siiski nii roosiline ei ole – peatselt näeme, et hiiglaslik laohoone on peaaegu tühi, ning tantsuplatsil ja baaris on näha vaid üksikuid inimesi.
Meie sisenedes elavneb seltskond ja Marekit peole kutsunud pontsakas koostööpartner üritab vägisi pidu uuesti käima lükata, tehes meile suure hulga jooke välja. Ent tema püüdlustest hoolimata leiame vaevalt pool tundi hiljem, viinakokteiliga täidetud pooleteiseliitrine Eviani pudel ühes, end taas peatänavalt taksot otsimas.
Marek on just takso kinni püüdnud ja peab läbirääkimisi viie inimese ühte taksosse mahutamise üle, kui nurga tagant kargab välja ilmselgelt elevil Jaan. „Saada see takso kohe minema, ma leidsin meile auto koos juhiga,” teavitab ta asjaosalisi särasilmil valjus eesti keeles. Ja ennäe!, hetk hiljem sõidab ette võimas tumeroheline Mitsubishi maastur, kuhu me terve seltskonnaga mugavasti sisse mahume. „Oled sina ikka osav müügimees,” tunnustame Jaani ja tema suurepärast läbirääkimisoskust.
Meie sohver, umbes viiekümnendates aastates soliidse maneeriga meesterahvas tundub sümpaatne kohe esimesest hetkest. Ta küsib palju meie päritolu kohta ja tunneb huvi Eesti eluolu vastu. Tema autot seest ja väljast hinnates ei ole ta pärit just agulist, vaid pigem ka ise koduteel jõukamate elurajoonide poole.
„Kuidas see ometi võimalik on, et keegi tundmatu filipiinlane viitsib meid nii kaugele sõidutada ja midagi vastu ei tahagi?” ei suuda ma meie õnne uskuda. Marek selgitab, et paljud filipiinlased ongi sellised, sõbralikud ja abivalmid. „Nad ei aita mitte selleks, et raha välja pressida, vaid tahavad lihtsalt võõralt maalt tulnud inimestega sõbruneda ja väljaspool oma riiki toimuva kohta midagi uut ja põnevat teada saada.”
Jah, minu ajuraasukese jaoks on täiesti normaalne Tallinna vanalinnast peale pidu Piritale suundudes kontvõõras inimene möödaminnes Tiskresse ära visata. Lihtsalt sellepärast, et olime autos viibinud seltskonnaga tunnistajateks võõra siirale kurbusele, mis järgnes järjekordsele läbikukkunud katsele telefoni teel taksot tellida. Aga et ma sellist vastutulekut maailma vastasküljel tunda saan, ei oleks ma ka parimates unenägudes ette kujutada osanud.
Lõpuks saab väsimus minu ja Kadri uudishimust võitu ja otsustame peoseltskonna edasiste plaanidega enam mitte liituda. Mika, meie kohalik autojuht, viib meid otse koduukse ette. Liftiga üles sõites tuigume väsimusest. Enne uinumist kujutlen, kuidas saabun paadiga otse läbi kristallsinise vee valgele rannaliivale, hüppan paadist välja põlvini vette, püksisääred üles kääritud, ja sammun palmialleed pidi oma rannabangalo poole. Ma ju piltidelt nägin, et asjalood sel unistuste palmisaarel just nõnda käivad…
VEEL VIIMANE PINGUTUS
Kui me saabume koos Kadriga Manila 1948. aastal valminud kohalike lendude terminali, mis asub rahvusvaheliste lendude terminalist 20minutilise taksosõidu kaugusel, tekib tunne, et oleme ajas tagasi liikunud nii mõnedki aastad, et mitte öelda aastakümned.
Lennujaamas oleme sel lihtsal põhjusel, et Filipiinide riik tähendab pluss või miinus 7107 saart: täpset arvu ei tea keegi, kuna see varieerub veetaseme tõusu ja mõõna vaheldumise ja vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Pealinn Manila asub Filipiinide põhjaosas, saarestiku suurimal, ligi 110 000ruutkilomeetrisel saarel nimega Luzon. Lohetama aga läheme riigi keskosas asuvale Boracay saarele.
Boracay on äärmiselt pisike, kuid imeilus valgete liivadega saar, kuhu puhkama lennatakse üle maailma. Kuna seal lennujaama ei ole, maandume kõigepealt Panay saarel Caticlani linnas. Umbes 12 000ruutkilomeetrine Panay saar asub Boracayst lõunas ning sealt saab hõlpsasti paadiga meie sihtkohta sõita.
Võimalik olnuks Manilast ka paadiga Boracay poole liikuda, kuid selle variandi välistas Mareki kriitika laevade kvaliteedi ja siinse laevaliikluse turvalisuse ning eelkõige 17tunnise reisikestuse kohta. Jutte reisi- ja kaubalaevade uppumisest kokkupõrgete ja tormi kätte sattumise tagajärjel oli Marekil justkui varrukast võtta.
Lennujaamaesine on nii paksult sagimist täis, et lööb silme eest virvendama. 75 kilogrammi pagasit taksolt lennujaama kärule ümber tõstetud, rivistume Kadriga sissepääsu järjekorra lõppu, passid sedakorda kindlalt näpu vahel ootel. Kui järjekord meieni jõuab, esitame uhkelt oma passid, justkui demonstreerides, et oleme selleks kontrolliks läbinud põhjaliku ettevalmistuskursuse.
Aga oleks, et sellest siis piisaks! „Kus piletid on?” nõuab turvamees. „Oehhh,” ohkan ma ja asun otsima turvalisse ja mitte kuigi kergesti ligipääsetavasse kohta paigutatud pileteid, mida plaanipäraselt ei oleks pidanud vaja minema enne lennule registreerimise kassa ette jõudmist.
Esimene turvakontroll läbitud, ootavad meid pisikeses, umbes 20ruutmeetrises äärmiselt ülerahvastatud koridoris pagasikontroll ja metallidetektor. Kuna rahvast on tõesti palju ja igaüks tahab võimalikult kiiresti sellest umbsest ja tillukesest ruumist edasi liikuda, siis visatakse kotte pagasilindile täiesti läbisegi. Metallidetektori väravat läbides hakkab see minu ja mitme teise inimese peale kisama, kuid välja ei tee sellest küll ükski nendest kuuest turvamehest, kes siin ruumis ilmselt ainult ruumipuuduse suurendamiseks seisavad. Kahtlen sügavalt, kas sel turvamehel, kes teeb nägu, justkui kontrolliks ta kõiki läbivalgustatavaid kotte, üldse ongi arvutiekraanil pilt skannerist või vaatab ta seal hoopis Facebookist fotosid eelmise õhtu peost. Igatahes on kolmel turvamehel ekraani jõllitades väga lõbusad näod peas.
Veel veidi trügimist ja oleme pääsenud järgmisesse ruumi, kus asuvad üksteise kõrval reas erinevate lennufirmade check-in’id. Tegelikkuses tähendab see kõrvuti seisvaid lihtsaid lette, mille kõrvale on asetatud seierkaalud. Iga laua kohal ripub A4-suurune paber, millele on mustvalgelt prinditud firmalogo, peale selle on seal veel ristkülikukujulised, ükshaaval papitükile trükitud, tähtedest ja numbritest kombineeritud lennunumbrid.
Kergendustundega märkame, et ainsana ei keerle lettide ees pikk järjekord SeaAiri lennufirmal, millega meie lennata plaanime. Lennufirma sõbralik töötaja pakub meile, et võib meie piletid kakskümmend minutit varasemale lennule ümber muuta. Miks ka mitte! Vaimusilmas näengi end juba valge vahutordiga soojade lainete peal lohetamas. Me noogutame entusiastlikult nõusoleku märgiks.
Lennujaama valuutavahetuses õnnestub meil Filipiini peesode vastu vahetada ka üks Kadri 100dollarine rahatäht ja seda üllatuslikult isegi ilma isikut tõendavat dokumenti näitamata. „No lõpuks ometi on meil kõik protseduurid tehtud ja pääseme varsti oma lennukile,” rõõmustab Kadri kõva häälega, kui juba seisame ninad vastu järgmist kassat ja loeme silti „Terminali tasu 200 Filipiinide peesot” (3,20 eurot). Tegemist on ilmselt nii-öelda turvalisusmaksuga, millest kõik need suure püssiga naeratavad turvamehed hiljem palka saavad.
Väljuvate lendude ootesaali sisenedes uksel järjekordsele turvamehele kõiki meie näppude vahel olevaid pabereid näidates on väike värin hinges: kas kõik sai ikka tehtud, või jäi veel mõni maks kusagil maksmata? Aga rohkem probleeme ei ilmne ja juba hetk hiljem leiame end rahvast ääreni täis ootesaalist. Need 969 istekohta siin ootesaalis ei ole ilmselgelt piisav. Enamik seinaääri on täitunud põrandal istujatega ja palju on neidki, kes vapralt püsti seisavad.
Igaks juhuks kontrollib Kadri väljuvate lendude graafikut. Tohoh! Selgub, et meie peagi minema pidanud lend on edasi lükatud ja lahkub hoopis pool tundi hiljem kui see lend, millele meil esialgu piletid olid. „Oh seda filipiinlaste loogikat küll!” ohkame justkui ühest suust. Imelikul kombel jätab mind fakt, et asjad ei lähe taas nii, nagu loogiline oleks, eilsega võrreldes palju ükskõiksemaks. Hakkan vist tasapisi filipiino-loogikaga harjuma…
Leidnud endale seina ääres vaba nurgakese, prantsatame kivipõrandale istuma ja oma lendu ootama. Ja mis selgub – oodata ei tule üldse pikalt! Lennufirma on taas lennuaja suhtes ümber mõelnud – sest meie pardaleminek kuulutatakse välja juba üsna varsti. Mõni minut hiljem naaldun lennukiistme seljatoele, sulen silmad ja ujungi mõttes läbipaistvates-sinistes lainetes.
Möödub pool tundi. Kuum on ja järjest hullemaks läheb. Mitte sentimeetritki pole lennuk paigalt nihkunud! Aeg-ajalt kostab kõlaritest kapteni hääl, mis vabandab lennukis oleva palavuse pärast ja lubab, et konditsioneer hakkab tööle, kui õhku tõuseme. Viimane juhtuvat aga kohe, kui me lend stardi-loa saab.
Elevustundest