Mitmekülgne konservatism. Mart Laar

ärritasid paljusid konservatiive. Asutati uued rühmad, nagu näiteks Eagle Forum 1972. aastal ja Moral Majority 1979. aastal. Need rühmad keskendusid sotsiaalsetele teemadele ja toetasid traditsioonilisi või juudi-kristlikke väärtusi. Paljud nende rühmade toetajatest olid protestandid ja konservatiivsed roomakatoliiklased. Protestantide aktiivne osalemine poliitikas oli uudne, sest enamik konservatiivseid kristlasi oli poliitikast traditsiooniliselt kõrvale hoidnud. Rühmad nagu Moral Majority said tuntuks ja mõjukaks sellega, et nad organiseerisid toetajaid, esinesid ajakirjanduses ning tegid reklaami ametnike ja parteiliidrite valimistel.

      Uued aktivistid tekkisid poliitikasse seoses majanduskonservatiivide liikumisega. 1978. aastal toimus Californias referendum, kus võeti vastu otsus piirata omandimakse, mis olid kümnendi algusest kiiresti tõusnud. Proposition 13 oli konservatiivide algatus, millega taheti piirata osariigi õigust tõsta majamakse. Poliitiline eliit oli sellele vastu, kuid poolthääle andis ligi 2/3 California valijatest ja nii inspireeris Proposition 13 sarnaseid maksuvastaseid aktiviste teisteski osariikides.

      Sedamööda, kuidas konservatiivid muutusid paremini organiseerunuks ja aktiivsemaks, tõusid nende seast esile ka uued liidrid ja institutsioonid. 1972. aastal valiti Põhja-Carolinast senatisse konservatiivne telekommentaator Jesse Helms. Helms oli esimene, kes kasutas poliitikas otsepostitust. Ta lõi võimsa aktivistidest ja rahalistest toetajatest koosneva võrgustiku, mis toetas vabariiklaste tõusu kõigis lõunaosariikides. Senatis sai Helmsist üks paremaid vasaktiiva kriitikuid, eriti välispoliitilistes ja sotsiaalküsimustes. Helms oli 1976. ja 1980. aasta valimiskampaaniates Ronald Reagani tähtsamaid liitlasi. 1970. aastal valiti esindajatekotta endine kutseline jalgpallur Jack Kemp, kes Kemp oli 1970ndatel ja 1980ndatel üks põhilisi konservatiivide eestkõnelejaid. Eelkõige sai ta tuntuks kui üks esimestest, kes pooldas avalikult maksureformi. 1970ndatel hakkasid konservatiivid asutama ka institutsioone, et poliitilisel areenil otsesemalt konkureerida. Nii näiteks asutati 1973. aastal The Heritage Foundation, mille eesmärgiks oli konservatiivsete poliitikaalternatiivide sõnastamine ja edendamine piiratud valitsusosaluse, üksikisiku vabaduse ja vaba ettevõtluse põhimõtete põhjal.

      1970ndad olid USA jaoks raskeks kümnendiks. 1975. aastal taganes USA Vietnamist, kus seejärel kommunistid võimule said. See pani paljud kahtlema USA sõjalise ja pikaaegse välispoliitika alustes. Ameerika majandust raputasid mitu energiakriisi, mis kiirendasid inflatsioonitempot ja kasvatasid tööpuudust suurema osa ajast sel kümnendil. Peale selle süvendas riigi poliitiliste institutsioonide suhtes lokkavat künismi ka president Nixoni tagasiastumine 1974. aastal seoses Watergate’i skandaaliga.

      Nixoni järeltulija, Gerald Ford, oli pikka aega olnud vabariiklaste liider Kongressis. Inimesena oli ta meeldiv ja aus, vabariiklasena mõõdukas ja peavoolu hoidev. Paljud konservatiivid vaatasid tema tsentristlikele vaadetele ja kompromissivalmidusele umbusuga. Ronald Reagan, kes oli 1975. aastaks olnud kaks korda järjest California kuberner, konkureeris Fordiga 1976. aastal vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel. Reaganit toetasid tekkivad konservatiivsed rohujuurerühmitused. Ta kritiseeris Fordi parempoolsete argumentidega ja pakkus sellele tugevat konkurentsi, kuid jäi lõpuks ikkagi kaotajaks. Reagan süüdistas Fordi selles, et tema valitsemisajal oli riik alla käinud, et ta oli jätkatud Nixoni pingelõdvenduspoliitikat, mille tõttu õnnestus kommunistidel Lõuna-Vietnam oma kontrolli alla saada, ja et kirjutati alla 1975. aasta Helsingi aktidele, mis konservatiivide silmis väljendasid Kesk- ja Ida-Euroopa üleandmist kommunistide ülemvõimu alla. Reaganil õnnestus Fordi kandidatuuri murendada ja nii jäi Ford napilt alla demokraat Jimmy Carterile, kes lubas Ameerika valitsemisse tuua tagasi aususe ja korralikkuse.

      Paljude konservatiivide arvates süvenes Carteri valitsemisajal USA kui sõjalise ja majandusliku jõu allakäik. Carteri ajal vaevasid Ameerika majandust tõusvad energiahinnad, suur tööpuudus ja inflatsioon. Tema välispoliitikat pidasid konservatiivid nõrgaks ja isegi katastroofiliseks. Carterit süüdistati selles, et ta loobus ajas äraproovitud põhimõtetest ning soodustas vasakpoolseid ja kommuniste Ameerika traditsiooniliste sõprade ja liitlaste arvelt. Ta kirjutas alla Panamaga sõlmitud lepingule, mis andis viimasele üle USA ehitatud Panama kanali õigused. Carter normaliseeris suhted Hiinaga, mis vihastas paljusid konservatiive, kes pooldasid kommunismivastast valitsust Taiwanil. Carter korraldas Nõukogude Liiduga strateegiliste relvastuskontrolliläbirääkimiste teise vooru (SALT II) ja sõlmis nende tulemusel valminud lepingud, millega ta andis konservatiivide arvates Nõukogude Liidule strateegilise eelise. Poliitilised lahingud Panama kanali ja SALT II lepingute pärast ajasid kopsu üle maksa paljudel Ameerika konservatiividel. Carteri nõrkuse tunnistuseks peeti ka 1979. aasta Iraani revolutsiooni, kui kukutati riigi ameerikameelne šahh ja loodi läänevastane islamirežiim. Carter ei andnud tõhusat vastust Nõukogude invasioonile Afganistanis ega Moskvameelse režiimi loomisele Nicaraguas. Carterit peeti nõrgaks ka siis, kui Iraani äärmuslased võtsid USA Teherani saatkonnas pantvangi 52 Ameerika diplomaati ja hoidsid neid oma meelevallas üle aasta. Lootusetult läbi kukkunud sõjaline päästmiskatse ainult süvendas muljet Ameerika allakäigust.

      Carteri poliitika tõttu tekkis 1970ndate lõpus neokonservatiivide liikumine. Paljud tuntud neokonservatiivid olid alguses demokraadid, kellele ei meeldinud oma partei nõrkus riigikaitse ja välispoliitika küsimustes. Paljud neokonservatiivid astusid demokraatlikust parteist välja ja said tähtsaks hääleks konservatiivide liikumises. Neokonservatiivid nõudsid harilikult suhetes Nõukogude Liiduga karmi kätt ja Iisraeli tugevat toetamist. Mõned juhtivad neokonservatiivid, kellel oli järgneva kahe aastakümne jooksul konservatiivses poliitikas tähtis roll: Jeane Kirkpatrick, kes oli Reagani saadik ÜROs; William Kristol, asepresident Dan Quayle’i tähtsaim nõunik ning hiljem kirjanik ja kirjastaja; ning Paul Wolfowitz, kes oli mitmel tähtsal välisja kaitsepoliitilisel ametikohal.