edasi Novgorodi.
1204. aastal rajas piiskop Albert Väina jõe äärde Riia linna. Sellest sai sakslaste kaubanduslike aktsioonide, aga ka vallutussõdade peamine kese.
Sel ajal, kui rüütlid Lätit vallutasid, külastasid Saksa kaupmehed rahumeeli Eesti sadamaid, reisisid nende kaudu Pihkvasse ja Novgorodi. Aeg-ajalt esines küll mõningaid teravaid kokkupõrkeid näiteks mereröövlitega, kuid selles polnud midagi erilist. Nende rünnakute tõttu ei kuulutatud veel sõda välja.
Tollased eestlased oli tüüpiline röövrahvas, kes tegid aeg-ajalt naabrite juurde sõjaretki, et hankida vange ja vara. Täpselt samamoodi nagu Läti, Leedu ja Vene alade hõimud laastasid Eestit. Maksukoguminegi käis tollal pahatihti tule ja mõõga abil.
Ühe röövretke ajal aga röövisid Ugandi väed paljaks sakslastest kaupmeeste voori. See sobis Riia sakslastele heaks ettekäändeks, et alustada vaenutegevust ja saada enda kätte Koiva jõge ja Otepää kaudu Pihkvasse suunduv kaubatee. Seda teed sai hästi kasutada puhuks, kui Polotski vürst sulgeb Väina jõe ülemjooksu ega lase kaupmeestel enda valduste kaudu Venemaale edasi liikuda.
Ettekääne läks käiku. Läti Henrik kirjutab oma Liivimaa kroonikas, kuidas 1208. aastal läkitati preester Alebrand koos kaaskonnaga Ugandisse „tagasi nõudma kaupmeeste vara, mis oli röövitud kord enne Riia ehitamist, kui nad oma sõiduriistadega olid minemas Väinalt Pihkva poole; selle olid röövinud ugalased teel liivlaste nõuandel ja seda oli rohkesti, võrdudes nimelt üheksasaja margaga ja enamagagi".
Ugalased aga ei tagastanud vara ega andnud kindlat vastust selle tagasiandmise kohta tulevikus.45
Sakslased ja lätlased proovisid uuesti kõneluste abil kaupa tagasi saada, kuid eestlased vaidlesid vastu. Lõpuks läksid pooled üksteist ähvardades lahku.
Lätlased palusid abi Riia linnalt. „Riialased niisiis, tuletades meelde ka oma ülekohut ja lugematuid varasid, mis ugalased kunagi olid nende kaupmeestelt ära võtnud, nõustuvad paljude soovidega ja lubavad sõjaväge; eriti kuna ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduna ja väljanaerduna tagasi tulnud, sest need ei tahtnud ülekohtuselt äravõetut tagastada.”
Riialased kogusid kokku suure väe ja tungisid Riia piiskopi venna Theoderici eestvedamisel Ugandisse. Nad rüüstasid esimest korda Ugandi maakonna külasid, tapsid maarahvast ning pistsid tule otsa Otepää linnusele.
Eestlaste vasturetk jäi suurema tulemuseta. Lätlased keeldusid rahu sõlmimast, sest nad polnud tagasi saanud ei enda vara ega Saksa kaupmeestelt ära võetud kaupu.
Üks tingimus rahu tegemiseks sigines veel juurdegi: „Kristlaste ja paganate vahel ei saa olla ühte südant ega ühte hinge ega kindlat rahuviisi muidu, kui te, olles võtnud koos meiega vastu sellesama ristiusu ja igavese rahu ikka, kummardate ühte jumalat.”6
Just see tüli kaupade tagastamise üle andis ettekäände ristisõja alustamiseks, mis tipnes kogu Eesti ala vallutamisega.
Sakslased ja taanlased olid siinkandis esimesed paiksed välisinvestorid, kes kasutasid moodsaid leiutisi ja tehnoloogiat. Tallinnas kerkis Toompeale uhke kivikindlus, linna ümbritses rohkeid torne täis pikitud paks kivimüür. Linnal oli väga eeskujulik veevarustus ning Oleviste kirikule kuulus mõnda aega maailma kõrgeima ehitise tiitel – sihvakas kirikutorn töötas meremärgina. Navigatsiooni abistamise otstarbel keelas Taani kuningas Erik VI Menved juba 1297. aastal metsa raiumise Naissaarel ja veel kolmel Tallinna-lähedasel saarel.
Eestit läbiva mastaapse transiitkaubanduse mitteametlikuks sünnipäevaks peetakse aga 15. maid 1248, kui Erik IV Plovpenning kehtestas Tallinnas Lübecki õiguse, millega Tallinn liideti keskaegsete Saksa kaubanduslinnadega ühisesse õigusruumi.
Just Lübeckist algasid ristirüütlite ja kaupmeeste peamised retked itta. Sealt juhiti ka Hansa Liitu, mis valitses ligi 300 aastat lääne ja Venemaa vahelist kaubandust.
Viikingid ja teised kaupmehed tegid küll pikki kaubaretki ja sõitsid kaugele, kuid rahvusvahelise kaubanduse buum Läänemere piirkonnas algas alles Hansa Liidu ajal.
„Hansa” tähendab tõlkes „parve” või „karja”, kuid hansadeks nimetati ka gilde ja seltsinguid, kuhu koondusid võõrastes linnades tegutsenud Saksa kaupmehed.
Esmalt paiknes kõige olulisem Põhja-Saksa kaupmeeste ühendus Gemeinschaft der deutschen Gotlandfahrer Ojamaal Visbys.
1191. aastal sõlmisid Põhja-Saksamaa kaupmehed Novgorodiga kaubalepingu ja lõid sinna Peetriõue kaubakontori. Ojamaa kaupmeestel oli juba Novgorodis oma kontor.7
Samasugused kontorid tekkisid ka teistesse linnadesse: näiteks oli Riias eraldi Lübecki ja Dortmundi kaubakoda. Riia tähtsus oli Läänemere idakaldal suur, tema õigussüsteemi kasutati isegi Paides ja Haapsalus.
Liidu neli tähtsamat väliskontorit asusid Novgorodis, Brugges, Londonis ja Bergenis. Peamine kaubatee kulges marsruudil Novgorod–Tallinn–Lübeck–Hamburg–Brugge–London.
Hansa Liitu kuulus eri aegadel ligi 160 linna Põhja-Saksamaal, Madalmaades ja Liivimaal. Eesti alalt kuulus liitu neli linna: Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Kõik nad rikastusid transiitkaubanduse arvelt. Hansaga tahtis liituda ka Vene piiri äärde rajatud Narva, kuid konkurentsikartuses takistas seda Tallinn. Linnadevaheline võitlus oli tollal isegi kibedam kui sadamatevaheline konkurents praegu, kusjuures nüüdisaegsed vabakaubanduse reeglid ei piiranud kasutatavaid võtteid.
Hansa Liidul puudus põhiseadus, linnad korraldasid ühistegevust hansapäevade ja linnapäevade kaudu. Sageli ühe regiooni linnad liitusid. Näiteks Pärnu ja Viljandi esinesid tihti koos Tartuga, et endale soodsamaid otsuseid hankida.
Tallinnas ja Tartus kehtis nn laokoha õigus ehk otsekauplemise keeld. Mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei võinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajateks pidid olema kohalikud kaupmehed, kes selle pealt kenasti teenisid. Kaubanduspoliitiliselt oli Tallinn oluline koht. Tallinn osales juba 1259. aastal Hansa Liidu kaubalepingu sõlmimisel Novgorodiga. Ainsa lubatud kaubaveoteena kirjutati lepingusse veetee.
Linnade kõige jõukamad ning võimsamad suurkaupmehed ja kullassepad – tollane ettevõtjate eliit – koondusid suurgildidesse. Suurgildi liikmete seast valiti linnade raehärrad ning gild osales linna juhtimises.
Tartu Suurgildi vanim skraa ehk põhikiri pärineb aastast 1387. Tallinna Suurgild võib olla vanemgi. Tallinna Suurgild ostis 1406. aastal Raekoja platsi lähedale krundi, kuhu lasi ehitada oma hoone, millest sai üks suuremaid ja uhkemaid terves linnas. Selles hoones peeti suurkaupmeeste pidustusi, jootusid, etendusi, sealt algasid ja seal lõppesid rongkäigud.
Hansa Liidule oli iseloomulik, et vaid üksikud pered kuulusid pika aja jooksul väga jõukate inimeste sekka. Tavaliselt kaotasid dünastiad oma mõju kolme-nelja põlvkonna järel ning nende asemele tekkisid uusrikkad. See olid teadlik poliitika: võrdsemate võimaluste loomiseks pandi paika isegi, kui suure summa eest võis kaupmees ühe laevaga kaupu vedada.8
Tänapäeva äris on riskide optimeerimiseks loomulik, et iga äri käitab selleks loodud eraldi ettevõtte. Sama põhimõte kehtis ka kuldsel hansaajal.
Kuni XIII sajandini oli laeva ja kaupade omanik sageli üks ja seesama inimene. Hansaajal omandisuhted muutusid: laevadel oli sageli mitu omanikku. Suurtel alustel võis olla isegi kümneid osanikke.
Kõige olulisem osanik oli aluse kapten, kellele kuulus tavaliselt kaheksandik kuni veerand laevast. Kapteni osalus andis talle lisamotivatsiooni tööd võimalikult hästi teha. Kaptenid pidid olema abielus ja ühtlasi lapsevanemad ning nad pidid olema kodulinnas reeglina väärikal positsioonil, mis aitas välistada riski, et nad pagevad raskuste tekkides välismaale.9
Esimesed teated tallinlaste laevaühingu kohta pärinevad XIV sajandi