sisse, tulge sisse. Hea meel teid jälle näha. Kuidas teil täna läheb?”
Üha veidramaks läheb. Igal teisel päeval poleks Barton suutnud teda ära tunda isegi siis, kui ta oleks seisnud rivistuses koos kahe siiami kaksikuga ning tal oleks abiks Willi klassipilt ja verekoer.
Samas, Will oli alati klassipildi tegemiselt viilinud.
„Ausalt öeldes olen veidi mures,” ütles Will, kui ta koos hr Rasche’iga Bartoni järel kabinetti astus.
„Mille pärast, Will?”
„Et kõik on minu vastu nii kenad, sest teil on mulle midagi traagilist teada anda.”
Barton itsitas ja juhtis teda edasi. „Oh ei. Üldsegi mitte.”
Rasche sulges nende järel ukse. Üks naine tõusis Bartoni laua kõrvalt toolilt ja sirutas tervituseks käe. Tumedat rätsepakostüümi kandev naine oli sama pikk kui Will ning sire ja sportlik. Sirged blondid juuksed olid hoolikalt hobusesabasse seotud. Edevate tikk-kontsade kõrval lebas hinnalisena tunduv nahast portfell.
„Will, see on dr Robbins,” tutvustas Barton.
„Väga meeldiv kohtuda, Will,” ütles naine. Tema käepigistus oli tugev ja kannikesesinine pilk terav.
Kes ta ka poleks, mõtles Will, doktor on igatahes pagana kuum.
„Dr Robbinsil on tõeliselt põnevaid uudiseid,” sõnas Barton.
„Sa oled ju faktide ja numbrite alal tugev, eks ole, Will?” küsis Robbins.
„Erinevalt …”
„Erinevalt neist, kes usuvad turundusnõkse ja alateadlikku reklaami, mille eesmärk on limbilist süsteemi stimuleerides uinutada sinu teadvus ja lülitada välja ratsionaalsed impulsid.”
Will kõhkles. „Oleneb sellest, mida te mulle müüa üritate.”
Dr Robbins naeratas. Ta kummardus, et võtta oma portfellist õhuke must metalne sülearvuti. Ta asetas arvuti Bartoni lauale ja avas selle. Ekraan lõi helendama kunstipärasteks graafikuteks vormitud infokildude kaskaadist.
Direktor Barton istus laua taha. „Will, kas sa mäletad seda standardiseeritud testi, mida teie klass septembris tegi?” küsis ta.
„Jah,” vastas Will.
Dr Robbins jätkas: „Testi korraldab Riiklik Akadeemilise Võimekuse Hindamise Agentuur. Selle sooritab viimane kui üks kümnenda klassi õpilane riigis.” Ta osutas suurele lühikeste vilkuvate joonte kogumile keset ekraanile ilmunud diagrammi. „Need on viimase viie aasta riiklikud keskmised.”
Robbins vajutas klahvi, et suurendada graafiku ülaosa. Nähtavale ilmunud väiksem kogum meenutas tantsivaid kuueteistkümnendiknoote. „Need siin on riikliku stipendiumi laureaatide tulemused,” ütles ta. „Andmebaasi kaks ülemist protsenti.”
Dr Robbins vajutas veelkord klahvile ja pilt liikus taas, suurendades ühte punast täpikest kõrgeima kogumi kohal. Üksikut täpikest.
Willil hakkas kõht ärevusest keerama. Oih, mõtles ta.
„See,” jätkas Robbins, „oled sina. Üks 2,3567 miljonist, kui täpne olla.” Ta kallutas pea küljele ning naeratas uuesti säravalt ja sõbralikult.
Willi süda jättis löögi vahele. Ta proovis varjata oma ehmatust ning tema peas trummeldas üksainus mõte: kuidas see veel juhtus?
„Vaat siis, poiss,” ütles Barton heameelest käsi hõõrudes. „Mis sa selle peale kostad?”
Testi sooritamise ajaks oli Will käinud selles hämmastavalt keskpärases koolis vähem kui kaks nädalat, kuid Barton kavatses ilmselgelt võtta tema tulemusest, mis vähegi võtta andis.
„Will?” küsis dr Robbins.
„Vabandust. Ma olen veidi … sõnatu.”
„Igati arusaadav,” vastas ta. „Kui soovid, võime vaadata üksikasjalikumalt.”
Kellanupp Bartoni laua peal häälitses. Barton viipas Rache’ile, viimane pöördus ja avas ukse. Sisse astus Willi ema, sall ümber kaela ja päikeseprillid varjamas silmi.
Will püüdis leida märke pettumusest – ta oli keeranud kokku tõelise jama ja minetanud oma anonüümsuse –, kuid ema vaid naeratas talle. „Kas pole põnev?” ütles ta poega kallistama kiirustades. „Tulin kohe, kui dr Robbins helistas.”
Will tõmbus tagasi ja märkas ema päikeseprillidel oma peegeldust. Veider. Ema ei kandnud siseruumides kunagi päikeseprille. Kas ta oli need ette pannud, et ma ei näeks tema silmi? Ta etendas teistele täiskasvanutele tõelist elevust, kuid Will teadis, et sisimas pidi ta olema väga pahane.
Kui Belinda taandus, tundis Will kerget sigaretihõngu. Kummaline. Küllap oli tal kontoris suitsetajaid. Kas Californias üldse tohivad töötajad suitsetada?
Willi telefon surises. Sõnum isalt: PALJU ÕNNE, POEG! Ema arvatavasti helistas talle.
Willi ema surus teistel kätt ja vahetas kõigi ruumisolijatega viisakusi. Seejärel võttis dr Robbins ohjad jälle enda kätte. „Kui sulle sobib,” ütles ta, „ja te meid vabandate, ma sooviksin, et teeksid veel ühe kiire lihtsa testi.”
„Mille jaoks?”
„Uudishimust,” ütles ta lihtsalt. „Kui keegi purustab olemasoleva statistilise mudeli, vajavad teaduslikult mõtlevad inimesed kinnitust. Kuidas on? Kas teeme ära?”
„Ja kui ma keeldun, mis on halvim, mis võib juhtuda?” küsis Will.
„Sa lähed tagasi klassiruumi, lõpetad oma päeva ja unustad, et me üldse vestelnud oleme,” vastas ta.
Rääkides veenvast argumendist. „Teeme ära,” soostus Will.
TEST
Will järgnes dr Robbinsile piki koridori ühte tühja kabinetti, kus ootas lauake ja kaks tooli. Laual lebas väikese nelinurkse kriiditahvli suurune must tahvelarvuti. Robbins istus ühele poole lauda ja pakkus sõnatult Willile istet toolil tema vastas.
Dr Robbins vajutas arvutile ja see käivitus vaevukuuldava surinaga. Sõrmedega suurendas ta selle musta raamita nelinurga mõõtmeid, just nagu skulptor voolib savi. Ainult et tahvel oli metallist. Kui ta oli lõpetanud, kattis tahvel peaaegu terve laua.
„Mis pagan see veel on?” küsis Will.
„Aa. See oleks etteütlemine,” vastas ta mänguliselt. „Pane oma käed siia palun.”
Ekraanile ilmusid kiirgavad käekontuurid. Joonte all helendas mustjas sügavik, mis näis ulatuvat lõpmatusse. Willil oli tunne, nagu vaataks ta vaiksesse kuuvalguses helkivasse järve.
Will täitis kontuurid kätega. Samal hetkel lõi ekraan energiast undama. Jooned helkisid heledamalt, seejärel hajusid, nii et Willi käed jäid hulpima põhjatu vedela tühjuse kohale.
„Ma küsin sinult nüüd mõned küsimused,” selgitas dr Robbins. „Sa võid neile vastata, nagu sulle meeldib. Valesid vastuseid pole.”
„Mis siis, kui küsid valesid küsimusi?”
„Mis on sinu nimi?”
„Will Melendez West.”
„Melendez. Kas see on su ema neiupõlvenimi?”
„Jah.”
Ekraanilt õhkuv mõnus kuumalaine uhtus enne hajumist üle tema käte.
„Ja Will ei ole lühend Williamist?”
„See pole millegi lühend. Nad tahtsid koostööaldist last ja panid nime, mis seda kajastaks.”
Ta ei naeratanud. „Kui vana sa oled, Will?”
„Viisteist.”
„Millal on sinu sünnipäev?”
„15. augustil. Igal aastal, kindlalt nagu kellavärk.”
Sügavustest kerkis keerisena