rasvast, kas võid või pemmikani, kui tal poleks käsil olnud eksperiment suure kuivikute normiga. Seetõttu suurendas ta oma kuivikute hulka kaheteistkümneni päevas ja leidis, et see mõningal määral vähendas ta iha rohkema toidu ning rasva järele. Aga juhuslikult olid tal kõrvetised ning ta oli kindlasti tundnud rohkem külma kui Bowers ja mina ning ta kätel, jalgadel ja näol oli ka külmanäpistusi esinenud rohkem kui meil.
Minul ei õnnestunud ligilähedaseltki ära süüa päevaportsjonis ette nähtud 8 untsi võid. Kõige rohkem sain jagu umbes 2 või 3 untsist.
Ka Bowers leidis võimatu olevat ära süüa tema eineks ette nähtud pemmikani ekstranormi.
Niisiis otsustasime eile, kaks nädalat pärast retke alustamist, et Cherry ja mina peame oma dieeti muutma: tema võtab päeviti 4 untsi minu võist ning mina saan vastu kaks tema kuivikuist, mis samuti umbes 4 untsi kaaluvad.
See tegi Cherry ja minu toidunormid võrdseks. Bowers säilitas oma dieedi ja, kui tundis selleks vajadust, võttis veel lisa pemmikani. Seda juhtus aga üha harvemini ja kogu tagasitee vältel sai ta ilma lisata läbi.
Cherry ja minu toidunorm oli päeviti nüüd järgmine:
pemmikani – 12 untsi kuivikuid – 16 untsi võid – 4 untsi
(sõime harva rohkem kui 2 untsi).
Bowersi portsjonis oli nüüd:
pemmikani – 12 untsi kuivikuid – 16 untsi lisapemmikani – 4 untsi
(harva ära söödud).
Meie päevase rutiini kohaselt saime hommikueineks esmalt teed ning seejärel pemmikani ja kuivikuid; lantšiks teed ja kuivikuid (Cherry ja mina ka võid); õhtusöögiks kuuma vett, pemmikani ja kuivikuid.
Keegi meist ei tundnud puudust suhkrust, kakaost või muudest toiduainetest, mida kelgumatkadel olime tarvitanud,