pakkumist ning tarbijate hulk määrab toote headuse. Mida vähem sõnastavad väärtusi ja moraalinorme ühiskondlikud autoriteedid (riik, kirik, õpetajad, lapsevanemad), seda rohkem ohustab inimkooslusi lagunemine ning inimeste moraalitunnetust anoomia (normituse tunne ehk olukord, kus inimene tunneb end ebakindlalt, kuna ta ei tea, mille põhjal ja mida arvata enda sotsiaalse staatuse ning ühiskonnas toimuva kohta). Kuna (arvamuste ja valikute) paljusus iseenesest toodab relativismi, toodab ta inimestes ka psühholoogilist ebakindlust ja stressi. Inimeste toimetulek sellises olukorras sõltub nende stressitaluvuse tasemest.
Kolmas paljususe, vaba turu ja tarbimismentaliteediga kaasas käiv nähtus on piiramatute soovide ja püsiva rahulolematuse kultus. Kui varem kõik maailmareligioonid ohjeldasid inimeste soove ja ihasid (meenutagem „Sa ei tohi himustada” keeldusid kümnes käsus või Uue Testamendi manitsust, et „rahaahnus on kõige kurja juur”), millel sotsiaalsete piirangute puudumisel ei pruugi olla otsa ega äärt, siis tarbimisühiskonnas levib jagatult uskumus, et mida rohkem inimene tarbida suudab, seda kõrgem on ta sotsiaalne staatus, seda rohkem õnne või „vahendeid õnneks” ta omab ning seda parem ta elu on. Ta ei pruugi tunda end väga õnnelikuna, aga teda ümbritsevad inimesed usuvad, et just niiviisi ta ongi õnnelik. Turumajanduslikus mõttes on ideaalne tarbija „püsivalt rahulolematu”. Tema rahulolu kestab vaid tarbimise hetkel, ta ei klammerdu ühegi toote, teenuse, kogemuse ega inimsuhte külge, ei pühendu millelegi pikaajaliselt, ei oma ühtki täiel määral rahuldatud vajadust ning ükski tema rahuloludest ei jää püsivalt kestma.
Inimloomus on selline, et me oleme täiesti võimelised tundma piiramatuid ihasid ja soove, kuid sellised soovid on juba definitsiooni poolest täitumatud. Süsteemne rahulolematus ei ole seega mitte niivõrd kadeduse ja ambitsioonikuse väljendus või motivatsiooni ja elujõu allikas, vaid on patoloogia inimeses. Inimene vajab oma ihadele ja soovidele sotsiaalseid piiranguid ja korda, mistõttu moraalse korra puudumine või nõrkus on ka sotsiaalne patoloogia (moraalse korrata inimkooslused lakkavad olemast). Turumajandus iseenesest aga lakkaks efektiivselt toimimast niipea, kui inimesed tuvastaksid, et neil on vajalik juba olemas ning piirduksid vähemaga rohkema asemel.
Neljandaks, kui paljusus on turumajandusliku mõtlemise paratamatu kaasnähtus, mis kaldub kasvatama kaost ja korratust, siis paljususe kui „võrdsustamise” tagajärjeks on ka anonüümsus, identiteeditus, isikupäratus ja olematus (nihilism).
Ehkki „erinevused rikastavad” (kuna erinevused on võrdse väärtusega vähemalt nende pooldajate jaoks) võib loosungina hästi kõlada, on see ebarealistlik – igas ühiskonnas on endiselt olemas erinevusi, mida õigustatult ei sallita ning mis seetõttu ka ei rikasta (nt pedofiil, oluliselt erinev, ei rikasta siiamaani). Õigustatud sallivusel on alati piirid, kust alates algab õigustatud sallimatus. Seda teavad ka need, kes korraldavad kampaaniaid „erinevused rikastavad”, kuna viimased ei ole kunagi olnud suunatud mis tahes erinevuste väärtustamisele, vaid konkreetse eluviisi või moraalinormi avalikule tunnustamisele.
Mis iganes valdkonnas ja põhjusel me leiame end olevat üksteisega „konkurentsi” tingimustes, kuid konkurents iseenesest teeb meid isikupäratumateks. Kuidas nii? Sest isikupärases arengus me inimestena ei saagi üheski vormis konkureerida, me ei saa olla ei paremad ega halvemad, me ei võida konkursse ega taandarene konkursil teiseks jäädes. Isiksuste vahel ei ole võrdlust, isiksused on ainulaadsed. Nii võrdsus- kui ka konkurentsimentaliteet võivad seega õõnestada meie eneseteadvust (ehkki võrdlemine teiste inimestega aitab meie eneseteadvusele ka kaasa).
Kultuuriliste vähemuste ja enamuste vahel tekkivas identiteedikonfliktis ei taha tegelikult kumbki osapool olla „identiteeditu või isikupäratu”, võrdne valik lõputus „võrdselt väärikate” erinevuste kataloogis. Põhjust ei tule kaua otsida, sest mida suurem on võrdsus, seda rohkem on anonüümsust ja mida rohkem on anonüümsust, seda enam on olematust. Nii ei ole populaarne mõelda, aga võrdsus teeb anonüümseks.
Valimiskasti juures antava hääle puhul on anonüümsus voorus (valimised on salajased, keegi ei tea, kes käis valimas ja keda valis). See on ainus hetk, mil rikas ja vaene, mees ja naine on kodanikena tõeliselt võrdsed. Selsamal põhjusel valimiskasti juures valija ei avalda arvamust (valimiskasti juures ta ei saa ega tohigi seda teha; avalikes aruteludes, demonstratsioonidel ja kampaaniates avaldatakse arvamust ning arvamust avaldatakse tavaliselt mitte-anonüümselt).
Kõik, mis on võrdne, on laias laastus „ükskõik”. Valimiskasti puhul on seetõttu sisuliselt ükskõik, kes ja miks kellelegi oma hääle andis. Ainus, mis loeb, on võrdsete, isikupäratute ja anonüümsete häälte kogus. Võrdsus kui anonüümsus omab oma positiivset koha- ja ajafunktsiooni – näiteks liberaaldemokraatia aluspõhimõtteks on, et kodanike erakondlikud ja maailmavaatelised eelistused on võrdsed. Kui kodanike erakondlikke ja maailmavaatelisi eelistusi saaks hinnata „parem-halvem”, „targem-rumalam” skaalal, oleks see vastuolus liberaaldemokraatia alusväärtustega. Kuid seejuures peab arvestama, et võrdsus ja anonüümsus ilmnevad koos ning ei ole kindlasti niivõrd „head asjad iseeneses”, mille kohta saaks ühemõtteliselt öelda, et mida rohkem, seda parem või kui valikute võrdsus toimib juba parlamendivalimistel ja lähisuhetes, miks siis mitte ka kultuuris (ja religioonis).14
Kultuuride võrdsus teeks kõik kultuurid relatiivseks. Ruumitu ja ajatu kõrvaltvaataja seisukohast kultuurilised erinevused ehk ongi relatiivsed, kuid osalejatele on kultuur sellisena, nagu see on, alati reaalne. Reaalsus on inimelus alati „siin ja praegu” – meie arusaamad tulevikust ja olevikust toimivad üksnes olevikus („praegu”) ning olla saame ruumiliselt alati vaid „siin”. Kohti, kus me ei ole, ning inimkooslusi, mis on suuremad sellest, kus me oleme, saame vaid ette kujutada ning ette kujutamine käib ka alati „siin”. Kultuurid pole küll objektiivselt, universaalselt ega ajatult tõesed, kuid need on reaalsed niivõrd, kuivõrd need oma parimas võimalikus versioonis inimelus reaalsed olla saavad. Need on siin ja praegu täielikult olemas ning siin ja praegu „nii, nagu meil täna on”, võib olla vaidlustamatu norm.
Autoriteetne käsitlus Muhamedist ja koraani jumalikust päritolust oli 1980ndate lõpu šiiitlikus Iraanis kultuuriliseks normiks, millega Salman Rushdie oma teosega „Saatanlikud värsid” otseselt vastuollu läks. Toonastele eurooplastele oli juhtunu ehk samavõrd mõistmatu, kui on täna paljudele Lähis-Ida inimestele arusaamatu, miks kaldutakse Euroopas kujutama islami ühtsena, kaasaja-vastase, patriarhaalse, autoritaarse ja vägivaldsena. Teaduslikult ja ratsionaalselt võttes on sedalaadi ettekujutused Euroopa muslimite vähemustest liialdatud ja kallutatud, kuid sotsiaalpsühholoogiliselt väljendavad need reaalset ebakindluse ja kaose tunnet, kõikumalöönud kultuurilist identiteeti ja nõrgenenud jagatud väärtusi.
Killustumist kõigis traditsioonilistes inimsuhtluse vormides soodustavad nii uued kommunikatsioonivahendid kui ka liberaalne kultuur. Et tunda end turvaliselt, vajab inimloomus lisaks vabadustele ja valikutele ka sotsiaalset korrastatust ja mõtestatust, jagatud moraali ja identiteeti.
Ühiskondlike enamuste ja vähemuste seas kasvav ebakindlus tuleneb üha suurenevast paljususest, normituse, kaose ja korratuse tundest. Paljusus on küll liberaaldemokraatia alusväärtus, kuid lagundab ühiskonda süsteemselt. Inimkooslusi hoiavad koos jagatud tunded, väärtused ja normid.
Konservatism ja liberalism ei ole loomupärased maailmavaatelised liitlased, kuid ühiskond vajab neid mõlemat.
Konservatism Euroopas
Steven van Hecke
Konservatism ja laiemalt ka omadussõna „konservatiivne” on suurepärane näide sõnast, mis on ühtaegu tabusõna ja katusmõiste. Paljudes riikides on silt „konservatiivne” vähemalt mitteteaduslikus tähenduses (poliitiline) solvang: olgugi et rangelt võttes tähendab see muu hulgas neutraalset traditsioonide eelistamist, võrdsustatakse see ometi eeskätt tagurliku, vananenu või reaktsioonilisega. Selle sõna tabu mainet on märgata kogu Euroopas, n-ö konservatismi hällis. Ainus klassikaline erand on brittide Konservatiivne Partei. Samal ajal on intellektuaalne maailm omaks võtnud, et konservatism on üks XIX ja XX sajandi peamisi poliitilisi koolkondi. Erinevalt kristlikust demokraatiast on konservatismi ajaloo uuringutel pikk traditsioon. Enda eest räägib see, kui palju on sel teemal anglo-saksi päritolu teadlaste