p>Hea lugeja! Hoiad käes raamatut, mis kajastab Eesti transiidi lugu.
Aadu Luukase Fondi nõukogu pidas oluliseks jäädvustada ühe väljapaistva Eesti mehe – Aadu Luukase – mälestust lisaks igal aastal väljaantavale ning märkimisväärseks sündmuseks kujunenud ühiskondlikule preemiale ka mingil ajalooliselt jäädavamal moel. Kutsuti ju teda vahel ka Eesti transiidi isaks. Kuid kuidas saab seda üldse teha selle majandusharu ajaloost lahus, mille esinduskujuks ja sümboliks oli taasiseseisvunud Eestis just Aadu Luukas kujunenud?
Sellest soovist ja mõttest võrsuski tahe avaldada raamat, mis jutustaks kokkuvõtvalt ühe Läänemere-äärse väikese maa edukama ja olulisema majandusharu loo koos oma tõusude ja mõõnadega, keerulise tausta ja vastuoludega, emotsioonide, võitude ja kaotustega. Usun, et see oleks parim viis austada Aadu Luukase mälestust. Seisnes ju tema suurus just selles, et ta ei valutanud südant mitte ainult enda, praegu tagantjärele hinnatuna suhteliselt mastaapse ja eduka äri pärast, vaid hoopis kogu majandusharu pärast. Enamgi veel – teda iseloomustas laiem vaade Eesti ühiskonnale tervikuna ja soov aidata kaasa selle tasakaalustatud ja edukale arengule. Taoline laiem ühiskondlik vaade ilmnes nii tema algatatud ja veetud laiema kõlapinnaga protsessides ja organisatsioonides kui ka üsna argisemalt paljudes väikestes konkreetsetes tegudes ja elulistes asjades. Seda kõike saatis tagasihoidlik ja tasakaalukas, kuid väga süsteemne ja järjekindel käitumistava, mille sümpaatsele mõjukusele oli ka minul au tunnistajaks olla nii isikliku tutvuse kui ka ühise töökogemuse kaudu. Kuid mis peamine – Aadu Luukast iseloomustas optimism ja usk paremasse homsesse, mille saavutamiseks tuleb näha kõvasti vaeva ja sihikindlalt tegutseda.
Just selline suhtumine on olnud iseloomulik nendele arvukatele inimestele, kes ajaloo vältel panid aluse ja arendasid vaatamata kõigile raskustele ja tagasilöökidele transiitkaubandust, mis on olnud meie maanurgas lõppkokkuvõttes ikkagi edulooks. Võib isegi öelda, et üksjagu Eesti ajalugu mõjutanud protsesse ja sündmusi on olnud vahetult seotud just selle majandusharuga ja selles toimuvaga. Kui hallidel aegadel polnud selles kahtlustki ning nii rahvas ja ta juhid kui ka ajaloolased, nii toona kui ka hiljem, mõistsid seda, siis uuem aeg näib andvat teistsuguse hinnangu. Nimelt kiputakse Eesti avalikkuses ja poliitikas vahel pidama transiitkaubandust millekski ebasoovitavaks ja isegi segavaks. Seda vaatamata meie põhimõtteliselt ääremaisele geograafilisele asendile! Pole selle teose ülesanne lahata nimetatud suhtumise sügavamaid põhjuseid ja mõjusid, kuid lootkem, et see aitab siiski taolist arvamust natuke muuta. On ju tegu majandusharuga, mis taasiseseisvunud Eestis praktiliselt esimesena ja valdavalt erainitsiatiivile toetudes läbi murdis ja konkureeris edukalt rahvusvahelises tööjaotuses juba siis, kui suurem osa teisi Eesti majandusharusid seda ei suutnud.
Seega võib öelda, et – nagu korduvalt ajaloos ennegi on juhtunud – transiitkaubandus aitas meie riigil majanduslikult edukalt jalule tõusta. Viimase kahekümne aastaga oleme olnud tunnistajaks sellele, kuidas meie transiitkaubanduses ja sellest väljakasvanud logistika- ja transiidisektoris tervikuna võeti kasutusele kõige paindlikumad lahendused ja eesrindlikum tehnoloogia, investeeriti efektiivsesse taristusse ja rakendati omas valdkonnas rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi tippspetsialiste. Seejuures kasutati ära iga avanenud võimalus ja tihti ka parim rahvusvaheline kogemus.
Kui see pole edulugu, siis mis siis veel seda on? Hoolimata sellest, et kaasnesid, nagu iga kiiresti ja edukalt areneva majandusharuga on ajaloo vältel juhtunud nii meil kui ka mujal, vahel üpris teravad konfliktid ja jõulised intriigid, armutu konkurentsivõitlus ja mõnikord ka valusad majanduslikud tagasilöögid. Selline lihtsalt on elu ja see raamat aitab kaasa ka taoliste juhtumite lahtiharutamisele. Mis on aga peamine – Eesti transiidi lugu kui edulugu pole olnud praeguseni eriti populaarne uurimis- ja analüüsiteema. Usun, et käesolev raamat aitab seda tühimikku täita, kuna see toetub lisaks igat sorti kirjalikule materjalile ka viimase kahe aastakümne Eesti transiidi paljude oluliste isikute vahetutele tunnistustele, mille väärtus ajas vaid kasvab. Suur tänu Sulev Vedlerile Eesti transiidi loo kirja-panemise eest ja kirjastuse Hea Lugu kollektiivile selle raamatuks vormimise eest!
Head lugemist ja kaasaelamist!
I PEATÜKK
Kui välisinvestorid saabusid mõõgaga
Suurepärane asukoht ida ja läänt ühendava meretee ääres tegi Eestist kaubandusmagneti juba aegadel, mil merel liikusid viikingite laevad ning karusnahkade ja metalli kõrval olid igati lugupeetud kaubaartikliks orjad.
Eestisse saabusid lääne kaupmehed, kes olid teel itta, ja ida kaupmehed, kes olid teel läände, ning need kaupmehed, kes ei tahtnud või ei saanud oma kodumaalt liiga kaugele sõita.
Märkimisväärne osa Lääne-Euroopa ja praeguse Loode-Venemaa alade vahelisest kaubavahetusest käis tollal mööda Läänemerd. Seda põhjustas teedevõrgu nappus ja teede kehv kvaliteet. Visla jõest Soome laheni laiusid põlismetsad ja sood. Kevadeti ja sügiseti oli nende läbimine eriti vaevaline. Põlislaantesse, soodesse ja võõraste rahvaste maadele korralike, vankreid kandvate maanteede ehitamine oli tolle aja ühiskondadele liiga keerukas ülesanne. Kaupa kanti seetõttu härgade ja hobustega või inimeste seljas, talvel ka regedega.
Parimat võimalust kaupade vedamiseks pakkus laevandus. Laevad said liikuda maist oktoobrini, kui meri ja teised veekogud olid jäävabad. Viikingite laevad mahutasid kuni 30 tonni kaupa ja nendega oli võimalik liikuda madalas vees. Meremehed kandsid laevu üle veelahkmete õlul, talvel ka saanidega. Tavaliselt liikusid kaubalaevad rannaäärt pidi ja mitmekesi koos, sest nii sai end paremini mereröövlite rünnakute eest kaitsta. Sellisest ühisest tegutsemisest sündisid kaupmeeste gildid ja kompaniid.
Eestist möödus Ida-Euroopa kaubanduse kõige olulisem tuiksoon. See veetee ühendas Lääne-Euroopat Neeva, Volhovi ja Lovati jõgede ning Laadoga ja Ilmeni järvede kaudu tulevase Novgorodi vürstiriigi aladega.
Teine veetee viis Eestist Venemaale Narva jõe ning Peipsi ja Pihkva järvede kaudu. Kolmas menukas tee kulges mööda Koiva jõge kuni suure põhjapoolse käänuni ning läks sealt edasi maitsi Otepää kaudu Irboskasse ja Pihkvasse.
Samuti liikusid kaupmehed Venemaale mööda Pärnu, Navesti ja Põltsamaa jõgesid ning Peipsi järve.
Kui lisada siia arvukad lisajõed ning nende vahel kulgenud laevade lohistamisteed, siis käis laevaliiklus Eesti kaudu kuni Põhja-Jäämere, Musta mere ja Kaspia mereni välja. Eestit läbivaid veeteid mööda liikusid sõdalased ja kaupmehed isegi Bütsantsi ja Pärsiasse.
Eesti kaudu viidi idast läände peamiselt karusnahku, läänest Venemaale aga relvi ja metallesemeid, tekstiilitooteid ning soola.
Suures osas oli tegemist vahetuskaubandusega, kuid tasapisi ilmus käibesse ka raha. Märkimisväärne osa Eestist leitud araabia hõbemüntidest sattus siia Venemaa kaudu. Isegi tol ajal eesti keeles hõbemünti tähistanud sõna „nogat” on araabia päritolu.1
Õitses ka inimkaubandus. Ilmselt kuulsaim turul müüdud ori oli täiskasvanuna Norra kuningaks tõusnud Olaf Trygvasson. Saagade järgi langes ta kolmeaastase lapsena laevasõidul Eesti mereröövlite ohvriks ja müüdi koos emaga orjadeks. Olafit äriti Eestis paar korda edasi, mis näitab, et inimestega kauplemine oli siinkandis levinud tegevus.
Mitte ainult välismaalased, vaid ka eestlased olid aktiivsed kaupmehed – näiteks Trygvassoni saagas jutustatakse, kuidas eestlased tegid kaupa Novgorodi turul.
Eesti tähtsamad sadamad paiknesid Pärnu, Virtsu ja Tallinna kohal, Kuusalus Kolga rannas, Virumaal Toolses, Mahu sadamas ja Purtse jõe suudmes. Samuti leidus neid Saaremaal.2
Kaubandussuhete arenedes tekkisid kaupmeestele püsivamad elu- ja kauplemiskohad. Arvatavasti asusid XII sajandi lõpul Ojamaa (Gotlandi saare) kaubitsejad Tallinna.3
Baltimaad jäid oma hea asukoha tõttu silma sakslastele, kelle asualad jõudsid XII sajandil Läänemere kallastele. Kiiresti kasvanud elanikkonnaga sakslased otsisid oma rahvale uusi maa-alasid. Baltimaad sobisid selleks imehästi.
Saksa rahvaste soovi itta tungida tugevdasid kaupmehed, kes nägid idakaubanduses suurepärast teenimisvõimalust.
Siinse