kasvas samal ajal hoogsalt.
Põhjusi oli mitu.
Esiteks mängisid venelased oskuslikult uusi riike üksteise vastu välja. 1921. aasta aprillis teatas Venemaa täievoliline esindaja Jakov Ganetski Läti välisministrile, et Venemaa pole rahul Läti poliitikaga ning seetõttu suunatakse laevad transiitkaubaga ümber Tallinna. Venelaste poliitika nägi ette, et mõlemad riigid peaksid võimsalt investeerima, samal ajal aga ei võtnud Venemaa endale mingeid kohustusi kaubamahu osas. Lõpuks said Eesti ja Läti poliitikud venelaste mängust aru ja kehtestasid transiitkaubanduses maksude miinimummäärad.
Teiseks lõpetas Eesti alates 1. detsembrist 1924 raudteel transiitkaubale kehtinud kuni 20 protsendi suurused soodustariifid.
Kolmandaks eksportis Venemaa mahajäänud riigina tollal vähe ja teenis ühtlasi liiga vähe välisvaluutat importkaupade soetamiseks. Tarbekaupu ostsid venelased välismaalt väga napilt. Kaupade sisseveol eelistas Venemaa kasutada omamaised sadamaid, eeskätt Peterburi, Murmanski ja Musta mere sadamaid, et mitte kulutada väärtuslikku välisvaluutat teiste riikide sadamate nuumamiseks.
Nõukogude riigi algaastail pidid venelased kasutama Balti sadamaid, sest lääneriikidel ja bolševikel puudusid otsesidemed. Seejärel tegid venelased Peterburi sadama korda ning Tallinnale jäi suuresti talvise abisadama roll, puhuks kui Peterburi sadam kinni külmus – täpselt samamoodi nagu tsaariajal.
Lisaks liikus Venemaa väliskaubanduse raskuskese lõunasse seoses tööstuse ümberpaiknemisega, mis tõi kaasa sadamate kiirema kasvu Musta mere ääres.
Kõige suurema põntsu transiidiärile panid aga poliitilised põhjused. Venemaa abiga tahtsid enamlased Eestis võimu haarata. 1. detsembril 1924 toimunud mäss aga kukkus läbi. Pärast mässu halvenesid Eesti-Vene suhted oluliselt.
Suurejooneliseks peetud äri Venemaaga kuivas kokku. Riigieelarvesse tekkis 2,5 protsendi suurune puudujääk – suure osa sellest moodustasid liiga optimistlikult prognoositud transiiditulud.44 Poliitikud lõpetasid jutud, et Eesti on sillapea ida ja lääne vahel.
Konstantin Pätsi presidendiks oleku ajal valitses Eesti-Vene transiidis mõõn. Aastail 1934–1935 moodustas transiit vaid 0,2 protsenti Eesti raudtee sissetulekutest.
Teise maailmasõja puhkedes sai Tallinna sadam suure hoobi. 26. augustil 1940 põgenesid Nõukogude väed Tallinnast, jättes maha purustatud sadamahooned, sh külmhoone ja viljaelevaatori. Nad uputasid ujuvdoki ning panid põlema naftahoidlad.
Septembris 1944 kordasid purustamistööd sakslased, kes lasid enne taganemist sadamarajatised õhku ja panid kütusehoidlad põlema.
Enne seda, sama aasta märtsis, olid Vene lendurid puruks pommitanud märkimisväärse osa Tallinna vanalinnast, mis oli üks väheseid allesjäänud märke Tallinna Hansa-aegsest hiilgusest.
1982. aastal tõid veoautod esimesed koormatäied kive Tallinna Uussadama ehitamiseks.
Nõukogude periood ei teinud eestlasi õnnelikumaks. Rahvas ei muutunud natsionaliseerimislaine tagajärjel mitte rikkamaks, vaid pigem ühtlaselt vaesemaks. Esimese vabariigi aegne eliit küüditati Siberisse.
Tallinna ja Ida-Virumaale sigines rohkelt võõrkeelseid elanikke. Etniliste eestlaste osa maarahvastikus oli 1934. aastal 88 protsenti. 1989. aastal oli nende osa vaid 62 protsenti. Eesti oli täis Nõukogude sõjaväebaase. Piir ja merekallas suleti rahvale, kusjuures näis, et piirivalvurid ei takistanud mitte niivõrd üle piiri NSV Liitu tungimist, vaid siit põgenemist. Eesti NSV suveräänsus oli suur naljanumber. Kõik tähtsamad otsused langetati Moskvas.
1970. aastate lõpus otsustas Nõukogude Liit ehitada Läänemere äärde uue sadama, eeskätt teravilja ja kiiresti riknevate toidukaupade tarbeks. Võimalikke kohti oli kümmekond, sealhulgas Ust-Luga, kuhu Venemaa aastaid hiljem oma uue sadama ehitaski. Kuid tookord heideti Ust-Luga kinnijäätumise ja süvendamisvajaduse tõttu kõrvale.
Valik langes Tallinnast ida pool paikneva Muuga kasuks.
NSV Liit ostis sel ajal USAst ja Kanadast kõvasti vilja, mõnel aastal koguni 40 miljonit tonni. Vilja veeti sisse muuhulgas ka Tallinna sadama kaudu, kuigi siin puudus selleks vajalik elevaator. Samal ajal oli Tallinnas alanud Moskva olümpia purjeregatiks ettevalmistumine. Tollal käis Tallinnas ehitustöid jälgimas rohkelt tegelasi nõukogude riigi ladvikust. Mitmele külalisele jäi silma, et Tallinna laht oli täis viljalaevu, mis ootasid kannatlikult lossimise järjekorras.
Uus-Tallinna sadam sai põhjakivi 4. märtsil 1982. Esimene ehitusjärk nägi ette viljakai, – elevaatori ja külmladude ehitust. Kuuba puuvilju toimetas NSV Liitu Läti merelaevastik, mis omas külmutuslaevu. Eesti Merelaevandus tegeles sel ajal peamiselt vedudega Lääne-Aafrika suunal.
Tegemist oli väga suure ehitusega, pinnast tuli teisaldada seitsme miljoni kuupmeetri ulatuses. Kaid, muulid, sillad ja muu vesiehituse tegid kohalikud ehitusvalitsused, hooneid ehitasid ja sisustasid Soome ettevõtted. Koguteose „XX sajandi kroonika” väitel saatsid 13 eestlast seoses soomlaste osalusega 1982. aastal avaliku kirja Soome kodanikele. Nad teatasid, et Eesti demograafiline olukord on niigi raske, sadama ehitamine toob kaasa venelaste uue sisserände. Kirja kirjutajad kutsusid üles Soome ehitajaid ehitusel mitte osalema.45
25. augustil 1983 allkirjastati Moskvas leping, et NSV Liit ostab järgneva viie aasta jooksul USAst üheksa miljonit tonni teravilja aastas ja vajaduse korral tõstetakse kogust veel kolme miljoni tonni võrra.
See riikidevaheline kokkulepe tagas tulevasele Muuga sadamale vajaliku töömahu.
8. mail 1986 moodustas NSV Liidu merelaevanduse minister Timofei Gušenko Uus-Tallinna sadama (Novotallinski morskoi torgovõi port) ja allutas selle Eesti Merelaevandusele. Uue sadama ülema kohusetäitjaks sai merekaubasadama ülema asetäitja Anatoli Kanajev.
Kanajev sündis 9. mail 1947 Ukrainas Vinnitsa linnas. Ta lõpetas 1970. aastal Odessas merelaevandusinstituudi insenerina. Nõukogude riigile oli omane mõelda suurtes mastaapides. Lõputööks analüüsis Kanajev Tallinna sadama tegevust – hoolimata sellest, et Tallinn asub Odessast peaaegu 1800 kilomeetri kaugusel. Tallinnas diplomitöö materjali kogudes kohtas ta siin kena 19aastast neiut, kellest sai hiljem tema naine.
Jäine meri Muuga sadama avamisel 1986. aasta detsembris. Tagaplaanil Kuuba tsitruste sisseveoks mõeldud külmladude kompleks, praegune Refetra.
Muuga sadama pidulik avamine 1986. aasta detsembris. Üritus toimus NSV Liidu ja Soome peaministrite osavõtul.
Kooli lõpetanuna ei suunatud Kanajevit aga tööle mitte Eestisse, vaid hoopis Vladivostokki Vaikse ookeani ääres. Ta töötas seal stividorina. „Loodus oli seal küll ilus, aga elu ja töö olid rasked,” meenutab ta.
Ta elas ja töötas Kaug-Idas kolm aastat. Seejärel õnnestus tal saada üleviimine Tallinna, kus ta alustas tööd taas stividorina, tegi kiiresti karjääri ning tõusis mõne aastaga Eesti Merelaevanduse sadamateenistuse ülemaks – sadamad allusid tol ajal merelaevandusele – ning sealt Novotallinski ehk Uus-Tallinna sadama juhiks. „Minu ülesanne oli sadam vastu võtta ja sinna elu sisse puhuda, sadam käima panna,” ütleb ta.
Lisaks sadamale rajati tollal ka sadama lähedale töötajate elamurajoon. Lasteaiad, kauplus, kool ja muud rajatised, ehk kogu sotsiaalsfäär, mille puudumise tõttu napib näiteks praegu töökäsi Ust-Lugas. „Sadama juhtkonnale oli see kõik muidugi paras peavalu,” meenutab Kanajev. „Öösel helistati mulle näiteks koju ja küsiti, kas meil on korteris ikka soe, sest neil on külm! Sadam pidi kõigi majade ja elanike eest hoolitsema.” Pärast nõukogude võimu kokkuvarisemist andis sadam elamud ja muud ehitised üle Maardule, mis sai Tallinnast eraldudes iseseisva linna õigused 1991. aasta novembris.
Uus-Tallinna sadama pidulik avamine toimus 19. detsembril 1986. Väljas valitses käre pakane, lehvisid