ajal tundsin end täiesti kurnatuna, ühel jalal olid kolm varvast külmavõetud, teisel – üks varvas ja kand; petrooleum on nüüd ainuke, mis meid liikvel hoiab; öö möödus siiski paremini. Meie liigutused muutuvad aeglasteks ja teeme kõik käpikutes.
Täna õhtul torkasin sõrmedel läbi kuus või seitse vesivilli.]
Esmaspäev, 3. juuli 1911. Minimaalne temperatuur öösel oli –65° (–54 °C). Algul oli ilm vaikne ja selge, kuid tõmbus vähehaaval üleni pilve, saanud hakatuse mõnest kõhukast tormipilvest Terrori mäetipu kohal, Pärast einet selgines taevas siiski täielikult ja pärastlõunal võisime kuupaistel ükshaaval kelke vedada. Päevavalguses olime ennelõunal edasi jõudnud vaid 1,5 ning kogu päeva kestel ainult 2,5 miili.
Külma oli 52° (46,5 °C) kuni 58,2° (50,1 °C).
Kella 19.30 ja 20 vahel vaatlesime hunnitut virmaliste mängu, mille jooksul neli viiendikku idataevast oli kaetud lainetava kiirterüüga kuni seniidini, kus see lühenevate, õõtsuvate girlandidena vasakult paremale pöörles, moodustades kiiresti liikuva keerise, mis pidevalt oma kujundust muutis. Mõned alumised kiirtevööd olid sätendavad ja neis eraldusid ülalpool sidrunikollaseks kahvatuvad triibud. Bowers märkis nähtuse kohta järgmist: «Märkimisväärselt säravad virmalised vehklesid kirdes seniidini ja levisid üle kahe kolmandiku taevalaotusest, kujundades läbipõimunud kaartest koosnevaid eesriideid ning nagu tuule toimel triivivaid kiirtevöid. Lõpuks moodustas kogu mäng meie peade kohal tohutu kagusse liikuva seene, mis oli sidrunkollast, rohelist ja oranži värvi.»
See oli niivõrd rabav vaatemäng, et kõik kolmekesi peatusime ja selili maas lamades selle muundumisi jälgisime.
Vaatamata meie püüetele hoida riietus ja magamiskotid kuivana, hakkas tugev külm neid rikkuma. Evansi neemelt väljusime kolme põdranahast magamiskotiga, mida kavatsesime kasutada retke algul. Varuvooderduseks võttis iga mees kaasa veel ühe sulgkoti. Minu kott hoidis hästi soojust, aga kui ta märjaks oli saanud ja kangeks külmus, tõmbus kott nii väikeseks, et hakkas igast küljest rebenema. Bowersi kott oli talle paras, kuid rebenes samuti, kui märgudes kõvaks külmus. Mis nahkadesse puutub, siis olid need nii head, kui vaid soovida võis. Cherryl oli oma suures, karvadega sissepoole kotis nii külm, et ta karvase külje väljapoole keeras ja mahu vähendamiseks ka oma aluskoti sinna voodriks sisse toppis. Bowersi kott, millel algusest peale olid karvad väljaspool, on taoliselt kasutusel siiani. Minu omal on karvane pool sees, nagu retke algulgi. Kotid on üsnagi niisked ja lähevad külmast kangeks, kuid me magame neis piisavalt hästi ning nende kokkukeeramine ja ööseks lahtirullimine ei tekita mingeid raskusi. [Billil on öösel külm ja halb, ning arvan, et see annab ennast talle veidi tunda. Mina olen ajuti suigatanud, Birdie samuti. Tee on natuke parem. Perspektiivis paistavad mäed lühenevat. Hommikul olid riided nii jäigad, et pidime peatuma sellises asendis, nagu telgist välja pugedes olime jäänud.]
Teisipäev, 4. juuli 1911. Öö madalaim temperatuur oli –65,4° (–54,1 °C), aga kell 7.20 üles tõustes leidsime eest täiesti pilves taeva ja lumesaju; juhuslikud tuuleiilid puhusid ONO, S, ja SSO suunast. Kell 9.30 oli temperatuur tõusnud –27,5° (–33 °C) ja puhus 4-palline kirdetuul.
Et kusagil polnud näha midagi, mille järgi suunda määrata, sõime oma hommikueine ning heitsime uuesti pikali. Kogu päeva oli meil soe ja õdus ning kuigi ilm näis selgivat, oli meil öösel muudki teha kui matkata.
Päeval oli madalaim temperatuur –44,2° (–42,3 °C) ja järgmisel ööl –54,6° (–48,1 °C).
Erebuse ja Terrori ümber oli kõik pilvedest varjatud, aga kui hiljem osutus võimalikuks näha Terrori neemikut, siis veendusime, et me polnud veel jõudnud lõunast otseteed Crozieri neemele kulgevat lumetormide teele.
See pikutamine üleküllastas meie rõivad niiskusega ja veekindlad ürbid olid väljaspool telki nii jäigastunud, et uksest uuesti sisse pääseda oli üpris tülikas. Seni on meie jalad olnud enam-vähem pidevalt soojad, välja arvatud juhtudel, kui tuli aeglaselt kõmpida pehmel lumel. Siis pidime valvsalt jälgima oma jalgu, vältimaks ärakülmetamist. Kahetsesin, et olin maha jätnud oma sääremähised, sest täiendav mähis ümber pahkluude oleks jalgadele heaks kaitseks.
Pärast toiduvalmistamist kütame nüüd topelttelki petrooleumiga, et meie sokke ja lapi saapaid üles sulatada ja kuivatada, enne kui need hommikul jalga paneme. Niisuguse pakasega näis see peaaegu hädavajaliku ettevaatusabinõuna, sest me ei tahtnud ju igal ööl märge sokke magamiskotti kaasa võtta ja püüdsime eelolevate pikkade nädalate jooksul kõigest väest oma magamiskotid kuivana hoida. Proovisime seda teha mitmel viisil – oma pidžaamakuubi ja – pükse näiteks kasutasime ööriietuseks vaid algul, kuni nad nii märjaks ning jäigaks muutusid, et meil tuli neid üll hoida pidevalt, kui neid üldse kanda tahtsime. Alates päevast, mil Crozieri neemel lumetormi sattusime, kuni naasmiseni Evansi neemele, ei kasutanud me Bowersiga oma pidžaamakuubi enam üldse – jäigaks külmunuina pakkisime nad tühja petrooleuminõusse, milles nad tagasi koju rändasid.
Kolmapäev, 5. juuli 1911. Kell 3 hakkas kogu taevas selgima ja kell 7 tõusime üles. Teepind oli nüüd senikogetuist halvim ja liikusime hirmus aeglaselt. Sikutades korraga vaid üht kelku, jõudsime 7,5 tunniga ainult 1,5 miili edasi.
Eelmise öö minimaalne temperatuur oli –54,6° (–48,1 °C) ja õhtu saabumisel näitas kraadiklaas juba –61,1° (–51,7 °C). Meid piiras valge udu, aga Erebust ja Terrorit võisime siiski näha. Kiudkihtpilvedest kuupaistel valgena näival taeval oli kena halo püstloodis kiirte ja kuusappidega, millest eriti üks horisondi lähedal silma paistis.
Terve päeva olime kelke vedanud ülesmäge ja lootsime, et ületame juba Terrori neemikut, Lühikeste vahemaade järel ilmusid korrapäraselt jälle koorikuga kaetud laigud. Jääpinnal pole endiselt jälgegi lumeviredest ja ehkki suur osa pinnast oli tuulte toimel muutunud kõvaks ja siledaks, näib see olevat nõrkade, muutliku suunaga tuulte töö. Jääpind on suurel määral kaetud ka pehme lume sügava kihiga, millel kelgu jalased nagu liival kinni jäävad. Sellel lumel on ainult hobusekabja jälgi meenutavad tuulemärgid, mille servad on iseäralikult silutud.
Nii kõvem kui ka pehmem lumepind on kaetud koorikuga, millest jalg paari tolli võrra läbi vajub, andmata küllaldast tuge kleepuva lumega kaetud jalastega kelgu vedamiseks.
Neljapäev, 6. juuli 1911. Jällegi tuulevaikne ja kirgas päev, ehkki tihe udupank lasub meie ees paiknevail survejääseljandikel ja idas, merepoolsete alade kohal.
Taas tuli vedada kelke ükshaaval väga halval teepinnal, mis pärastlõunal siiski veidi paranes. Kuid 7,5 tunnise pingutuse tulemusena jõudsime vaid 1,5 miili edasi.
Öösel oli pakast olnud 75,3° (59,6 °C). Hommikul teele asudes näitas termomeeter –70,2° (–56,8 °C) ja keskpäeval –76,8° (60,4 °C). Kui me kell 17.15 einetamiseks laagrisse jäime, oli külma täpselt 77° (60,6 °C). Keskööks tõusis temperatuur jälle –69° (–56 °C) ja Nordi ning NNW pool oli siis natuke valget, madalal hõljuvat udu ja hägu. Või purunes noatorkest nagu rabe karamellkompvek. Meie petrooleum oli selle pakasega hõlpsalt kallatav, ehkki see veidi siravalt piimjaks muutus.
Reede, 7. juuli 1911. Minekut tegime hilja, alles keskpäeval, paksus valges udus, kus polnud näha, kuhu sammume. Endiselt pidime kelke vedama ükshaaval, olgugi et tee oli märgatavalt paranenud. Lumeviredest polnud veel mingeid märke.
Pärast lantši, mille lõpetasime kella 18.30 paiku, nägime ebamääraseid mägede piirjooni ja märkasime, et olime hakanud lähenema Terra Nova ning Terrori mäele, aga otsekohe tuli jällegi udu maha ja kell 21.45 asusime laagrisse, sest me ei saanud enam üldsegi aru, millises suunas liigume. Päeva jooksul jõudsime oma eesmärgile ainult üks ja kaks kolmandikku miili lähemale.
Öö madalaim temperatuur kella 24 ja 2 vahel oli –75,8° (–59,9 °C). Kell 14 oli külma 58,3° (50,2 °C) ja kella 19 oli temperatuur tõusnud –55,4° (–48,6 °C); käies tundsime mõnuga meeldivat muudatust oma kätel ja jalgadel. [On siiski üsna tore, kui oled teinud midagi taolist, mida iial varem pole tehtud – need temperatuurid peaksid olema maailmarekordilised.]
Laupäev,