kellad – Belli kompanii sümbol. 1925. aastal kerkis Manhattanile maailma esimene pilvelõhkujast hotell – Ritz, rikaste ja ilusate meelelahutuskoht, kuhu tuldi miljoneid kulutama.
Soojas telliskivitoonis 41-korruseline torn tõuseb astmeliste terrassidena ülespoole, kuni 166,5 meetri kõrguseni, et seal obeliskidega ääristatud katusega lõppeda.
Ritzis elamine näitas rahakoti raskust ja oli prestiiži küsimus. Ja nii hiilgavaid numbritube polnud küll mitte kusagil mujal.
1920. ja 1930. aastatel rajati Manhattanile veel hulgaliselt kompaniihooneid, hotelle, pankasid ja kõik need tõusid ikka kõrgemale pilvede poole, tavaliselt astmetena, mistõttu neid ka astmelisteks püramiidideks on kutsutud. Selle ajastu pilvelõhkujate kõige uhkemateks näideteks loetakse Rockefelleri keskuse, Chrysler Buildingi ja Empire State Buildingi hooneid. Kahest viimasest hiljem pikemalt. Mis Rockefelleri keskusse puutub, siis idee rajada tohutu kultuuri- ja ärikeskus suure väljakuga keskel tekkis 1920. aastatel plaanist leida uus koht Metropolitan Opera jaoks. Kogu plaani teostamiseks oli kõigepealt vaja suurt lahmakat maad. Selle annetajaks oli Rockefellerite miljonäripere liige John Davison Rockefeller Junior. 1928. aastal valminud projektis olid lisaks ooperimajale veel 37-korruseline hotell, tornmajad kontorite jaoks ja 35-korruseline elumaja.
Oktoobris 1929 lõi välk suure pangakrahhi näol Ameerika majandusse määratu augu ja Metropolitan Opera loobus. Härra Rockefeller jäi oma suure ja väga kalli maatükiga üksi ja otsustas kogu keskuse omaenese rahaga püsti panna. Aga ta pidi selleks laenu võtma ja kahjuga isiklikke aktsiaid müüma, tema enda miljonitest ei piisanud. Kuid ehitis kerkis. Rasketest aegadest hoolimata nõudis Rockefeller kõiges tipp-topp kvaliteeti ning lubas kogu kompleksile lahkelt oma nime.
Aastaks 1940 olid valmis kõik Rockefeller Centeri 14 hoonet. See eriline depressiooniaja triumf oli otsekui väike omaette linn oma maa-aluste ristmike, jalakäijate tänavate, parkimisalade, kaupluste ja restoranidega. Isegi Šveitsis sündinud ja Prantsusmaa kodakondsuse võtnud mõjukas arhitekt Le Corbusier kiitis Rockefelleri keskuse harmoonilist kooskõla ja läbimõeldud detaile.
Anonüümsed klaasristkülikud
Raamatus „Kui katedraalid olid valged“ kirjutas Le Corbusier oma reisist Ühendriikidesse ning julgustas sealseid arhitekte pilvelõhkujate ehitamist jätkama, kuid tema meelest võiksid need pisut teistsugused välja näha. Milleks kõik need püramiidid, õhuruumi võiks paremini ära kasutada, kogu hoone võiks olla vaid lihtne tahvel või plaat alt üles välja, fassaad võiks klaasist olla, mitte tellistest või kivist.
Omaenese stiilinäite pani Le Corbusier Manhattanil ka püsti – ta tegutses konsultandina Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peahoone põhiplaani koostamisel. 39 korrust, 154 meetrit kõrgusse, fassaad üleni klaasist. Alates 1950. aastatest ehitati New Yorgis Manhattanil ning teistes maailma suurlinnades hiigelkõrgeid klaaskardinaga kaetud anonüümseid ristkülikuid.
1980. aastatel hakati nende karpide välisilmet taas pisut huvitavamaks muutma. Üht-teist vanadest stiilidest ja materjalidest tuli tagasi, kuid läbi kogu pilvelõhkujate ajastu on kõige tähtsam olnud ikkagi hoone omaniku prestiiži demonstreerimine.
Transpordiga tegelev ühisettevõte Port Authority of New York and New Jersey pidi küll eriti prestiižikas olema – see kompanii oli Maailma Kaubanduskeskuse valdaja. Keskuse põhiosa, kuulsad kaksiktornid, plaaniti algselt vaid 80–90 korruse kõrguseks, kuid Port Authority juhtkond nõudis, et tornid oleksid hoopis kõrgemad, kõige kõrgemad kogu maailmas. Nii nad tõusidki – 410 ja 408 meetri kõrgusele.
Ehitustööd algasid augustis 1966 ja 1973. aasta aprillis olid kaksiktornid valmis. Manhattani saare panoraam oli muutunud vägevamaks kui iial enne. Säravad klaasjad hiigeltornid kõrgusid terve New Yorgi kohal kuni 11. septembrini 2001. Siis toimus Ameerika tragöödia, kohutavaim kõigist senistest.
World Trade Center oli ligi kolm aastakümmet Ühendriikide ja ärimaailma sümboliks olnud – ja äkki polnud seda lihtsalt enam olemas. Polnud ka ligi kolme tuhandet inimest. Terrorilennukid ilmusid selgest taevast ja sööstsid tornidesse, mis süttisid ja kokku kukkusid. Võib öelda, et Manhattani siluett muutus äkki ja ootamatult. Siluett siluetiks, tegelikult on kõigis neis kõrgustesse pürgivates kivistes ja klaasjates tornides lugematute aknaridade taga inimesed.
New York
Vabadussammas
Tuletagem meelde – aastal 1783 sõlmiti Pariisis rahuleping, millega Inglismaa tunnustas oma Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust. Mõned ajaloolased on veendunud, et ilma prantslasteta poleks Ameerika iseseisvaks saanudki, sest iseseisvussõjas saatsid prantslased ameeriklastele relvi, laevu ja raha, lisaks teenis Ameerika koloniaalarmees ka märkimisväärne arv prantslasi. Markii de Lafayette, tulevase presidendi George Washingtoni hea sõber, oli Ameerika armees kõrge ohvitser.
Kahe riigi vahel tekkinud austuse ja sõpruse liitu on tähistama jäänud sõna otseses mõttes suur sümbol.
Intellektuaalide õhtusöök
Pisut vähem kui sadakond aastat pärast Ühendriikide iseseisvumist elas keiser Napoleon III aegne Prantsusmaa läbi oma tormilise ajaloo järjekordset kriisi. Uus keiser oli prantslastele nii südamelähedase vabaduse-võrdsuse-vendluse idee oma rõhuva režiimiga alla surunud ja riigis oli küllalt palju neid, kes sellega sugugi rahul ei olnud. Ühel ilusal 1865. aasta õhtul kogunes rühm noori intellektuaale edumeelse juristi ja õpetlase Edouard Rene Lefebvre de Laboulaye juurde õhtusöögile. Laboulaye oli ka liberaalse poliitilise grupi juht ning see grupp pidas Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni oma unelmates elava Prantsuse Vabariigi põhiseaduse eeskujuks.
Õhtusöögil imetleti kõike, mida Ameerika lühikese ajaga saavutanud oli – demokraatlikku valitsust, kodusõja lõpetamist ja orjuse ametlikku kaotamist. Kõneldi ameeriklaste ja prantslaste ajaloolistest sidemetest ja mõlema rahva jaoks tähtsast vabaduse ideest. Laboulaye läks oma vaimustuses isegi nii kaugele, et teatas – Prantsusmaa ja USA olevat otsekui kaks õde. Ja kas poleks tore, kui prantslased kingiksid ameeriklastele nende riigi iseseisvuse sajanda aastapäeva puhuks suure monumendi, mis jääks läbi aegade meenutama iseseisvuse olemust ja seda, et ka prantslased inimliku vabaduse ideed kalliks peavad.
Koosviibimisel oli ka 31-aastane andeks skulptor Frederic-Auguste Bartholdi, kellele võõrustaja ettepanek sügavale hinge läks.
Bartholdi sündis 1834. aastal Colmaris jõukas keskklassi peres. Tema isa suri juba paar aastat pärast poja sündi ja poiss jäi karmi ja enesekindla ema Charlotte’i kasvatada. Päris paljud arvasid, et tema oligi Vabadussamba modell, aga skulptori tõeline inspiratsiooniallikas on saladuseks jäänud ja seda huvitavam.
Esimese märkimisväärse tellimustöö sai noor skulptor juba 18-aastasena, see oli Colmari linna aukodaniku kindral Jean Rappi monument. Ja kohe selgus, et Bartholdi armastab suuri asju. Rohkem kui nelja meetri kõrgune monument näitas, et noorukist on kujunemas silmapaistev skulptor.
Mine ja vaata seda maad
Umbes sajandi keskel võttis Frederic-Auguste Bartholdi ette reisi Egiptusse. Kunstiajalugu väidab, et reisil nähtud püramiidide ja sfinkside hiigelmõõtmed ning müstiline majesteetlikkus vapustasid ja vaimustasid teda.
Sealsamas Egiptuses kohtas Bartholdi üht teist prantslast, kelle unistused olid sama kolossaalsed kui ta enese omad. Sellest kohtumisest arenes eluaegne sõprus. Vürst Ferdinand Marie de Lessepsil oli tõepoolest suur unistus – ehitada kõrbe kanal Punasest merest Vahemereni. Selline mõte ajas kohalikku rahvast noil aegadel lihtsalt naerma, kuid Bartholdi oli Lessepsi idee grandioossusest võlutud ja vaimustuses. Tema kujutlustes kerkis kanalisuhu gigantne tuletorn, mis oleks kaks korda suurem kui sfinks ja sarnaneks Rooma vabadusejumalannaga.
Aastal 1867, kui Suessi kanal valmis hakkas saama, olid valmis ka Bartholdi tuletorni kavandid. Torniks oleks tema monumenti küll pisut vale nimetada, tegemist oli mõjuvalt suure, lahedas antiikses rüüs naise kujuga. Valgust kiirgas nii selle peaehtest kui ka dramaatiliselt taeva poole tõstetud tõrvikust. Bartholdi pani oma tööle nimeks „Progress. Egiptus toob Aasiale valgust“. Kuid see projekt ei saanud kunagi valmis