The Political Philosophy of Edmund Burke, 1987, lk 108–111.
17
Täispealkiri on „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega” (eesti keeles ilmunud Avatud Eesti Raamatu sarjas. Varrak, 2008. Tõlkija Triinu Pakk-Allmann. Tõlkija märkus). See on Burke’i vastus ühele 1789. aastal talle saadetud kirjale, milles üks noor prantslane imestab, miks Burke suhtub nii jahedalt Prantsusmaal toimuvatesse sündmustesse. Burke’i vastus on mõeldud Londoni intellektuaalide ringkonnale, kes oli Prantsuse revolutsiooni poolt vallapäästetud muutuste suhtes võtnud suhteliselt positiivse hoiaku.
18
Konservatismi ja valgustuse suhe on ühtaegu ambivalentne ja paradoksaalne. Ühtpidi on konservatism valgustuse „laps”: ilma valgustuseta poleks olnud konservatiivset reaktsiooni. Teistpidi väidab konservatism, et valgustus oli ühiskonna segipaiskumise ning traditsiooniliste väärtuste ja tõekspidamiste allakäigu põhipõhjus.
19
H. W. von der Dunk, Conservatisme, Bussum, Unieboek, 1976, lk 27.
20
J. Mendilow, „What is Conservatism? Some Signposts in the Wilderness”, Journal of Political Ideologies, 1(3), 1996, lk 221–238.
21
K. Mannheim, „Das konservative Denken, Soziologische Beiträge zum Werden des politischen-historischen Denkens in Deutschland”, teoses K. Mannheim, Wissensoziologie: Auswahl as dem Werk, 1970, lk 408–508. Vt ka K. Mannheim, Conservatism. A Contribution to the Sociology of Knowledge, 1986, lk 256.
22
K. Mannheim, op. cit., 1970, lk 416: „Traditionalistisches Handeln ist ein fast rein reaktives Handeln. Konservatives Handeln ist sinnorientiertes Handeln.” („Traditsionalistlik tegevus on peaaegu puhtalt reaktiivne. Konservatiivne tegevus on sihipärane.”)
23
A. Heywood, op. cit., 2000, lk 52–54.
24
Mõiste on pärit mõjukalt poliitikult Benjamin Disraelilt (1804–1881), kes Konservatiivse Partei egiidi all tahtis klassid ühendada üheks rahvaks.
25
Uusparempoolsus seostub libertaarse konservatismiga, ent fašism pigem autoritaarse konservatismiga.
26
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 124–152.
27
Von der Dunki tüpolooga kohta vt K. Epstein, The Genesis of German Conservatism, 1975, lk 733.
28
See seostub Burke’iga ja tema metodoloogilise konservatismiga.
29
See võib tähendada integrismi (traditsioonide tingimusteta säilitamine muutuste aegadel) või restauratsiooni (traditsiooni taaskehtestamine pärast muutusi).
30
Nt nn Weimari Vabariigi (1918–1933) Konservative Revolution, milles osalesid teiste hulgas Oswald Spengler, Arthur Möller van den Bruck, Ernst Jünger ja Carl Schmitt, või Ameerika revolutsiooni kui sisuliselt konservatiivse revolutsiooni kirjeldus teoses P. Viereck, Conservatism Revisited, 1959, lk 16–17.
31
Scrutoni jaoks tuleneb see eeldus tähtsusest, mida ta omistab ideede arenguloole. R. Scruton, The Meaning of Conservartism, 2001, lk 83: „Doktriin vajab konkreetsust. Kuid selleks, et rääkida konkreetsest, tuleb minna ajalukku.”
32
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
33
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
34
Ibid., lk 8: „Vabadus ilma institutsioonideta on pime […]. […] konservatiivi jaoks pole isikliku vabaduse väärtus absoluutne, vaid allub teisele, kõrgemale väärtusele, valitsuse autoriteedile.”
35
Ibid., lk 24: „Ühiskonna seisundi määrab ära lojaalsus; see teeb ühiskonnast midagi suuremat kui „üksikisikute kogumi”, nagu seda näevad liberaalid.”
36
Ibid., lk 48: „Kui demokraatialt eeldada mõistlikkust, peab see toimuma institutsioonide ja protseduuride kaudu, mis annavad hääle puuduvatele sugupõlvedele.” (Autori kursiiv.)
37
Ibid., lk 176: „Peaks olema ilmne, et ses olukorras pole konservatiivsel poliitikal väljavaateid.”
38
Ibid., lk 167: „ Konservatiiv peab uskuma, et klassierinevusi võib pidada kas hädavajalikuks kurjuseks või ühiskondlikuks hüveks.”
39
Ibid., lk 172: „Heaoluriigi eesmärk pole kaotada rikaste ja vaeste erinevused, vaid julgustada inimesi seda olukorda aktsepteerima.”
40
Ibid., lk 31.
41
Ibid., lk 124: „[…] traditsioon on konservatiivse poliitika lahutamatu osa, sest see esindab mitte ajalugu kui sellist, vaid olevikku toodud ja tajutavat ajalugu […].”
42
Ibid., lk 87: „Konservatismi ja kapitalismi vahel pole loogilist ühisnimetajat […].”
43
Ibid., lk 95: „[…] majapidamise ja perekonna loomuomast seost ei saa eitada. Sellest järeldub, et konservatiivid peavad mõtlema jõukuse jaotamisele ja mitte ainult seoses jõukuse akumuleerumisega. Arvestades seda, kuidas konservatiivid tähtsustavad perekonda ja tuginevad peresidemetele olemasoleva poliitilise korralduse vastu usalduse loomisel, peavad nad soovima jõukuse jaotumist kõigi ühiskonnaklasside vahel, sõltuvalt sellest, missugune majapidamise mõiste on ühes või teises loomuomane.”
44
Ibid., lk 2: „[…] ei ole suuremat kitsarinnalisust […] kui liberalismi kitsarinnalisus […]”.
45
Gray väide raamatus „The Undoing of Conservatism” on põhjustanud tuliseid vaidlusi Briti konservatismi ja Konservatiivse Partei lõpu teemadel. Vt näiteks R. Eccleshall, „The doping of Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 5(3), 2000, lk 275–287; A. Danham ja M. Gartnett, „Sir Keith Joseph an the Undoing of British Conservatism”, Journal of Political Ideologies, 7(1), 2002, lk 57–75. Tähelepanuväärne on see, et Giddens pöörab selle mõttekäigu ümber ning väidab, et neoliberalism on kriisis, kuna selle kahe koostisosa – vabaturu ja konservatismi – vahel on pinge, ning kinnitab seega Gray kriitikat: A. Giddens, The Global Third Way Debate, 2001, lk 15.
46
J. Gray, Enlightment’s Wake. Politics and Culture at the Close of the Modern Age, 1995, lk 87: „Konservatiivses mõtlemises ja praktikas valitseva neoliberaalse ideoloogia ülemvõimu tulemus on konservatismi kui elujõulise poliitilise projekti hävitamine praeguseks ja ka lähemas tulevikus. Traditsiooniline konservatism ei ole enam realistlik poliitiline valik, kuna turujõud, mida neoliberaalne poliitika tekitab või kindlustab, on vanad institutsioonid ja tavad minema pühkinud.”
47
Von Hayek ise väidab, et ta ei ole (neo)konservatismi teoreetik: F. Von Hayek, „Why I Am Not a Conservative”, The Constitution of Liberty, 1976, lk 379–411.
48
R. Scruton, op. cit., 2001, lk 126: „[…] seega peab konservatiivsesse doktriini kuuluma maailma kirjeldamine mitte neutraalsete, vaid ideoloogiliste sõnadega.”
49
H. W. von der Dunk, op. cit, 1976, lk 21.
50
Selles mõttes langeb konservatism kokku postmodernismiga, kuid seda üksnes pealiskaudselt, nagu väidab Pilbeam. B. Pilbeam, „Conservatism and Postmodernism. Consanguineous Relations or ‘Different’ Voices?”, Journal of Political Ideologies, 6(1), 2001, lk 33: „[…] vaatamata sellele, et konservatiivsete ja postmodernistlike argumentide vahel on tuvastatud palju märkimisväärseid paralleele, muudab konservatiivide tegelik eesmärk seista vastu traditsioonilistele väärtustele ja institutsioonidele esitatavatele väljakutsetele lõppkokkuvõttes võimatuks postmodernismi nõuete laialdase heakskiidu.”