ka kirjas.
New York
Manhattan
Hiigelsuur tuikav linnadžungel New York City laiub rohkem kui 800 ruutkilomeetril ning koosneb viiest suurest osast – Manhattan, Brooklyn, Queens, Staten Island ja Bronx. Linna süda on teadagi Manhattan, taevasse tõusev pilvelõhkujatega saar Hudsoni jõe ja East Riveri vahel. Omaette maailm 57 ruutkilomeetril. Woody Alleni närviline armastus. Lou Reedi üksindus. Nende kahe vahele mahub miljoneid tundeid ja tundevarjundeid, mis ühele linnale osaks võivad saada – kuni vihkamiseni välja. Ükskõikseks ei jäta see paik mitte kedagi. Nende jaoks, kes seda ise näinud ei ole, on filmid, raamatud ja kuuldused mingi pildi loonud. See on hea, sest oleks vist päris võimatu hakata siin seletama, mis paik see Manhattan õieti on. Kuidas ta kaugele teisele poole ookeani tekkis ja kujunes, seda saame uurida küll.
Aja lint
Aasta 1524. Prantsusmaa kuninga Francois I teenistuses olev, Firenzest pärit Giovanni da Verrazzano jõudis oma laeval praeguse New Yorgi sadamasse.
1609. aastal otsis Hollandi Ida-India Kompanii teenistuses olev Inglise maadeavastaja Henry Hudson oma laeval Poolkuu mööda Põhjajõge – North River, praegune Hudsoni jõgi – sõites pääsu ookeanile, kuid jõgi muudkui ahenes ja Hudson purjetas tagasi. Ta uuris kohalikku piirkonda ning nimetas selle oma tööandja auks Uueks Hollandiks.
1624. aastal saabusid Hollandi laevad ning meremeeste pealik Peter Minuit ostis 1626. aastal Manhattani saare seal elavatelt väikese canarsie hõimu indiaanlastelt pärlite, joovastavate jookide ja oletatavasti vaid 60 kuldna eest ära. Tänapäeva vääringus tähendaks see umbes 24 dollarit. Manhattanile asuti rajama New Amsterdami.
1643. aastal elas uues koloonias juba ligi 500 inimest, kes kõnelesid 18 erinevat keelt.
1664. aastal jõudis kohale hulk Inglismaa laevu ning kirjutatud on, et Uus-Amsterdami kindralkuberner Peter Stuyvesant loovutas asunduse ilma lahinguta inglastele. Viimased andsid paigale Inglismaa kuninga venna Yorki hertsogi, hilisema kuninga James II auks uue nime. New York oli sündinud.
Aja jooksul muutusid Briti asumaad Põhja-Ameerikas rikkamaks ja nende rahvastik kasvas. Briti valitsus polnud aga hoopiski huvitatud sellest, et siin ka tööstus ja kaubandus areneksid, see tohutu koloonia pidi nende meelest jääma vaid emamaa tooraineallikaks. Niisiis saabus kaugest kuningriigist hulk käske ja keelde. Kuid nüüd end juba ameeriklasteks pidavad uusasukate järglased leidsid, et ka neil on õigus areneda ja vabaks saada.
Asi läks tõsiseks 1773. aasta detsembris, kui toimus nn Boston tea-party – Bostoni teejoomine. See ei kujutanud enesest aga hoopiski üht kena kella-viie-teed Inglise moodi, vaid Bostoni sadamas tühjendati laevadelt merre kogu Briti Ida-India Kompanii toodud teelaadung. See oli protestiks Briti parlamendi kehtestatud tee kohta käiva tollimaksu vastu. Ameeriklased polnud seda maksu heaks kiitnud ja keeldusid seda maksmast. Protestid Briti valitsuse tegevuse vastu viisid lõpuks Ameerika iseseisvussõjani aastatel 1775–1783. 1776 võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon ja 1783 sõlmiti Pariisis rahuleping, milles Briti impeerium oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustas.
Aastatel 1785–1790 oli New York tolle iseseisva Ameerika pealinn ja tollal mahtus kogu linn veel kenasti Manhattani saarele.
Karm ja patune paik
Aastal 1790 elas New Yorgis umbes 31 000 inimest. Kogu koloniaalaja jooksul oli Alam-Manhattanil asuv Collecti nime all tuntud tiik linnarahvale joogivett andnud, kuid pikapeale olid ümbrusse rajatud tapamajade ja parkimistöökodade jäätmed ning prügi tiigivee kõlbmatuks muutnud ja linnaisad otsustasid veekogu täita. Siinsele piirkonnale, mis kandis nime Five Points, olid sellel sammul lausa hukatuslikud tagajärjed. Tiigipõhi hakkas vajuma ning koos sellega ka kõik piirkonda ehitatud hooned.
Five Pointsis elasid peaasjalikult iiri ja saksa immigrandid, kuid oli ka juute, itaallasi, hiinlasi ja teisi rahvusi, kes kõik kokku moodustasid suure etnilise segaduse. Siin olid odavad üürikorterid, tänavaid täitsid prügi ja toidujäätmed, valitsesid kuritegevus, prostitutsioon, hasartmängud, alkoholism ja haigused. Ülerahvastatud karm patune paik, kus kümned tuhanded inimesed viletsusega võideldes end elus püüdsid hoida – selline oli suur osa Manhattanist 19. sajandi algul.
1842. aastal nägi Charles Dickens Manhattanile koondunud New Yorki päris lootusetu linnana. Ta nägi kitsaid ja räpaseid tänavaid, enneaegselt vananenud tuimade nägudega inimesi, maju, mille purukslöödud ja lapitud aknad olid tuhmid kui joobnu silmad. Ta nägi sigade horde, kellest olid saanud New Yorgi tänavapühkijad, sest nad hävitasid tohutul hulgal ustest välja ja akendest alla visatud toidujäätmeid.
Kuid aastad läksid ja linna moraali eest hakkasid hoolitsema misjonärid ning metodistid. Lõpuks, aastal 1894 asus tööle tubli sanitaarinspektor kolonel Waring, kes pani slummide tänavatel tööle luudadega mehed.
Five Points oli ka see Manhattani piirkond, kus tegutsesid 19. sajandi keskpaiku päris metsikud iiri kambad – Dead Rabbits ja Forty Thieves – Surnud Küülikud ja 40 Varast. Nemad ei saanud omavahel kohe kuidagi läbi, nii et tänavalahingud olid üpris tavalised.
Pilvekraapijate sünd
20. sajandi eelõhtuks oli New York kõvasti kasvanud. Manhattani saarest enam ei piisanud, linn laienes mandrile ning üle jõe tuli sildu ehitada. Manhattanil enesel polnud kusagile laieneda, see linnaosa sai kasvada vaid kõrgusse ja tänu tehnika kiirele arengule ja uutele avastustele sai see ka võimalikuks.
Üha tekkivad ja kiiresti arenevad tööstuskorporatsioonid tahtsid oma peakortereid ikka kesklinna börsi ja teiste omalaadsete kompaniide lähedale rajada. Veel mugavam oli, kui koostöös tegutsevad kompaniid lausa ühte ja samasse hoonesse oleksid mahtunud. Manhattani saar polnud nii suur, et hulka suuri hooneid maapinnale ära mahutada, pealegi oli maa lõpmata kallis. Seetõttu tuli majad kõrgeks ja üha kõrgemaks ehitada.
Insenerid ja arhitektid olid avastanud, kuidas kõrghoonete ehitamisel koormusi ja rõhke vähendada ning õigesti jaotada. Ameerika arhitekt William Le Baron Jenney leidis võimaluse ehitustel terasraamistikku kasutada ning lift, milleta kõrghoonetes hakkama ei saa, oli ka juba leiutatud.
Oli aasta 1888, kui esimene metallsõrestikul ehitis Manhattanile kerkis – ja vaid kuue meetri laiusele maalapile. Rahvas hakkaski seda otsemaid torniks kutsuma, Tower Building, sest hoone oli kõrgem kui ükski ehitis Manhattanil – 48 meetrit ja 11 korrust. Arhitekt Bradford Lee Gilbert olevat kaks viimast korrust enda jaoks reserveerinud, et inimesed nii kõrgel elamist ohtlikuks ei peaks.
Kahjuks on see hoone lammutatud, nagu ka Joseph Pulitzeri ajalehe New York World hoone, mis oma 94 meetriga oli 1890. aastal kõige kõrgem New Yorgis.
Sellised olid siis Manhattani esimesed pilvelõhkujad ehk pilvekraapijad – skyscraper. See sõna pärineb meremeeste slängist ja tähendab laeva kõige kõrgemat masti.
Pilvelõhkujate mets
Mida kõrgem, seda uhkem, leidsid uute majade omanikud. Ja kui üks kompanii või korporatsioon ehitas endale näiteks 12-korruselise maja, püüdis teine vähemalt 14-korruselist rajada. Nii see hull kõrguste tagaajamine algas.
Möödunud sajandi algaastatel olid Manhattani pilvelõhkujad ikka veel varasemate aegade arhitektuuristiilidest mõjutatud, seetõttu võib kõnelda ligi 100 meetri kõrgustest graniidist ja tellistest uusrenessansi stiilis pilvelõhkujatest, ehitud fassaadide, kitsaste kaarakende ning sammastega.
Aastatel 1903–1905 ehitati kuulus Times Tower, aja torn Times Square’il. Ajalehe New York Times tornil oli 25 korrust ning 110,5 meetrit kõrgust. Ajaleht kolis ametlikult oma uude hoonesse 31. detsembril 1904, seda tähistas uusaastatulevärk ning sellest peale võtab suur hulk New Yorgi elanikke uut aastat vastu ikka Times Square’il. Aastal 1928 süttis Times Toweri hoonel kuulus liikuv elektriline kiri, et teatada presidendivalimiste tulemusi. Kiri jookseb ümber kogu hoone ja selle 120 meetri pikkuse liikuva tulikirja jaoks pandi algselt paika 14 800 elektrilampi.
Aastatel 1925–1945 hakkasid pilvelõhkujad omaenese stiili välja arendama.
152