seni sammu pidada, Will?”
Adrenaliin tuikas Willi kõhus. Pilku Rourke’il hoides astus ta sisse. Talle näis, nagu liiguks ta õhus. Ta jõudis antiikse teleskoobini ja proovis end meistritööd uurides ankurdada. Ükskõik mida, et mitte lasta oma peal varre otsast pudeneda.
„Kui sa vaatad sellel planeedil enda ümber, siis ükskõik, kus sa ka poleks, viiskümmend protsenti inimestest jäävad alla keskmise. Ülejäänud on valdavalt ainult veidi üle keskmise. Ma ei ütle, et selles keskmises oleks midagi halba, sest see pole nii. Kuid matemaatikuna võin sulle kinnitada, et numbrid ei valeta. Erakordsed inimesed on juba definitsiooni kohaselt erakordselt harvad. Inimajaloost teame, et iga avastuse taga, mis on võimaldanud inimkonnal sammu edasi astuda, on kõigist sel hetkel elus olevatest inimestest vähem kui tuhandiku suurune osa ühest ainsast protsendist.”
Will tundis, et on lähedal täielikule kokkuvarisemisele, mis jätaks halvima mulje mehele, kelle heasoovlikkuse kaotamist sai ta endale praegu kõige vähem lubada. Ta kummardus ettepoole ja vaatas vasest okulaari sisse. Eeldades näha tuhmi kujutist päevasest taevalaotusest, ei suutnud ta tuvastada, mis tema pilgule avanes: silme ees hõljuvad hägusad kerad ja udused värvilaigud meenutasid mikrobioloogia preparaati mikroskoobist vaadatuna.
Siis ta taipas, et teleskoop oli suunatud poole kilomeetri kaugusel paikneva linnaku asukatele. Ta vaatas õpilaste suurendatud nägusid, justkui oleks need vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel liikumas fokusseeritud alast sisse ja välja nagu kaleidoskoobis.
„Ja praegusel hetkel, kuna ellujäämiseks tuleb aina rohkem panustada, on tekkinud üha kasvav vajadus leida, harida ja valmistada ette seda tibatillukest protsenti igast põlvkonnast, mis oleks suuteline tulevaste väljakutsetega silmitsi seisma.”
Ta ei räägi ju minust. See on mingi jabur kosmiline nali. Minust pole planeedi päästmisel asja. Ma ei suutnud oma vanemaidki päästa.
„Seega, kui sa vaatad täna enda ümber … ja proovi kujutleda, Will, et sa oled auditooriumis koos teiste õpilastega …”
„Okei.”
„Kõigil neil noortel meestel ja naistel nagu sulgi on anne ja võime saada erakordseks. Ebatavalised inimesed, kes ühel kenal päeval teevad ebatavalisi asju. Ja kui meie teeme oma tööd hästi, siis selleks hetkeks, kui siit laia maailma lähete, olete valmis oma potentsiaali teostama.”
Vaid viivuks silmas Will rahva seas liikumas iseenda nägu. Ta kohendas läätse ja püüdis „end” meeleheitlikult uuesti tabada. Selle asemel rabas tema meeli ehmatav pilt: iga nägu rahva seas oli tema. Will sulges mõlemad silmad ja hoidis neid kinni.
„Kuid seniks, leia uusi sõpru. Loo sidemeid. Õppige üksteiselt ja üksteise jaoks. Sest ühel päeval, märksa varem, kui seda oodata oskate, on see sinu maailm. Jõuab kätte sinu põlvkonna aeg tõsta käed roolile ja juhtida. Mitte veel. Seniks, naudi seda osa teekonnast. Sõbrune oma lootuste ja unistustega, aga ka teistega.”
Direktor võttis vana puidust piibu, täitis selle kulunud nahkpaunast ja läitis tikuga, mille vastu teleskoopi põlema tõmbas.
„Jumal olgu teiega, minge rahus ja nii edasi. Sellega minu avakõne piirdubki,” lausus Rourke ise piibutuld elule pahvides. „Polnudki nii hull, mis?”
„Ei, söör.”
Tikust hoovav väävlihais ja Rourke’i tubaka hapukasmagus vine täitsid õhku. Will ei suutnud hingata.
„Ma olen kolmas direktor kooli ajaloos. Olen seda kõnet esitanud viisteist korda. See on seesama kõne, mille Tom Greenwood pidas ligi saja aasta eest oma kõige esimese klassi sisseõnnistamisel, nii nagu ka järgnevale neljakümne kolmele klassile. Samuti tema poeg Franklin, kes oli oma isa järel kolmkümmend kaheksa aastat direktori ametis.”
„Tõesti,” imestas Will.
„Mulle meeldib kujutleda dr Greenwoodi neil aegadel. Seismas siin üksinda kesk sooja suveööd. Vaatamas tähti, unustades end unistustesse seoses selle julge eksperimendiga, mille ta oli ellu kutsunud. Just siin, keskmaal, Suur-Ameerika tasandike serval. Kui meie riik ise oli esimest korda aimamas oma potentsiaali. Milline ideaalne koht unistamiseks.”
Milline suurepärane koht suremiseks, mõtles Will.
Selle mõttega vajus ta teadvusetult ettepoole ja kukkus näoli läbipaistvale põrandale.
BROOKE SPRINGER
Will kuulis tasast klassikalist muusikat ja seejärel läheduses häälte mõminat. Ta avas silmad ja leidis end hämaras toas voodil lamamas. Kui ta tasapisi fookuse tagasi sai, märkas ta ruumis valgeid ja halle toone.
„Ta on ärkvel,” kuulis ta kedagi ütlemas.
Tema voodiäärel istus Dan McBride, kes valvas teda hoolitsevalt. Hetk hiljem liitus temaga Lillian Robbins. Säravvalges vormis noor meditsiiniõde ilmus teisele poole voodit.
„Kus ma olen?” küsis Will.
„Haigetoas,” sõnas McBride. „Ehmatasid meid päris korralikult, noormees.”
„Kuidas sa end tunned?” küsis Robbins.
Kui ta pead liigutas, tuikas see teravalt. Ta kompas pea vasakut külge, kust kõige enam valutas, ja tundis käe all paksu sidet. Vasaku nimetissõrme küljes olev klamber oli ühendatud monitoriga, mida õde parasjagu kontrollis.
„Hästi, ma arvan,” vastas Will. „Mis juhtus?”
„Halb reaktsioon Lõpmatuse toale,” ütles McBride.
„Sa minestasid ja lõid kukkudes oma pea lõhki. Haava lappimiseks kulus kuus õmblust.”
Will märkas oma parema käsivarre õndlas väikest sidet. „Mis see on?”
„Vereproov,” ütles Robbins. „Ettevaatuse mõttes.”
„Ma ei tea, kas see lohutab sind, aga sa pole esimene, kellele see koht veidi ülestimuleerivalt mõjub. Ma pole sinna kolm aastat jalgagi tõstnud.”
„Dr Rourke palub vabandust,” ütles Robbins.
Will sulges valu pärast silmad. „Kui kaua ma teadvuseta olin?” päris ta.
„Umbes kakskümmend minutit,” vastas Robbins. „Dr Rourke tõi su ise siia.”
„Kui kauaks ma pean siia jääma?”
„Kuni nad su kuplialuse üle vaatavad,” ütles McBride. „Ja ei mingit ragbit täna, noormees.”
Eespool tõmmati kardin kõrvale ja õrritav naisehääl ütles: „Draamaklubi peaauhinna oled sa igatahes välja teeninud.”
Willi voodi jalutsis seisis kardinaservast kinni hoides umbes Willi-vanune tütarlaps, kes kandis koolivormi seelikut ja pluusi. Ta oli sale, sportlik, õlgadeni ulatuva küllaltki lokkis nisukarva juuksepahmaka ja rukkilillesiniste silmadega. Tema näos oli kaval irooniline naeratus, mis läks mõneti vastuollu tema ülejäänud õrnade tedretähniliste näojoontega.
„Kõige dramaatilisem saabumine läbi aegade,” ütles ta. „Veritsemine direktori peale on tõeline tähelepanupüüdja.”
Minu tähelepanu on ta igatahes saanud, mõtles Will.
„Will, see on Brooke Springer,” tutvustas Robbins. „Brooke on esimestel päevadel sinu usaldusisik.”
„Ta tutvustab sulle ümbrust ja aitab sisse elada,” ütles McBride.
„Mulle antakse ikka need kõige lootusetumad juhtumid,” ütles Brooke magusaima naeratuse saatel.
„Tunnen end juba paremini,” sõnas Will. „Kas sellest jääb arm?”
„Sinu vigastusest või minuga koos veedetud ajast?” küsis Brooke.
„Eks ma võin ju alati uusi õmblusi paluda,” ütles ta.
Brooke itsitas. Hea märk, mõtles Will.
Kui õde oli veelkord tema näitajaid kontrollinud, lubati tal voodist