last jagunes samuti mitme, sageli isegi mitmekümne eri omaniku vahel.
Hansa Liit ei tundnud meresõidukindlustust, seetõttu jagati riske kaupade paigutamisega eri alustele. Kaubaveo lepingud sõlmiti algselt suuliselt tunnistaja(te) juuresolekul, XV sajandist aga kirjalikult: kirjutati kaks täpselt samasugust teksti ühele paberile, mis seejärel lõigati pooleks nii, et kokku said klappida vaid need kaks poolt. Ühe lepingu sai kapten ja teise kaupmees, kes pani selle tavaliselt raekotta hoiule.10
Laevad said sõita ainult siis, kui meri oli lahti. Hansa Liidu laienemise aastatel muutus kliima karmimaks – kevadeti püsis meri kaua jää all. Keskaja lõpuperioodi tuntakse isegi nn väikese jääajana.
Hansa Liit seadis 1403. aastal lausa talvisele reisimisele keelu – laevad ei tohtinud novembri keskpaigast veebruari keskpaigani merele minna. Kõikide selle aja sees sadamasse saabunud laevade puhul pidi tõestama, et nad alustasid reisi varem. Korda rikkunud aluseid ähvardas konfiskeerimine koos kaubaga.11
Lisaks jääle ja tormidele ohustasid laevaliiklust mereröövlid. Üks hullemaid ajajärke oli XIV–XV sajandi vahetus, mil Läänemerd valitsesid mereröövlitest vitaalivennad (Vitalienbrüder). 1394. aastal vallutasid vitaalivennad Ojamaa. Saksa Ordu vallutas Visby tagasi ja ajas vitaalivennad saarelt välja alles neli aastat hiljem.
Vitaalivendade röövretkede tagajärjel kahanes kaubavedu tervel Läänemerel. Nende mõju vähenes oluliselt 1401. aastal, kui vitaalivendade juhid eesotsas Klaus Störtebekeriga Helgolandi lähedal kinni võeti ja neil pead maha löödi.
Ka Eesti alad langesid korduvalt mereröövlite rünnakute ohvriks. 1427. aasta suvel põletasid kolmeteistkümne laevaga saabunud mereröövlid maha Haapsalu linna. Piiskopi kindlust vallutada nad ei suutnud.
Maismaal kimbutasid kaupmehi teeröövlid. Kohalikud oskasid ka selle asjaolu rahaks teha: võõrad kaupmehed pidid maitsi reisides kasutama kohustuslikus korras teejuhte. Kuid turvajatel oli ka teine ülesanne: nad pidid ära hoidma, et kaupmehed ei teeks reisi peal otse elanikkonnaga kaupa, vaid kasutaksid kauplemiseks üksnes selleks ette nähtud linnu.
Levinuim laevatüüp oli Hansa Liidu ajal koge, mida hakati esimesena valmistama tõenäoliselt Friisimaal. Koge oli klinkerplangutuse, ümara kere ja kõrgete parrastega laev. Algselt ühemastiline ja raapurjega alus, mis mahutas kuni 250 tonni kaupa. Laeva meeskonda kuulus tosin meest.
Kogede teekond Lübeckist Tallinna kestis soodsa tuule korral nädala, vastutuule puhul kaks nädalat. Tavaline kiirus oli 4–5 sõlme tunnis, väga hea tuulega kaks korda rohkem.
XIV sajandil võeti koge kõrval kasutusele hulk ehk holk, mis võis vedada kuni 300 tonni kaupa. XV sajandi keskel ilmusid Hansa Liidu käsutusse kolmemastilised karavallid, mis mahutasid juba kuni 400 tonni kaupa.
Hansa kaupmehed tõid kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, aga ka kanget õlut ja veine, idamaiseid vürtse ja soolaheeringat. Itta läksid ka kaaluhõbe, värviline metall ja raud ning humalad.
Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga. Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn on ehitatud soolale.
Sool oli keskaegne mahukaup, ta oli Tallinnale sama oluline kui tänapäeval on naftatooted. Märtsist 1368 kuni märtsini 1369 tuli Tallinna 690 säilitist soola (1 säilitis = 2065 kg). Samal ajal viidi soola Riiga vaid 120 säilitist. 1383. aastal toodi soola Tallinna 1250 säilitist.12
Soola imporditi Prantsusmaalt ja isegi Portugalist. Tallinnas lossiti sool laevadelt maha ja vastukaubana võeti pardale Liivimaa teravili. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Viljavedu vähenes XIV sajandi keskel, kui Euroopa vaevles katku küüsis.
Musta Surma tõttu kahanes Euroopa elanikkond ehk kaupmeeste tarbijaskond sõltuvalt piirkonnast koguni 30–60 protsenti.
Ajavahemikus 1426–1496, seega 70 aasta jooksul, sõitis Tallinna umbes 1700 laeva. Neist umbes 1200, s.o enam kui 2/3, olid soolalaevad.13
1435. aastal külastas Tallinna sadamat 102 laeva, mis tõid 7855 säilitist soola (umbes 15 600 tonni). See jäi XV sajandi soolaveo rekordiks.
Hõbedat viidi Venemaale kauba, mitte maksevahendina. Samuti läks itta teravilja.
Hoopis teistsugune oli idast läände läinud kaupade sortiment. Kõige kuulsamaks kaubaartikliks olid karusnahad. Talvel kütitud põhjala karusloomade nahad olid eriti paksud ja pehmed. Nahku kasutati Venemaal muuhulgas ka maksevahendina.
Kõige tähtsam idast läände veetav karusnahk oli oravanahk, mida mõõdeti tündrites (1 tünder = umbes 127 liitrit). 1368. aastal läks Tallinnast Lübeckisse 100 000 või isegi rohkem oravanahka.14
Novgorodist toodi vaha ja mett, lina, kanepit ning loomanahku.
Novgorodlaste kaubad pärinesid väga laialt alalt Põhja-Venemaalt Karjala ja Volga jõe keskjooksuni välja. Hansa kaupmehed ei tohtinud sealsete tootjatega otse äri ajada, vaid pidid kauplema Novgorodi vahendusel.
Sageli tekitas tüliküsimusi kaupade võltsimine. Näiteks määrisid venelased nahku tinaga ja kitkusid karvu välja. Vahale lisati tõrusid, herneid, rasva, vaiku jm. 1333. aastal võeti tööle vahaproovijad, kes pidid võtma proove ja vaha nuusutama ning lööma kõlblikule kraamile pitseri. Pitserita vaha väljaviimisel tuli maksta trahvi ja kaup konfiskeeriti.
Tollases rahvusvahelises kaubanduses olid kasutusel kõikvõimalikud kavalused. Näiteks püüdsid venelased Novgorodis Hansa kaupade hindu alla suruda sellega, et ei ostnud kaupu sinna talveks sõitnud kaupmeestelt (nn talvesõitjad) ja jäid ootama nn suvesõitjaid, et siis kaupade suure pakkumise tõttu tekitada hinnalangust. Selle vastu aitas lihtne nõks. Novgorodis asuv hansakontor saatis sõnumi Tallinna, et Tallinnast ei lastaks suvesõitjaid enne edasi, kui talvesõitjad on Novgorodis oma kaubad maha müünud.15
Üks lihtsamaid viise venelasi järeleandmistele sundida oli viljakaubanduse sulgemine. Viljakaupmehed aga hiilisid boikottidest ja embargodest mööda sama nipiga nagu moodsa Eesti ettevõtjad, kes ajasid XX sajandi lõpul topelttollidest möödapääsemiseks Venemaaga äri kolmandate riikide kaudu. Tollal aeti keeluajal venelastega äri Eesti asemel Viiburi kaudu…
Surve oli ka vastupidine. Kui aastatel 1433–1434 tabas Liivimaad nälg ja Pihkvas oli odavat vilja saada, keeldusid venelased vilja müügist. Liivlased keelasid omakorda nende survestamiseks Tartus pihkvalastele kaupade müügi. Pihkva kaupmehed pöördusid seepeale kaupade soetamiseks Tallinna poole, kuid ka Tallinn keelas pihkvalastega kauplemise.16
Tallinn võitles ka Lübecki laevaomanike vastu, kes püüdsid XV sajandil enda kätte saada monopoli kaupade veol. Tallinn soovis, et kaupu saaksid vedada ka Hollandi laevad, kes surusid konkureerides transpordi hindu alla, mis oli oluline sellise odava massiartikli puhul nagu sool.
Kui Tallinn oli orienteeritud äri tegemisele Novgorodiga, siis Tartu kaubandus keskendus Pihkvale, kuhu viis hea veetee Emajõe ja Pihkva järve kaudu. Teiselt poolt oli Tartu Võrtsjärve ja läänepoolsemate jõgede kaudu ühenduses Viljandi ja mereäärse Pärnuga. Pärnu–Pihkva veetee kulges Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõgesid mööda Viljandi järvele, sealt Tänassilma jõge pidi Võrtsjärvele ning mööda Emajõge ning Peipsi ja Pihkva järve Velikaja jõele.
Vene kaupmehed saabusid Tartusse suviti laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes isegi välja omaette Vene linnaosa, kus oli kaks õigeusu kirikut – üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis.
Kui Venemaal tekkis oht, saatis Hansa Liidu Peetriõu oma kassa, pitsati, põhikirja ja arhiivi Tartusse, mis oli kõige idapoolsem hansalinn. Hansa Liidu nõrgenemise ajal XV sajandi keskel muutus Novgorodi kontor suuresti Tartu kontori filiaaliks.