15 linna….
Eessõna
Minu elu esimene kokkupuude taksodega pärineb kaugete 80ndate aastate lõpust, kus enamik inimesi käis Tartus jalgsi või liikles autobussideks kutsutud kollaste kolisevate Ikarustega ning kollaseid takso-Volgasid igaüks endale kutsuda ei saanudki. Esiteks polnud paljudel kodus telefoni, teiseks oli tegemist suhteliselt odava teenusega, nii et löögile saada polnud lootustki. Tellida tuli ette ja vedas, kui leidus vabu autosid. Sõideti aga lausa linnadevahelisi otsi ja mõnuga.
Minu esimene mälestus taksodest on see, kuidas isa andis mulle, seitsmeaastasele tatikale 15-kopikalise mündikese ja käskis liduda pool kilti eemale telefoniautomaati. Seda nimelt selleks, et kiiremas korras helistada takso lühinumbril ning meie juures külas olevale onu Lembitule ja tema prouale kojusõiduks takso kutsuda. Õues oli juba pime, kell oli kuskil kümne-üheteist paiku, oli mõnus lämbe suveõhtu. Pistsin hõbedase 15-kopikalise taskusse ja nagu kästud, lidusin putkasse. Umbmäärast värvi ning kraape-grafiti formaadis roppustega ülekülvatud telefoniputka lösutas paneelmaja küljes, vildakate vaibakloppimise torude taga.
Tänavavalgus sinna nurgatagusele platsile ei ulatunud, seega ronisin käsikaudu hämarasse putkasse. Kahmasin metallhargilt toru, surusin selle õla ja kõrva vahele ning hakkasin numbriketta poole kikivarvul küünitama, kui tundsin äkki jälki haisu. Möödus veel umbes paar sekundit imestamist, kui jõudsin ehmatavale arusaamisele, et tegemist on inimsitaga. Hais oli öökimaajavalt intensiivne ja tuli lähedalt. Väga-väga lähedalt. Täpsemalt öeldes minu kõrva ja telefonitoru vahelt.
Keegi värdjaliku huumorisoonega “huligaan”, nagu toona öeldi taoliste inimeste kohta, oli võtnud vaevaks telefoni kuuldetoru rikkalikult kokku mätsida värske inimsitaga. Oli see siis tal kodust kaasa võetud looduse and, või oli ta selle kohapeal meisterdanud, ei osanud mina hinnata. Virutasin toru röökides endast eemale ja kihutasin nuttes koju. Pakun, et täpselt kaks korda kiiremini, kui tulnud olin. Ema kasis mu puhtaks ning tund aega hiljem suutsin ma isegi juhtunu üle koos vanematega natuke kaasa naerda. Isal aga oli aastateks minu nöökimiseks nali olemas: “Noh, poiss, kas lähed tellid takso äkki?”
Mitte et see vahejuhtum kuidagi selle raamatuga sügavamalt seotud oleks, ent mingisuguse musta/räpase huumori pitseri see mu elule on vajutanud seoses taksodega. Võib-olla on see traumaatiline juhtum mu lapsepõlvest põhjustanud mingi virvenduse reaalsusemaatriksis, mistõttu olen ma elus sattunud paljude kummaliste taksojuhtide otsa, kuulnud sadu naljakaid ja veidraid lugusid ning lõpuks ka jõudnud selle raamatukeseni Sinu käes.
Kui isast lähemalt rääkida, siis nõned aastad hiljem peale sinasõprust sitaga sai mu isast samuti taksojuht. Mine tea, kas saatus maksis talle minu üle irvitamise eest omal peenel moel kätte, või oli see lihtsalt hea teenistus, mis sundis tol ajal edukat arsti, kes teadust tegi, sellisele libedale teele minema. Sellegipoolest, ühel lumisel talvehommikul kruvis paps oma Žiguli-nullviie katusele kollase plafooni, kuhu oli sinise isoleerpaelaga ruudud peale tehtud.
Sellele järgnesid veel mitmed esmapilgul kummalised ettevalmistused. Minu suureks imestuseks võttis isa kohvrist välja töö juurest laborist hiivatud jämeda kummivooliku ja lõikas selle parajaks. Siis toppis ta toru otsast sisse tuttava autoparandaja Mati käest saadud viis silmamuna-suurust metallkuuli, mille eelmisel päeval suurest traktorilaagrist urgitsesime. “Eriüksuse relv!” hooples vanamees, kui oli valmis saanud oma isetehtud nuia ja kopsas mulle sellega õrnalt vastu pead: “Tunned, jah?” Tundsin küll. Päris valus oli. Hiljem proovisin salaja ise kõvemini lüüa, siis oli juba väga valus. Pätt ei tahtnud küll olla, kes mu isale ette jääb.
Seejärel läks iss vannituppa, koukis väiksesse kilekotti hulgem pesupulbrit ja pani selle samuti taksoasjade kõrvale lauale. “Misasja sa pesema hakkad seal?” imestas ema. “Pesupulbrit virutan röövlile silma!” ähvardas paps. Samal ajal demonstreeris, kuidas ta hooga seda tagantkätt viskab ja lõi selle käigus laua pealt maha punaste mummudega tassi. Kohvipaksu oli terve põrand täis ja jätkus seinalegi. Turvaettevalmistused tehtud, tõstis mu tark isa keldrist koti tsementi pagasnikusse, et auto libedal teel “paremini peaks”, ja küttis minema. Mingeid taksomeetreid tol ajal “erakatel” alguses muidugi polnud. Raadiosaatjat ka mitte. Nii et ega ma täpselt aru ei saanud, kuidas see äri käis niimoodi huupi sõites. Isa nimetas klientide teenindamist “lollide püüdmiseks”. “Lähen lolle püüdma,” teatas ta emale, viskas jope selga ja andis gaasi. Tavaliselt toimus see õhtuti, peale tööd, kui normaalsed pered hakkasid telekast Aktuaalset Kaamerat vaatama.
Lugusid juhtus temalgi kindlasti omajagu, kahjuks pole aga isa enam elus, et temalt neid nüüd mitukümmend aastat hiljem välja nuruda. Mäletan neist vaid üksikuid, näiteks kuidas korra käis isa mingite kahtlaste meestega Leningradis kolm päeva ja tuli sealt tagasi suure termosega, kus kohvi sees ujus suur rull rublasid, mida OMONi eest varjates niimoodi üle piiri smugeldati. Neid me siis hoolikalt leotasime vannis, et kohvipruuni pangatähtedelt maha saada ning öö läbi kuivatasime elutoa Mistra-vaibal fööniga. Eraldi teema oli taksoviin, ehk “nott”, mida paps igal õhtul ajalehe sisse keeratuna mitu tükki kaasa võttis. See must äri tõi päris hea mitu rubla lisaks ja pidi olema üsna kuum kaup, nagu ma aru sain. Ükskord juhtus vist hoopis niipidi, et paps oli sunnitud relva ähvardusel mingite pättidega selle viina koos ära jooma. Või kukkus ja komistas selle endale suust sisse hoopis ning tuli koju alles järgmise päeva õhtul ja oli veidi halvas tujus ja vormis. Paar korda rööviti teda päriselt ka, see käis tol ajal asja juurde. Igasuguseid koledaid juhtumeid tuli ette tol ajal.
Autot tuli samuti pidevalt putitamas käia. Selle jaoks olid omad klemmid. Kaks nime on meelde jäänud: Väike Jaan ja Suur Mati. Mina sain hästi aru, miks isa teinekord sinna remontima pikemaks jäi. Neil olid nii põnevad garaažid, et ma poleks sealt üldse koju tulnud, nädalate kaupa. Oli kordi, kus auto jäi lumme kinni; või siis igasugused “oinamunad” (nagu isa ütles) oksendasid autosse ja pidime seda küürima, mis oli jõle töö ja ajas omakorda oksele, aga isa autosse ma küll omakorda oksendada ei julgenud. See oleks nagu duubeldamine kasiinos, ent kindla kaotuse peale. Puhas lose-lose situation, nagu ütlevad juhtimisteadlased.
Aeg läks edasi ning üheksakümnendate edenedes isa loobus taksotamisest. Juba rööviti autosid, tapeti juhte ja konkurentsi edenedes kuivasid üksiküritajate summad kokku. Päris taksojuhiks hakkamiseks oli isa liiga uhke ja laisk. Teadustöö nõudis vist vähem magamata öid ja “lollidega maadejagamist”. Seega minu kokkupuude taksondusega ka pikemaks ajaks katkes. Aga mingisuguse esmaspildi ma sellest elust oma lapsearuga siiski tookord sain.
Järgmine põhjalikum kokkupuude tuli juba ajal, mil asusin oma esimesele töökohale ööklubides. Oli põnev ja edukas millenniumivahetuse aeg, raha viskas peale igal alal. Takso oli peamine liiklusvahend kõigile, kes olid liiga täis, et enda auto ust lahti ei saanud või lihtsalt sõidukit ei omanudki. Igaöised taksosõidud viisid mind juba tol ajal kurssi taksojuhtide hingeelu ja veidra maailmaga ning aastate jooksul olen omandanud harjumuse nende elukaptenitega alati juttu puhuda ja lasta neil oma põnevatest seiklustest pajatada. Näiteks on vanast ajast mul telefonis kontakt nimega Taksojuht Väga Usaldusväärne. Nimelt mu kunagisse privaatklubisse laekus ükskord üks väga tuntud inimene, kes oli endale vist kogu Mendelejevi tabeli sisse tõmmanud ja oli vaja ta turvaliselt ning diskreetselt koju toimetada. Maja ette keeras kaheksakümnendate playboy välimusega, õlitatud mulletisoenguga mahe härra, kel Toto Cutugno kõlarites peksis. Toppisin lugupeetud prominendi autosse, kes asus nagu ärev ämblik mööda autosalongi ronima ja veidraid hääli tegema. Vabandasin ette ja vabandasin taha ent taat vaid muigas ja ütles, et oh, selle kõrval, mis tema näinud on oma karjääri jooksul, pole see midagi. Ning et kui teinegi kord on “keerulisi veoseid” vedada, siis helistagu aga ma julgesti. Selge, mõtlesin mina. Kui kunagi on vaja laipa transportida, siis see on mees, kellele kõlbab kõne võtta, ja salvestasin numbri telefoni.
Taksojuhte on muidugi igasuguseid. Mõni ei suuda su viisakale tervitusele vastugi ühmata, teine ei lase sind autost minema, enne kui on maja ees 20 minutit oma elu viimaseidki detaile kamaluga puistanud. Igal juhul neid lugusid on aastaid kuuldud ja pidevalt peale tulnud ning viimasel ajal ka sõpru lõbustatud edasi rääkimisega. Olen kuulnud kümneid kordi kõiki neid peamisi linnalegende kinnitusega, et see päriselt juhtus temaga, olen kuulnud traagilisi elusaatuseid ja muidugi kõikvõimalikku nalja ning absurdi, mis selles ametis ette tuleb. Enamus lugusid muidugi on kadunud igaveseks, kuna varasematel aastatel ei tulnud mul pähegi neid kuidagi salvestada ja seda folkloori koguda, millest on kahju. Need lood siin raamatukeses