kuidas Kadri näpud telefoni küljes nihelema hakkavad. Tema ideed läbi nähes lausun stoiliselt: „Üks, mida ei anna ühe või kahe telefonikõnega kohe mitte kuidagi parandada, on Filipiinide pealinnas valitsev liikluskaos.”
Järjekordse valgusfoori all seistes uurin lähemalt kõrvalreas seisva jeepney juhikabiini. Kitsas esiaken on ümbritsetud igasuguste värviliste rippuvate vidinatega ning selle klaaspinda katab loendamatu hulk kleepekaid. Justkui sõidaks tankiga, millel on vaid kitsas pilu väljapiilumiseks. „Ega nad vist tegelikult ei näegi liiklusmärke, punast valgusfoorituld ja teisi liiklusvahendeid,” arutame Kadriga.
Vaatan kõiki neid erinevas vanuses ja erinevast soost inimesi, kes valgusfoori taga seisvatele autodele ajalehti, puuvilju, igasuguseid maiustusi ja karastusjooke müüa üritavad, ning mõtlen: „Õhtul kodus peavad nad jumalat tänama, kui järjekordselt tööpäevalt sinna eluga ja kriimustusteta on jõudnud! Ja mis elu elavad veel nende kopsud ja ülejäänud organism selles heitgaasist sinises maailmas?”
Liikluskaosest mööda vaadates jätab üldine linnapilt mulle üsna halli mulje, mida ei kompenseeri ka loendamatul hulgal majadele ja reklaamstendidele kinnitatud plakatid. Mõned on ilmselt sihilikult ja eesmärgipäraselt paigutatud, teised aga hoopis kohalike elanike endi pandud, majade ebasümmeetrilisuse varjamiseks.
„Vaata seda maja!” hüüatab Kadri järsku. „Konkreetselt pappkastidest kokku lapitud!” Imestusega märkan, kuidas mööda vilksatavad korralikud elumajad vahelduvad justkui vanapaberist ja papist ehitatud mitmekorruseliste onnidega. Ilmselgelt on needki elumajadena kasutuses, miks muidu akendel ja rõdudel pesu kuivab! Majade ees, keset tolmust tänavat ja maas vedelevat prahihunnikut, mängivad eri vanuses imearmsad tõmmud sõstrasilmsed lapsed. Kes on paljajalu, kes kannab räbaldunud varbavaheplätusid, kehakatteks narmendavate äärtega T-särk ja püksid.
Andes endale aru, et me läheneme Manila mõistes eliitrajoonile, julgen oletada, et need pole veel sugugi kõige koledamad ja vaesemad Metro Manila piirkonnad. Makati linnale lähenedes hakkavadki majad meie ümber üha rohkem kõrgusse kasvama ning vaesus, viletsus ja räbaldunud riided asenduvad pilvelõhkujate mõõtu kontorihoonete, hotellide ja korterelamutega. Inimesi liigub tänaval kõiksuguse naha- ja juuksevärviga, riietuses valitseb ehtne kontorirotistiil – meestel triiksärgid, pikad püksid ja kingad ning naistel kostüümiseelikud, valged pluusid ja kinnise ninaga kontskingad. Vaatepilt nagu igas teises suurlinnas.
Mu sisetunne oli õige, kui ma ei leidnud lennujaamas sihtpunkti aadressi lugenud taksojuhi silmis äratundmisrõõmu. „Kas me ei sõida juba kolmandat korda sedasama ühesuunalist tänavat pidi?” lausub Kadri, kes ilmselgelt on tähelepanelikult aknast välja vaadanud. Kiire pilk taksojuhile annab meile aimu, et ta on üsna segaduses. Sõidab teine aeglaselt ja kiikab, kael õieli, närviliselt paremale ning vasakule.
Meie katsed tema käest infot saada sumbuvad keelebarjääri. Kuigi saabusime siia riiki teadmisega, et varasem ameeriklaste võim on siia maha jätnud tagalogi keele kõrval enam-vähem teise riigikeelena ka inglise keele, on meil siiski õnnestunud istutada oma tagumikud taksosse, mille juht ei kuulu inglise keele rääkijate põlvkonda.
Abi leiame telefonikõnest Marekile, kes mingi ime läbi, ilmselt kohaliku elu kogemustele tuginedes, leiab taksojuhiga ühise keele. Juba mõned minutid hiljem leiame kõrghoonete vahelt tänavalt pikka kasvu blondi meesterahva, kes naeratus näol meie takso poole läheneb.
„No lõpuks ikka jõudsite kohale,” hõikab Marek naerusuiselt, kui taksosse juhi kõrvale esiistmele prantsatab. „Siin ei ole majad tänaval mitte ühtse süsteemi alusel nummerdatud, vaid neid identifitseeritakse nimedega, mis aeg-ajalt kipuvad muutuma ja seetõttu taksojuhtidele palju peavalu valmistavad,” selgitab Marek meile kiirelt, enne kui taksojuhti edasi juhendab.
Napilt viis minutit hiljem peatub takso järjekordse pilvelõhkuja ees. Astume mõnusalt jahedast, konditsioneeriga taksost välja 30kraadisesse palavusse. Kuigi meie taksoarve peaks paberite järgi olema 440 peesot, ei tee taksojuht isegi mitte sellist nägu, nagu plaaniks ta meile 500peesosest rahatähest tagasi anda. Kuna sõit oli aga pikk ja pagas meil lisainimese eest, ei hakka me tüli üles kiskuma. Küll aga paneme kõrva taha Mareki nõuande, et targem on peenraha taskusse varuda, et ei peaks vaatama käsi laiutavat taksojuhti, kes deklareerib, et vahetusraha tal kahjuks ei ole.
Lahke naeratuse saatel avab automaadiga turvamees meile hoone peaukse. „Good afternoon, maam,” lausub turvamees viisakalt. „Maam! Kõlab nagu keskealine vanem proua,” torisen ma veidi solvunud toonil, liftiga 12. korrusele sõites. „Ei-ei, siin nad kutsuvad nii kõiki naisterahvaid, olenemata nende vanusest ja nahavärvist,” lohutab mind Marek, kes on ilmselgelt oma sir’i-staatusega kohanenud.
Marek juhatab meid üle ootuste uhkesse, täiesti Euroopa standarditele vastavasse kahetoalisesse korterisse. „Kraanist tuleb nüüd küll ainult külma vett,” kuuleme Mareki vabandavat häält ja selgitust, et kuni eelmise nädalani elas siin üks Kariibidelt pärit Playtechi töötaja, kes ilmselt ei olnud sellisest luksusest nagu soojaveeboiler kuigi palju puudust tundnud. „Seitsmendal korrusel on bassein ja jõusaal,” teatab Marek, kes juba köögis külmkapi kallal askeldab.
Samal ajal, kui meie oma kotisügavustest otsime külakostiks toodud, Mareki enda soovinimekirjast pärinevat Viru Valget, kahte pätsi peenleiba ja viit pakki Beef Jerky vinnutatud sealiha, on Marek meile köögis seganud tervituskokteilid kohalikust Tanduay rummist ja Coca-Colast.
„Kas te kujutate ette, et terve pudel rummi maksab poes kõigest üks euro ja maitse on kordades parem ja ehtsam kui mõnel teisel kallihinnalisel brändil,” kiidab Marek Filipiinidel toodetud Tanduay rummi. Siinne vaieldamatu turuliider on tõeline maiuspala rummimaailmas. Juba üle saja aasta valmistatakse seda rummi Manilas Tanduay piirkonnas kohalikust suhkruroost. Hakkamata maha tegema ühtegi teist rohkem või vähem tuntud kallihinnalist brändi, on see vaieldamatult parim rumm, mida proovinud olen. Filipiini päritolu alkoholibrändil on mitu rummisorti, mille hulgast üks enam levinud, mis on vähemalt 38 erinevat auhinda pälvinud, kannab nime „Tanduay – 5 aastat head tumedat rummi”. Ja just sedasama me siin praegu degusteerimegi.
Kell on kolm pärastlõunal, kui Marek tagasi tööle kiirustab ja meid omapäi jätab. Bikiinid selga, Mareki kokteilid kaasa, ja me lausa lendleme seitsmenda korruse basseini ujuma ning lõõgastuma. Liiklusmürast korruseid kõrgemal, pottidesse istutatud palmipuude vahel basseini serval istudes, varbad vees, leian ennast mõttelt: „Ikkagi on võimalik ka Manilas viibides sellest lärmikookonist välja astuda.”
„Niimoodi poleks sellel suurlinnaelul ju väga vigagi,” lausub Kadri unelevalt rannatoolil lebades ja rummikokteili rüübates.
Kuigi väsimus pikast reisist ja magamatusest on suur, saab uudishimu laiskusest võitu. Otsustame peale pooletunnist basseiniäärel lõõgastumist ja karastavalt jahedat dušši järgida Mareki juhtnööre. Meie valuutavahetuse soovi kuuldes soovitas ta lihtsama linnaekskursiooni sihtpunktina külastada Mall of Asiat, mis Wikipedia andmetel on maailmas suuruselt neljas ja Aasias suuruselt kolmas kaubanduskeskus.
Hoonest väljudes ei jõua me veel näkku paisanud palavusest toibuda, kui juba takso tänavaservas seisma jääb. „Palju sõit maksab?” nõuan taksojuhilt kuraasikalt juba enne sisse istumist. Tänu Mareki antud juhtnööridele hakkame hindades ja suhtlusstiilis üha paremini orienteeruma ja taksojuhi vastuseks antud „80 peesot” vastab täpselt meie ootustele. „Iga taksojuht ei olegi ainult nöörimise peal väljas,” tõdeb Kadri, kes on ilmselgelt rahulolev, et ei pea mõttetu kemplemisega vaeva nägema.
Bay Citys (osa Metro Manilast) vaatega Manila lahele asuv kaubanduskeskus, mida kahe päevaga külastab sama palju inimesi, kui on Tallinnas elanikke, on tõeliselt röögatu! Peale enam kui 800 kaupluse ja 300 toitlustusasutuse leiab ligi 400 000 ruutmeetrilt põrandapinnalt uisuväljaku, teatri- ja kinosaalid ning merevaatega vabaõhu-kontserdisaali ja muidugi mitu pangakontorit.
Kuna