fookustas hot rod’ile, kuni see täitis terve ekraani, pulseerides pimestav-valges valguses.
Polnud mingit kahtlust: see oli Rändaja „lennuk”, mida viimaste aastakümnete jooksul nähti esimest korda.
Kiilakas mees tõstis väriseva käega randmemikri ja edastas kutse. Ta püüdis oma elevust tagasi hoida, kirjeldades, mida oli leidnud. Kontakt andis momentaanselt loa tegevusplaani muutmiseks.
Keegi polnud Rändajat varem näinud. See oli ajalooline võimalus. Poisiga oli aega.
Kiilaspea väljastas lämmastikkambrist musta süsinikkiust suurema termose mõõtu anuma. Tema paariline võttis selle vastu ja lasi oma akna alla. Ta tõstis kanistri üles, poetas kaasreisija lutika laengukambrisse ja murdis vaakumpitseri ära. Ta valmistus laskma. Avatud aken aitas väävlihaisu küll leevendada, kuid ei suutnud seda kaotada.
Miski ei suutnud.
Will nägi musta sedaani lähenemas. See jõudis nendega ühele joonele. Kui auto neist möödus, õnnestus tal pilk sisse heita. Miski lendas kanistrist välja, põrkas kõnniteele ja jäi paigale. Näritud näts?
Will ootas, kuni sedaan vaateväljast kadus. Ta haaras telefoni järele, valmistudes isale kiiret sõnumit saatma. Korraga löödi kohviku uks pärani. Ukse alt ilmus nähtavale tohutu paar pannaldega ja tappasaanud välimusega musti sõjaväesaapaid, külgedele söövitatud luitunud tulekeeled. Selge. Ka selle tüübiga ei taha ma mingit tegemist teha. Will võttis otsustavalt suuna koolile. Tema edumaa üle nurisedes asus ülejäänud kamp tema kannule, kui Will nurga taha keeras.
Mahapoetatud „näts” pööras teise külje ning sirutas välja kaksteist ämblikulaadset jalga, mis toetasid nõeljat pead ja maksavärvi keret. Vidin sibas kõnnitee äärde, hüppas üles ning haakis end pehme potsatusega prowler’i tagatiiva külge selsamal hetkel, kui mootor tärinaga käima läks.
Hot rod sõitis minema ning mutukas ronis üle tagatiiva ja rühkis mööda masina külge ettepoole juhi suunas. Enne tänavanurgani jõudmist sirutas juht käe välja, et suunda näidata. Mutukas väljutas nokast paarisentimeetrise astla ja hüpates üles juhi kaela poole, valmistus väljastama oma nähtamatut laengut.
Juht keeras prowler’i vilunult ringi ja tema vasakusse kätte ilmus väike derringer. Ta võttis õhkutõusnud mutuka sihikule ja vajutas päästikule – torust lendas hääletult välja valge valgusvihk. Lutikas koos nähtamatu kaasreisijaga tõmbus känkrasse, kõrbes ja kukkus musta põlenud söetükina sillutisele.
Kui juht pöörde lõpetas – sujuva 360-kraadise pöörde –, kadus derringer taas mehe varrukasse ja ta jätkas teed.
DR ROBBINS
Ärevus näris Willi hinge kogu jooksu ajal nagu termiidid. Ta ei vankunud ja vaatas selja taha vaid korra. Ei musta sedaani, ei prowler’it, mitte ühtki sõnumit isalt. Ja mitte ühtegi teist jooksjat: Will jõudis kooli juurde ihuüksi. Ta lõi stopperi kinni ja vaatas ehmatusega, et oli jooksnud 2,25 km kohvikust koolini ajaga 3.47.
Tema rekordid olid purustatud – kaks korda ühe tunni jooksul – ja ta polnud isegi higine. Ta oli alati teadnud, et on kiire. Juba kümneselt, kui koer teda taga ajas, avastas ta, et tal on veel üks käik, mis võimaldab joosta nagu hirv. Aga kui ta oma vanematele sellest rääkis, olid nemad surmkindlalt selle vastu, et keegi teda jooksmas näeks. Kuni selle aastani ei lasknud nad teda isegi murdmaajooksu trenni, ja nüüdki oli ta pidanud lubama, et hoiab end tagasi. Willil polnud endiselt aimu, kui kiire ta tegelikult on, kuid tänase hommiku põhjal otsustades võinuks ta purustada viimse kui rekordi.
Will oli peaaegu riides, kui Rangerid pea kaks minutit hiljem riietusruumi sisse vajusid. Hingeldades heitsid mõned neist tema poole kummalisi pilke.
„Mida paganat, West,” sosistas Schaeffer.
„Sorry,” pobises Will, „ma ei tea, mis mul sisse läks.”
Will kiirustas välja, enne kui keegi temalt rohkemat küsida jõudis. Kui just keegi teine meeskonnast aega ei võtnud, siis ehk on neil pärastlõunaks ununenud, kui kiiresti ta jooksis. Ta hoiaks trennis tahapoole, püsides oma tavapärases graafikus, ja neid ei huvitaks mitte grammigi, et ta oli just lati kõrgemale tõstnud.
Ometi ei suutnud ta sellele endiselt selgitust leida.
Will rüsis läbi koridoride ja libistas end minut enne ajalootunni algust oma kohale. Igaks juhuks kontrollis ta viimast korda oma sõnumeid. Ei miskit. Paps oli kas varasel nõupidamisel või läinud oma hommikujooksule.
Kella kõlades lükkas Will telefoni värina peale. Klassikaaslased tunglesid klassiruumi, tusased ja unevaeguses, kohmitsedes oma telefonidega ja püüdes sel moel oma metsikut seltsielu ohjes hoida. Talle ei pööranud keegi tähelepanu. Nagu tavaliselt. Will oli selle eest hoolitsenud. Igavese uue poisina oli ta ammuilma õppinud lukustama emotsioone sügavale enda sisemusse, näidates välismaailmale pelgalt ilmetut maski.
NR 46: KUI VÕÕRAD TEAVAD, MIDA SA TUNNED, ANNAD SA NEILE EELISE.
Will oli pikk sihvakas kutt, kes istus alati tagumistes ridades, längus, et oma pikkust varjata, ja mitte kunagi laineid lüües. Tema riietus, kõnemaneer, viis, kuidas ta toimetas, oli vaikne, hillitsetud, nähtamatu. Täpselt nagu vanemad talle õpetanud olid.
NR 3: ÄRA TÕMBA ENDALE TÄHELEPANU.
Sisimas tundis ta endiselt kriipivat muret: JOOKSE, WILL. ÄRA PEATU. Kas võis isa sõnumite ajastus – täpselt siis, kui must auto teda peatas – olla kokkusattumus?
NR 27: KOKKUSATTUMUSI POLE OLEMAS.
Proua Filipovitš seadis end oma igapäevasele troonile. Tänane teema: Napoleoni sõjad. Isegi see tüütu pinin, mida tegi kooliraadio seina peal, oli huvitavam. Pool klassi pingutas, et ärkvel püsida; ta nägi kaht kaaslast üles võpatamas, kui nende lõuad toeks seatud kätelt maha libisesid. Õhk oli tardunud, justkui oleks isegi hapnik lootuse kaotanud.
Willi mõtted liikusid viimasele asjale, mida paps oli kaks päeva tagasi enne ärasõitu öelnud: „Pööra oma unenägudele tähelepanu”. Korraga vilksatas silme ees varem käest lipsanud unenägu. Ta sulges silmad, et linti tagasi kerida, ja tabas ainukese häguse pildi:
lund sajab. Vaikus tohutus metsas, suured puud valge lumekoorma all.
Kõigist kolimistest hoolimata polnud ta enne tänahommikusi härmas mägesid lund oma silmaga näinud. Ometi tundus pilt unenäost tõelisem. Justkui oleks ta seal varem olnud.
Uks avanes. Sisse lipsas koolipsühholoog, kes proovis liigagi ilmekalt märkamatuks jääda ning meenutas nii sissemurdmist jäljendavat miimi. Will tundis meest ähmaselt. Kolme kuu eest, augustis, oli mees tutvustanud Willile kui uuele õpilasele kooli. Hr Rasche. Kolmekümnendais. Pirnikujuline mees velvetis ja karjuvas tviidimustris, torkiv akadeemikuhabe katmas lõugade kaskaadi.
Rasche sosistas midagi pr Filipovitšile. Klass elavnes, tundes tänulikkust iga väikseimagi asja eest, mis neid Bonaparte’i surmast päästis. Täiskasvanute pilgud liikusid üle klassiruumi.
Hr Rasche’i pilk jäi pidama Willil. „Will West?” küsis ta veidra kõverdunud naeratusega. „Kas tuleksid palun minuga kaasa?”
Willi närvisüsteem lõi häirekella. Ta tõusis, soovides, et suudaks haihtuda. Klassi läbis klatšihimuline sumin.
„Võta oma asjad kaasa,” käskis hr Rasche kiretul ilmel.
Rasche ootas teda uksel ja juhatas siis teed, tõustes igal sammul kikivarvule.
„Kui suures jamas ma olen?” küsis Will.
„Jamas? Ei-ei-ei,” vastas Rasche ja manas näole pingutatud koerailme. „Kõik on „hästi”.” Rasche moodustas õhus sõrmedega jutumärgid.
Ai.
„Aga ma olen sinuga, vana,” ütles Rasche. Ta müksas poissi rusikaga, näidates oma poolehoidu. „See on ikka päris-päris vinge. Küll sa kohe näed isegi.”
Kui nad direktori kabineti esisest pikast lauast möödusid, saatsid laua