target="_blank" rel="nofollow" href="#n37" type="note">37
1893. aastal palus raudtee omanik Balti Raudtee Selts riigilt kontsessiooni pikendamist.
Samal ajal levis aga Venemaa poliitikute seas idee, et riik peaks rohkem sekkuma strateegiliselt tähtsate raudteede juhtimisse. Teedeministeerium polnud seetõttu kontsessiooni pikendamisega nõus, vaid viitas ettevõtte kehvale majanduslikule seisule ja võlgadele riigi ees. 13. märtsil 1893 sündis hoopis otsus Balti raudtee riigistada. See oli esimene, kuid sugugi mitte viimane kord, kus riik Eestis raudtee eraomanikelt tagasi ostis.
Tsaari-Venemaa vedas oma viimastel aastakümnetel Eesti ja Läti sadamate kaudu sisse lääne valmiskaupu ning välja peamiselt teravilja ja puitu. Perioodil 1910–1913 liikus Tallinna kaudu Venemaale üle 400 000 tonni lääne kaupa aastas ja vastassuunas ligi 200 000 tonni Vene kaupa aastas.38
Tallinna plussiks oli suhteline lähedus Peterburile ja tõik, et sadam oli lahti kümme kuud aastas või isegi terve aasta. Hansa Liidu ajal valitsenud nn väike jääaeg oli läbi ja talved pehmemad. Riia ja Peterburi sadamad võisid aga vastavalt kolm kuud kuni pool aastat jäävangis olla. Sealne jää oli talviti ka paksem kui Tallinna juures.
Samas asus Moskva Riiale lähemal kui Tallinn ning Venemaal oli Lätiga parem raudteeühendus kui Eestiga.
Esimene maailmasõda tõmbas transiitkaubandusele kriipsu peale. Siiski tegid Tallinna linnavõimud veel 1917. aastal suuri plaane: näiteks eksisteeris idee ehitada Kopli lahte uus, miljoni tonni (50–60 miljonit puuda) suuruse aastavõimsusega kaubasadam.39 Kuid sellest ei saanud asja.
Ootamatu õitsengu tõi aga sõjajärgne periood. Eesti oli tollal vaene väike ja tähtsusetu provintsiriik, kes oli iseseisvuse saavutanud paljudele ootamatult. Kuid Eesti ees avanes ettenägematu võimalus priskelt teenida.
Pärast bolševike võimuletulekut ei suhelnud lääneriigid Venemaaga otse. Nad otsisid vahemeest. Sobivaks kanaliks osutus Eesti, kes sõlmis 2. veebruaril 1920 Nõukogude Venemaaga rahulepingu.
Leping sätestas muuhulgas transiitkaubanduse alused. XVI artikli esimene lisa ütles, et „kaupadele, mis üle ühe lepinguosalise territooriumi veetakse, ei tohi peale panna mingisuguseid sisseveo-tollisid ega transiitmaksusid” ning „transiitkaupade veotariifid ei tohi kohalise veoulatusega sama laadi kaupade tariifidest kõrgemad olla”.
Samas lisas märgitakse: „Tallinnas või teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates määrab Eesti Venemaale rajoonid ja kohad kaupade ümberlaadimise, hoidmise ja ümberpakkimise jaoks, mis Venemaalt tulevad või sinna saatmiseks määratud, vastavalt sadama ja tema kaudu mineva Vene kaubaliikumise suurusele, kusjuures tähendatud rajoonide ja kohtade eest võetavad maksud ei tohi kõrgemad olla oma kodanikkudelt transiitkaupade pealt võetavatest maksudest.”40
Eesti sai ka eesõiguse ehitada uus ühe- või kaherööpaline raudtee Eesti-Venemaa piirilt Moskvani. See võimalus jäi aga kasutamata.
Vilgas transiitkaubandus läks suure hooga lahti. Vähem kui kolm nädalat pärast rahulepingu sõlmimist saabus Tallinna Venemaa endine rahanduse rahvakomissar Isidor Gukovski. Ta oli sisuliselt Puna-Venemaa saadik, kuigi formaalselt nimetas end nõukogude kooperatiivide keskorganisatsiooni Tsentrosojuz esindajaks. Märtsis 1920 otsustas Venemaa rahvasaadikute nõukogu kasutada maksimaalselt Balti akent. Tallinn muutus bolševike suureks sisseostukohaks. Gukovski ostis kokku kõikvõimalikke kaupu alates heeringast sõjavarustuse ja relvadeni.41
Venelased aga ei tundnud maailmaturgu ning said mõningate ostudega kõvasti vastu pükse. Vahendajad teenisid mitusada protsenti vaheltkasu.
Kuna bolševike võim Venemaal ei tundunud lääne kaupmeestele olevat piisavalt kindel, siis ei müünud nad kaupa võlgu, vaid nõudsid kohest maksmist. Kaupade eest tasumiseks kasutasid venelased olemasolevat valuutat, peamiselt aga kulda. Eestisse voolas hiiglaslik kogus kulda. Kui venelased ei leidnud äripartnerit, kes oli valmis kaupa müüma otse kulla eest, siis vahetasid nad kuldrublad lääne valuutade vastu Tallinnas. Eesti pealinn muutus suurejooneliste valuutaoperatsioonide keskuseks. Venelaste peamiseks partneriks olid pangad Scheel ja Co, Pung & Co, Revalis ja Harju Pank, aga samuti Eesti Pank, mille kaudu liikusid näiteks Rootsist tellitud vedurite eest maksmiseks mõeldud kuldrublad. Eestist liikus kuld edasi peamiselt Rootsi, kus kuldrublad üles sulatati ja läände toimetati.42
Eesti riik soodustas transiiti, sest nägi selles võimalust teenida majanduslikku tulu ja lisaks arendada häid poliitilisi suhteid Nõukogude Venemaaga.
Külli Koorti arvutuste kohaselt läbis 1920. aastal Eestit transiitkaupadena koguni 29,1 protsenti Venemaa väliskaubandusest. Nii suure osakaalu põhjustas esiteks konkureerivate kaubaveokanalite nappus ning teiseks Venemaa väliskaubanduse väga väike maht.
Transiit moodustas tollal kuni veerandi Eesti raudteede kaubamahust.
Juulis 1921 teatas Eesti Telegraafiagentuur, et mitmed riigid on läinud kaasa kirjanik Maksim Gorki üleskutsega abistada Venemaad seoses näljahädaga. „Eestile on mitme välisriigi poolt ettepanek tehtud ja palutud, et see toiduainete edasisaatmiseks Venemaale vahetalituse enese kätte võtaks,” teatas ETA. Hea tahte märgina annetas ka Eesti valitsus Venemaa õpetlaste ülalpidamiseks vagunitäie kartuleid.43
Aastatel 1920–1922 koosnes Venemaale suundunud transiitkaup suurel määral toiduainetest. Teine oluline kaubagrupp olid relvad ja armee varustus mundritest jalatsiteni.
Transiitkaubandus saavutas nii suure mahu, et Tallinna sadam ummistus laevadest. Alused seisid talvel sadamas kolmes reas ja veel kümned ootasid reidil.
1922. aasta oli Eesti jaoks transiidi kõrghetk – kaubamaht kasvas nii kiiresti, et tekkis puudus nii laoruumidest kui ka kaubavagunitest. Venelased võtsid Tallinna sadamas pikaks ajaks rendile mitmeid maa-alasid ja laoruume. Algas sadama laiendamine. Sadam soetas moodsaid elektrikraanasid. Ikka lootuses, et kaupade suurema läbilaskevõimsuse korral ei koli Vene transiitkaubandus üle konkurentsadamatesse, eeskätt Läti omadesse.
See oligi suurte lootuste aeg. Eestis valitses taas ettekujutus, et geograafiline asend on jumala poolt antud trump eestlastele ning uus vabariik muutub tulusaks sillapeaks ida ja lääne vahel. Eestlased pidasid oma riiki transiidiriigiks. Poliitilised ringkonnad uskusid, et kaubanduse maht kasvab koos Venemaa väliskaubanduse mahuga. Venemaa oli suur ja seega oli kasvupotentsiaal tohutu.
Teavet suurejoonelise kullavahenduse kohta valdas käputäis eestlasi. Nende seas oli Eesti Panga direktor ja hilisem rahandusminister Georg Westel, aga ilmselt ka riigivanem Konstantin Päts, kes kuulus aktiivselt kullaga hangeldanud Harju Panga omanike sekka.
Päts asutas koos nelja kaaslasega firma Kosmos, mis kavatses müüa Venemaale toiduaineid ja esmatarbekaupu ning oli tihedalt seotud Harju Pangaga. Seega oli Päts rahaliselt huvitatud headest ärisuhetest Venemaaga.
Tol ajal Eesti äris tooni andnud ettevõtjad olid valdavalt Vene taustaga. Nad olid Venemaal õppinud, seal elanud või äri teinud ja lootsid bolševike arvelt kasu lõigata. Mitmed neist olid kiiresti jõukust kogunud uusrikkad, kes mängisid oma varanduse maha sama kiiresti, kui nad selle kogusid.
Edukam osa sellest seltskonnast andis tooni nii Eesti väliskaubanduses kui ka sisepoliitikas. Konstantin Pätsi eestvedamisel koondus tärkav rikaste klass klubisse Centum, mida hüüti 1930. aastatel ka Pätsi õukonnaks ja Sajamehe klubiks.
See klubi oli sama mõjukas nagu Hansa-aegne Suurgild, kuhu kuulunud kaupmeeste koorekihist valiti raehärrasid ja mis oli kuulus oma pillavate pidustuste, etenduste ja jootude poolest. Centumi peod olid ühe uhkemad terves Baltikumis. Klubi ruumid asusid osaühingule Seltskondlik Maja kuuluvas esinduslikus kivimajas Tallinnas Aia tänaval. Tihti peeti seal esinduslikke vastuvõtte ning seal peatusid tähtsad väliskülalised. Centumi ametlikuks eesmärgiks oli olla kaastegev „seltskonna kultuuri ja vaimlise elu tõstmiseks, liikmete ühendamiseks ühiskonna huvide alal