Eesti naftatransiidi lugu. Sulev Vedler

sh Transiidikeskuse esimese juhina töötanud Toomas Tuul. „[Muuga sadama endine direktor Anatoli] Kanajev ei oleks sellist olukorda tekkida lasknud, ta oleks kaubad tsoonidesse jaganud, aga temal taheti tiibu kärpida. Tulemus on nüüd näha.”

      Sadama väljakujunemisel mängisid olulist rolli ettevõtjate kavalus ja sidemed otsustajatega. Tihti esines soov teistele jalg taha panna: juba Pakterminali loomisel toonitas Hollandi osapool, kui oluline on hea läbisaamine sadama juhtkonnaga. See annab ühest küljest võimaluse edasi laieneda ja teisalt lubab konkurente kõrvale tõrjuda.

      1994. aastal kaebas Eesti Kütus, et sadama juhtkond ei lase viia ellu Maardu naftabaasi äriplaani, sest ei lase kasutada Muuga sadama viljakaid. Samamoodi põrkas takistuste vastu teine sadamast kaugemal asuv terminal, Iru elektrijaama kõrval asuv Trendgate. Tüli tekkis terminali Muuga sadamaga ühendava torujuhtme marsruudi pärast. Trendgate tahtis viia juhtme üle Vilja 4 kinnistu, mille peremees oli Eurodek. Too polnud konkurendi tulekust huvitatud ega lubanud juhet oma maalt läbi vedada, kuigi leping Tallinna Sadamaga nõudis Trendgate’i-suguste kolmandate osapoolte läbilaskmist. E.O.S. ostis aga osaluse Stivterminalis, sest ainult selle soetamine andis talle juurdepääsu ihaldatud süvaveekaile.

      Paljud plaanid ei läinud nii, nagu alguses kavandatud. Uue kivisöeterminali rajamine venis aastaid, samuti Galvexi metallitöötlustehase projekt ja konteinerterminali laiendamine.