oli vana, Teise maailmasõja aegse koomiksiga:
gremlinid.
Will keeras akna poole ja nägi klaasil enda peegeldust. Ja veel midagi. Veel kedagi – enda peegelduse sees – talle vastu vaatamas.
Tüdruk. Kummalisel kombel oli ta seal. Will tundis tema kohalolekut. Tüdruk püüdis talle midagi öelda.
Lennuk jõnksatas ja tumedad prillid kukkusid poisi silmile.
Teisele poole klaasi klammerdus üks gremlin, kes jõllitas teda oma tühjade valgete silmadega. Ta suunas oma sarve tema poole, avas õela irvega oma suu ja vedas sõrmega üle kaela. Seejärel haaras olend mõlemalt poolt aknast kinni ja võttis hoogu, valmistudes lööma sarve otse läbi klaasi. Will põrkus tagasi.
Veel enne, kui elukas löögini jõudis, rabas miski temast selja tagant kinni ja kangutas ta akna küljest lahti. Dave oli väljas ja seisis tiival. Olendi tigeda rüselemise saatel virutas Dave selle avarustesse, kus see jäsemeid vehkides silmist kadus.
Dave viipas Willile tervituseks ja tõmbas jaki alt kabuurist pika toruga külgrelva. See oli mingisugune hübriid püstolist ja vintpüssist. Ta kõndis tasakaalu hoides tiiba mööda edasi, olles hämmastavalt ükskõikne kõrguse, temperatuuri, kiiruse ja igasuguste muude füüsikaseaduste suhtes, mis peaks kõigile teistele sellistes tingimustes tuule alla tegema.
Kõigile inimestele.
Poolel teel mootorini Dave peatus, tõstis relva ja avas jäledate elukate pihta tule. Torust lendavad valgussähvatused läbistasid elukaid, jättes endast maha puhtad augud. Üksteise järel langesid nad pimedusse.
Will vaatas toimuvat aknast ammulisui pealt.
Kaks viimast gremlinit pöörasid järsult ringi ja lennutasid end kuulidena Dave’i poole. Ta andis tuld, põrutas ühe neist õhku, nii et see tühjusse pudenes. Ellujäänu maandus Dave’i paremal õlal. Sõrgade laksudes rapsis ta end Dave’i kuklale. Dave proovis teda kahmata, kuid ei tabanud. Olend sättis end paika, et suruda sarv Dave’i koljusse.
Dave pistis relva kabuuri. Ta komberdas tiiva eesservale, laskus põlvili ja seejärel kõhuli. Ta haaras tiivaservast kinni, tõmbas ühe jõulise pingutusega põlved kõhu alla ning sättis saapatallad tiiva ahtale äärele. Võideldes tohutu gravitatsiooniga, ajas ta end sirgu, kuni seisis sõidusuunas püsti, tiivaga paralleelselt, kallutades end ette nagu suusahüppaja. Olend Dave’i turjal hoidis meeleheitlikult kinni, võimetuna lööki sooritama, kui meeletu tuul teda selili surus.
Dave saavutas tasakaalu ja tegi 180-kraadise pöörde, kuni oli näoga taeva poole. Gremlin klammerdus tema külge, võideldes otse tema all asuva õhuvõtuava tõmbega. Korraga kisti gremlin vaikiva karje saatel lennuki turbiini pöörlevate labade vahele. Mootor turtsus ja terve tiib laperdas nagu ehmunud lind.
Willil keeras kõhus. Ta rebis prillid silmilt ja hoidis pead käte vahel, haaratuna palavikulisest pööritusest.
See ei saa juhtuda! See ei saa juhtuda!
Ta pühkis kleepuva higi laubalt ja sundis end välja vaatama. Dave seisis tiival. Ta sammus Willi akna juurde. Will vaatas seda sõrmede vahelt pead lahti laskmata, kartes, et see võib plahvatada.
Dave vaatas Willi poole. Ta paistis väsinud ja ärritunud. Ta tõstis kaks sõrme klaasi ette ning ütles midagi, kuid Will ei kuulnud seda. Polnud vajagi: „See on kaks.”
Dave raputas pead ja sööstis otse üles pilvedesse, kadudes nii kiiresti silmist, nagu oleks ta kahurist välja lastud. Will rebis aknakatte alla, sulges silmad ja üritas kujutleda, et ta on keegi teine kusagil mujal.
Ükskõik kes, ükskõik kus.
Ta oli saanud põhjalikult silmitseda ümmargust embleemi Dave’i jaki seljal ja üritas end sellele mõeldes maha rahustada. See oli kolmeosaline: loom, kelle kontuuri ta oli näinud, oli punane känguru. Selle kõrval asetses joonistus kiivrit kandvast rüütlist. Kolmas oli helikopteri siluett. Kõige ülesse oli trükitud sõna ANZAC.
Ja kuigi ta ei näinud teda, vaatas tüdruk teda endiselt. Tema meele seest. Tema kummituslikud silmad küsisid temalt vaikides:
„Oled sa ärkvel?”
DAN MCBRIDE
Nelikümmend viis minutit juhtumivaba reisi hiljem maandusid nad Denveris. Maandumisel ei lausunud keegi ühtegi sõna, kõigil oli vaid hea meel taas kindlal maal olla. Willi järgmine lend lükkus tormi tõttu tund aega edasi. See jättis talle aega jälgede peitmiseks.
Ta leidis teise lennufirma, mis pidi südaööl lendama peaaegu tühjalt Phoenixisse. Ta ulatas väsinud piletikontrollile pardapääsme Chicagosse ja saatis talle pildi pääsmest Phoenixi reisile. Ja teisegi tema nimest reisijatenimekirjas. Ametnik registreeris ta pileti. Will kõndis eemale.
Enne Chicago lennule minemist kordas ta sama toimingut tagurpidises järjekorras: ametnik kustutas reisijate nimekirjast tema nime. Piltide saatmine oli muutunud lihtsamaks. Seekord tundis ta küll väsimust, kuid mitte kurnatust. Oma kohale jõudnud, pani Will tumedad prillid ette ja vaatas lennuki üle. Õhk oli puhas. Hea õnne korral usuvad tema jälitajad, et ta läks Phoenixi lennule.
Vaid paari minuti pärast suigatas enam kui kurnatud Will sügavasse unenägudeta unne. Ta püsis tunde liikumatuna, kuni tundis teliku allalaskmisega kaasnevat jõnksatust enne Chicago lennuväljale maandumist.
Kesk-Ameerika aeg: 5.54 hommikul. Will sisenes inimtühja O’Hare’i terminali. Pagasilindi juures seisis vanem valgepäine mees, kes hoidis üleval trükitähtedes silti: HR WEST. Ta silmas Willi, lehvitas ja astus talle vastu.
„Oled see sina, Will?” küsis ta.
„Jah, söör.”
„Dan McBride keskusest. Olen dr Robbinsi kolleeg. Tõeline rõõm sinuga kohtuda.”
McBride vaatas talle sõbralikul ja heatahtlikul moel otsa. Ta oli üle meeter kaheksakümne pikk, sirge seljaga ja reibas. Tema punetav nägu oli parkunud ja kortsuline nagu seitsmekümnendates mehel, kuid ta liikus energilisusega, mis vastas poole nooremale. Tema käepigistus purustas Willi käe. Will surus kaitsvalt vastu, et vältida grimassi.
„Võin ma võtta su pagasi? Kas midagi tuleb veel?”
„Ei, söör. See on kõik,” ütles Will, ulatades talle oma kohvri.
„Võime siis teele asuda. Auto on ees väljas.”
McBride viipas uste poole ja läks ise ees. Ta kõndis märgatavalt longates – põlve- või puusaprobleem –, kuid vaatas sellest mööda, nagu peaks füüsilist valu vaid pisikeseks ebamugavuseks. Tema hakitud kõnes ja korralikus häälduses oli tunda New Englandi teravaid ja rangeid noote.
„Kuidas sa end tunned?” küsis McBride, nagu pakuks see talle tõeliselt huvi. „Raske öö?”
„On see nii ilmne?”
„Võin kihla vedada, et enamik kaasreisijaid olid ärireisijad, kes ruttasid järgmisele kohtumisele. Võttes riski kõlada akadeemilise fossiilina, Will, võin öelda, et öised reisid on minu jaoks alati sümboliseerinud seda, kuidas raha ülistamine sunnib meid suhtuma põlgusega meie enda inimlikkusesse.”
Will vaatas teda üksisilmi.
„Pärast unetut ööd lennukis võis see kõlada pisut mõtlematult.”
„Ma saan aru, mida silmas peate,” ütles Will. „Ma lihtsalt ei kuule inimesi väga sageli niiviisi rääkimas.”
„Ole nüüd, Will, läänerannikul kõnelevad paljud täiesti korralikku inglise keelt.”
„Jah, aga see kõlab pigem niimoodi: „Öine lend, mees – see on ikka räme laks”.”
McBride naeris sõbralikult. Kui nad välja astusid, oli endiselt pime. Külmalaine äigas Willile täie rauaga, pugedes läbi tema õhukeste puuvillaste dresside, nagu polekski neid seljas. Ta hingas järsult ja tema sõõrmed jäätusid.
„Oleme varajase külmalaine haardes,” sõnas