undamine ja ebaühtlased kähedad löögid. See kõlas nagu mingi keel.
Willi haaras kabuhirm. Alla viib ainult üks tee, mõtles Will, ja mis need asjandused ka poleks, on nad lõiganud selle tee ära …
Will pööras kannapealt ringi ja spurtis mäest alla. Hetk hiljem kuulis ta olendeid metsiku huilgava kriiskamise saatel endale järele tormamas. Kui ta järsaku servale lähenes, lendas temast üle mingi varjutaoline mass ja maandus otse tema ees. Sammu muutmata äsas Will sellele kogu jõust oksaga. Oks purunes vastu nähtamatut kogu ja keda ta iganes löönud oli, oigas valust.
Tagasilöök tõukas Willi teelt. Ta peaaegu kukkus, kuid ajas end pööreldes maast lahti ja andis jalgadele valu. Nähtamatu õudusunenägu püsis tema kannul. Õhk särises. Midagi teravat lõikus läbi tema dresside ja kriipis üle selja. Terav valusööst sundis teda käänulisel rajal veelgi kiiremini edasi sööstma.
Nähtavus halvenes. Ta kuulis olevusi oma selja taga, kuid hääled olid jäänud kaugemale. Üritades meeleheitlikult edumaad kasvatada, võttis Will terava kurvi, alandamata sealjuures kiirust. Vasakut jalga maha toetades, et pöörata paremale, tabas ta mudast laiku ja libises. Ta kaotas tasakaalu, kukkus ülepeakaela ja …
Mataki. Ta maandus oma vasakul küljel, rullus ja sirutas käed piduritena välja, kuid libises mööda rada edasi. Ta sai pidama kurvi välisserval. Hetk hiljem oleks ta kukkunud kuue meetri kõrguselt pimedusse.
Will ajas end jalule ja liipas edasi. Ta kuulis iiveldamaajavaid haukuvaid helisid, millegi märja ja lihava korskamist ja nuhutamist, olendid olid temast vaevu kolmekümne meetri kaugusel ja kahandasid kiiresti vahemaad. Tuletõkke tee lõpuni jäi pea pool kilomeetrit, tal polnud vähimatki lootust jõuda sinna enne neid.
Eespool läbistas pimedust ere valgusvihk. Kostis kõrvulukustav mürin ja paar säravvalgeid esitulesid sööstis, gaas põhjas, tema suunas. Oli see must sedaan? Ta ei suutnud öelda.
Will viskus eest ära teepervele, kui auto temast mööda tuhises. Hiiglasliku mootori tulisus pani õhu virvendama. Kui auto külje ette keeras ja tema selja taga ümber pööras, tungis ninna põleva kummi kibeteravat lõhna. See polnud sedaan. Esituledest pimestatuna suutis Will hoomata vaid kohviku juures nähtud prowler’i ja rooli taga istuva koguka juhi tumedat kontuuri.
Prowler’i topelt leegitorudest purskasid kõrvulukustava vihinaga leegid. Teele lahvatas tulemüür ja Willi jälitanud olendid tormasid pea ees tulle. Nende huilged muutusid ilgeteks kiledateks kiunatusteks. Leekide valguses nägi Will väänlevaid väärastunud kehasid meeletuna ringi visklemas.
Auto jäi tema kõrval seisma. „Istu sisse,” urises juht. See oli sama hääl, mida ta oli kuulnud – kuigi oma peas – kohviku ees seistes.
Will hüppas tagaistmele ja prowler kihutas allamäge. Taha vaadates nägi Will põlevaid olendeid üle kaljuserva pudenemas ja pöörlevate tulekeradena tühjusse kadumas.
Auto tormas läbi avatud värava ja jõudis hetkega tasandikule. Will tõmbus kössi, kui nad ilmvõimatu kiirusega järske kurve võtsid. Mööduvate tänavalampide valguses märkas Will rooli kohale kummarduva juhi nahktagi seljal ümmargust embleemi. Sellel oli kolm kujundit ja sõnad, mis jäid pimedas loetamatuks.
Korraga jäi prowler pimeduse varjus seisma.
„Välja!” käskis juht.
Will komberdas autost välja ja taganes. Juht jäi varju ning silmitses teda liikumatult mustade lenduriprillide tagant. Mehe trimmis olek ja rahutukstegev vaikus mõjusid ähvardavalt.
„Kes need veel olid?” küsis Will.
„Sa ei taha teada,” vastas juht.
„Aga …”
„Lase jalga. Sa võid end ju oivikuks pidada, semu, aga kui sa ei taha karke varakult nurka visata, siis järgmine kord ära ole selline toru.”
Will ei suutnud tabada juhi aktsenti, kuid see oli vahe nagu mõõgatera. „Vabandust,” ütles Will. „Mul pole aimugi, mida sa just ütlesid.”
Juht naaldus ettepoole valgusesse ja langetas prillid. Tema läbitungivaid röövlinnulikke silmi kroonisid metsikud mustad kulmud. Ja armid. Palju arme.
Ta tõstis oma parema käe nimetissõrme. „See on üks,” sõnas mees. Seejärel vajutas ta gaasi põhja. Prowler kadus nurga taha ja selle mootori hääl kustus kiiresti öös.
Will vaatas ringi. Ta seisis viieteistkümne meetri kaugusel kodu tagauksest. Avatud aknast kostus vanaaegses seades muusikat, naisehääl ja teda saatev bigbänd:
„If you go out in the woods tonight
You’re in for a big surprise.
If you go out in the woods tonight
You’d better go in disguise.”
ISA ON KODUS
Will kiikas maja nurga taha: mustad autod olid kadunud.
Ta kiirustas tagaukse juurde ja sisenes vaikselt. Keegi oli köögis. Õhus oli tunda segu ema parfüümist ja valmivatest küpsistest. Will läks ettevaatlikult mööda koridori ja piilus kööki.
„Belinda” sammus edasi-tagasi, hoides telefoni kõrva ääres. Will nägi, kuidas ta tõstis käe kuklale ja võpatas valust.
Seejärel rääkis ta telefoni nii monotoonse häälega, et Will selle vaevu ära tundis: „Ta pole tagasi tulnud … ma ei tea, kuhu ta läks … jah, ma annan teada, kui ta …”
Will taganes esikusse. Ta tabas kriuksuvat põrandalauda ja üritades seda vältida, põrkas vastu seina.
„Willi-Mõmm?” hüüdis ema. „Oled see sina? Oled sa kodus?”
Pagan.
„Tere,” vastas ta, avades tagaukse, nagu oleks sealt just sisse astunud.
„Tule kööki! Ma tegin küpsiseid!”
„Üks hetk. Mul on jalanõud porised.” Tal oli tahtmine uuesti põgeneda, kuid isa pidi varsti koju jõudma. Samas ei soovinud ta ka emaga veel silmitsi seista. Ta ei suutnud selle ogara pasundava laulu taustal selgelt mõelda. Will sulges häälekalt ukse ja läks muusika järel elutuppa.
Antiikne plaadimängija seisis isa kalli vinüülikollektsiooni kõrval: kauamängivad ja kuhjade kaupa vanu 45-seid, kõik kenasti paberümbristes. Tema vanemate elu tunnusmeloodia. Will tundis seda paremini kui omaealiste muusikat.
NR 78: KLASSIKUD ON KLASSIKUD PÕHJUSEGA: NAD ON KLASSIKALISED.
„At six o’clock their mommies and daddies
Will take them home to bed
Because they’re tired little teddy bears”
Will tõukas nõela plaadilt. Kõlaritest kostus kriiksatus. „Belinda” astus tema järel elutuppa.
„Seda laulu oled sa ju alati armastanud,” ütles ema.
„Ma pole seda sada aastat kuulnud,” vastas ta. „See mõjub kuidagi õõvastavalt.”
„Väiksena kuulasid sa seda kogu aeg.”
„Mul pole praegu tuju.”
„Aga sa armastasid seda.”
„Armastasin jah,” ütles Will. „Ja kui ma seda ikka ja jälle mängisin, siis ajas see sind hulluks.”
Ema naeratus ei vääratanud. Ta isegi ei pilgutanud. Ta sirutas Willi poole küpsisekandiku ja piimaklaasi. „Kaerahelbeküpsised rosinatega,” kuulutas ta.
Will jõllitas piimaklaasi. Kas tema kujutlusvõime oli võimust võtmas või oli piim tõepoolest kergelt roheka varjundiga?
Ema hoidis kandikut tema ees. Lõpuks võttis ta küpsise ja piimaklaasi, lootes, et ema ei jää ootama, kuni ta seda sööb.
„Kus sa käisid?” päris