varastatud, samal õhtul. Need pidid olema mustade mütsidega mehed. Aga miks? Mis selle kõige taga on? Mille niisuguse kallal võis isa töötada, mis toimunut selgitaks?
Will tõmbas taskust visiitkaardi ja valis Nandolt saadud telefonil numbri.
Teisel kutsumisel võeti vastu: „Nando kuuleb.”
„Nando, siin Will West, tõid mu eile lennujaama.”
„Kutt, kuidas käbarad käivad? Ma just mõtlesin su peale. Jõudsid eluga Friscosse?”
„Jah, tahtsin sulle lihtsalt teada anda.”
„Kuidas siis paps end tunneb?” Will kuulis tuututamist. Nando karjus kellelegi midagi hispaania keeles. „Vabanda, vennas, olen tööl.”
„Tal läheb paremini, tänan küsimast. Ilmselt jään siiski mõneks ajaks siia, aga meil on üks selline vähe kummaline värk. Kas sa saaksid mulle väikese teene teha?”
„Absolutimento, milles asi?”
„Mu isa muretseb, et keegi võib üritada meile sisse murda,” ütles Will.
„Siin Ojais?”
„Jah. Ma unustasin ukse lukustada, aga arsti sõnul ei tohiks ta praegu millegi pärast muretseda. Kas võiksid läbi hüpata ja kontrollida, et saaksin isale öelda, et kõik on kombes?”
„Teeme ära. Mis su aadress on?”
Will andis aadressi.
„Sa kasutad seda telefoni, nagu näha,” ütles Nando.„Jälgi jätmata, nii peabki, vennas. Käin hüppan läbi ja annan teada.”
Will pöördus ja nägi uksel Lillian Robbinsit. Ta kartis, et Robbins oli pealt kuulnud, kuid kui Robbins edasi astus, taipas Will, et ta oli keskendunud hoopis millelegi muule.
„Pean nüüd lippama,” ütles Will. „Tänud, emps. Räägime hiljem.” Ta pistis telefoni taskusse, enne kui Robbins temani jõudis.
„Ma pean sult midagi küsima, enne kui seda Rourke’iga arutan,” ütles ta murelikult. „Selle kohta, mis sa mulle eile õhtul septembris tehtud testi kohta ütlesid. Et püüdsid meelega läbi kukkuda. Kas see vastab päriselt ka tõele, Will?”
„Ma otseselt ei proovinud läbi kukkuda. Ma lihtsalt ei pingutanud õnnestumise nimel.”
„Aga sinu tulemus ületas kõik teised. Kuidas sai see juhtuda, kui sa isegi ei pingutanud?”
„Ma ei tea.”
„Will, olulisem küsimus on tegelikult see, miks sa midagi sellist teeksid?”
Ta silmitses Willi uurivalt ja siira murega, mistõttu Will otsustas tõtt rääkida: „See oli mu vanemate reegel.”
„Mis mõttes reegel?”
Seda oli valus välja öelda. Ta polnud endalt õieti kunagi küsinud, miks oli isa reegli nr 3 nimekirja lisanud. Nüüd aga oli kõik teisiti.
„Ära tõmba endale tähelepanu,” ütles Will.
Robbins valis hoolikalt sõnu: „Miks tahtsid sinu vanemad, et teised arvaksid, et sa pole nii tark – erakordselt tark –, kui sa tegelikult oled?”
„Sina oled psühholoog, eks? See on ju sinu valdkond.”
„Jah.”
„Siis ütle sina,” sõnas ta. „Sest mina ei tea.”
„Nad ütlesid sulle sõna-sõnalt, et hoiaksid end tagasi, ilma pikema selgituseta?” päris ta.
„Nad ütlesid vaid, et neil on omad põhjused. Jutu lõpp.”
Dr Robbins vajus hetkeks mõttesse. „Ja pärast seda, kui sinu tulemus ületas kõiki teisi, avastasid sa, et sind jälitatakse.”
„Jah.”
„Võib-olla oli neil tõeline põhjus muretsemiseks,” ütles ta.
„Võib-olla.” Will meenutas oma põrgulikku lennureisi ja mõtles: sa ei tea pooli asjugi.
„Võin sulle lubada, et siin oled sa kaitstud,” ütles Robbins. „Meil on mitu prominentset perekonda ja me võtame turvalisuse küsimusi äärmiselt tõsiselt.”
Veel enne, kui Will vastata jõudis, kõndis Stephen Rourke tuppa oma laua juurde, tegemata nende pingelist vestlust märkamagi.
„Said sa oma vanemad kätte?” küsis Rourke.
„Jah sain, tänan,” ütles Will. „Nendega oli kõik hästi ja neil oli hea meel kuulda, et olen turvaliselt kohale jõudnud.”
„See ongi lapsevanemate töö, Will: muretseda oma laste pärast. See ei muutu kunagi.”
Rourke võttis laualt märkmiku, kritseldas midagi lehele ja ulatas seejärel Robbinsile. Robbins luges seda ilmetult. Rourke asetas oma käe Willi õlale ja juhatas ta ukseni kabineti kaugemas otsas.
„Nii, Will, nüüd kuuled sa lühendatud versiooni direktori pöördumisest – sellest, millega ma iga õppeaasta alguses uusi õppureid tervitan.”
Uksest väljudes astusid nad pikka kitsasse koridori, mille mõlema seina moodustasid maast laeni ulatuvad aknad. Ülemistest avatud akendest tuiskas sisse jäine tuuleiil. Ruum vaatas Kivimaja taha linnaku poole, mis kaugemal mäeaheliku tagant paistis.
„See oli viimane täiendus, mille Thomas Greenwood Kivimajale tegi,” ütles Rourke. „Vaateplatvorm, mis ühendab maja keskusega. Ta tahtis, et see tekitaks siiatulijates kindla tunde. Et nad tunneksid end hõljumas ühtaegu nii ajas kui ka ruumis. Seetõttu nimetas ta selle Lõpmatuse ruumiks.”
Põrand vappus igal sammul. Willile tulid külmavärinad peale, kui ta taipas, et nad kõnnivad tugevate laudade vahele pandud paksul klaasil. Kolmekümne meetri kaugusel all võis ta näha maapinda; sinna pargitud autod paistsid mänguasjadena. Ruum pidi olema ülejäänud hoonega tugede abil ühendatud, kuid neid ta ei näinud. Tundus, nagu hõljuks Lõpmatuse ruum puhtas õhus. Tema tasakaal vabises nagu vurr.
„Hr Greenwoodil oli ebatavaline kujutlus, et selle toa külastamine on õpilastele oluliseks meeldetuletuseks,” rääkis Rourke, „et oleksime oleviku reaalsuse suhtes alaliselt valvel. Sest praegune hetk on kõik, mis meil on.”
Isegi isa poleks suutnud seda paremini sõnastada. Kui aus olla, siis ta oli seda täpselt nende sõnadega öelnud, täpselt. Reegel nr 6.
„Miks?” küsis Will.
„Ta uskus, et kogemused, millega kaasneb intensiivne teadvustatus, suunavad mina kõrgema teadvuse poole, umbes nagu signaali võimendi hingele. Ja et üks parimaid vahendeid selleks on ohu tajumine, erinevalt reaalsest ohust. Oletan, et sinu viimased läbielamised võisid sulle sellest aimu anda.”
Võib-olla see mu häda ongi. Oht on mu aju ära küpsetanud.
Willil oli tunne, et tema silmad käivad silmakoobastes ringiratast. Tema peopesad kattusid külma higiga. Ta ei mõistnud seda. Kunagi varem polnud tal kõrgustega probleemi olnud, kuid selles kummalises ruumis oleks ta tahtnud laskuda neljakäpukile ja roomata tuldud teed tagasi. Ta tõstis pea, et mitte alla vaadata. Koridor, milles nad seisid, lõppes pimestavast valgusest tulvil toaga.
„Selle jaoks Tom Greenwood keskuse sada aastat tagasi rajaski: et tulevased riigipead saaksid kohtuda omavahel, või mis veelgi tähtsam, iseendaga. Teda ennast tsiteerides: „oma tulevaste minadega”. Mõtle selle peale.”
Will noogutas mõistmise märgiks – tegelikult ta ei mõistnud – ja liikus robotlikult edasi, tundes end iga tehtud sammuga üha hapramana. Ta taipas, et eesseisev ruum oli ringikujuline observatoorium, mis oli ehitatud suure keeruka vasest teleskoobi ümber.
„Maailm on alalises muutumises, Will. Kuid nüüd tormab see edasi sellises tempos, mis on peaaegu üle mõistuse. Iga põlvkond seisab silmitsi üha suuremate katsumuste ja arvukamate kohustustega. Kui inimrass tahab ellu jääda, ei saa me pelgalt kaasa areneda. Me peame arenema