järgnes talle kööki, üritades lonkamist varjata. Ta murdis küpsise pooleks ja poetas ühe tüki koos poolega piimast vihmavarjuhoidjasse. Hetk hiljem kööki sisse astudes teeskles ta närimist. Ema seisis pliidi ääres ja askeldas pottidega. Ühest neist pahises auru. Dr Robbinsi pakk oli endiselt sülearvuti kõrval, kuhu ta selle ennist jätnud oli.
„Kuidas küpsis oli?” päris ema.
Will hoidis teist poolt alal. „Hea.”
„Jõudsid sa kogu koolivärgi läbi vaadata?”
Ta kallas paki sisu lauale: elektrooniline brošüür, väike voldik kooli ajaloost ja hunnik ametlikke pabereid ja planke.
„Enam-vähem,” sõnas Will.
„Kuidas tundub?”
Willi iPhone helises. Ta kobas seda taskust ja lülitas sisse. Ekraanile ilmus tundmatu rakendus: sulg liikumas vanaaegsel kirjapaberil. Selle all oli tekst UNIVERSAALNE SÕNARAAMAT.
Kust see veel tuli?
„Paistab päris põnev,” ütles ta.
„Ma pean tunnistama, et mul on veidi raske harjuda selle internaatkooli mõttega. Ikkagi peaaegu teisel pool riiki. Millal ma sind niimoodi näen? Mõistad, karuke?”
Ta astus Willist mööda ja sirutus ülemisele riiulile spagette võtma. Hetkeks vajusid tema juuksesalgud lahku ja Will nägi vilksamisi tema kaelal, otse vasaku kõrva taga, lihavat sõlmjat moodustist. Loomulikust nahavärvist veidi erksam koht meenutas värsket armi või putukahammustust. Ja see tõmbles.
Mida paganat?
Kui ema tema poole keeras, vaatas Will eemale, proovides oma ehmatust varjata. Ta korjas laualt materjalid ja sülearvuti.
„Kas ma jõuan duši alt läbi hüpata?”
„Kaksteist minutit,” vastas ema kella vaadates.
Sama käega kallas ta kogu spagetipaki keevasse vette ja surus otsad lusikaga potti.
Emps murrab spagetid alati pooleks, enne kui need vette paneb.
„Ma teen kähku.”
Will kõndis köögist välja ja läks trepist üles, võideldes kiusatusega majast välkkiirelt põgeneda.
NR 5: ÄRA USALDA KEDAGI.
Ta viskas küpsise tagaaknast välja ja sulges vaikselt oma toa ukse. Lukku sel polnud ning seepärast kallutas ta oma tooli ja kiilus seljatoe uksenupu alla. Ta käivitas telefonil stopperi ja pani selle voodile. Üksteist minutit.
Will astus vannituppa ja pani duši jooksma, et ema kuuleks vett torudes liikumas. Ta tõmbas särgi seljast ja dressipüksid jalast, et vaadata oma puus üle. See oli punane ja marraskil, kuid ta oli hullematki näinud. Will puhastas kohta nuustikuga ja kallas peale vesinikperoksiidi. Haav seljal oli kole ja põletikuline. Ta kallas sellelegi vesinikperoksiidi, haarates kraanikausist, kui nägu valust grimassi tõmbas. Kui Will tagasi magamistuppa läks, vaatas ta ühest aknast välja tänavale. Tühi.
Will pani puhtad dressid selga. Ta võttis telefoni ja klõpsas uuele rakendusele. Hetke pärast avanes „Universaalne sõnaraamat” tühja halli lehena. Ei mingit käsuriba, ei mingeid juhiseid.
Ta logis end arvutisse, et kirju vaadata. Teda ootas uus kiri isalt. Ajariba näitas 8.18 hommikul, kuigi kiri oli kohale jõudnud alles nüüd. Ta tegi topeltklõpsu. Tühi leht. Ei mingit teksti. Kuid kirjal oli manus. Ta vajutas manusele ja tõmbas selle arvutisse. Tegemist oli videofailiga. Korduvatest katsetest hoolimata see ei avanenud. Kuus minutit.
Ta proovis läbi viimse kui programmi oma arvutist, kuid ei miskit. Ükski neist ei sobinud. Tema pilk langes kirja teemareale, kus seisis „Tõlgitud”. Will tõmbas universaalse tõlkeprogrammi telefonist arvutisse. Seekord ilmus nähtavale ka käsuriba. Seal oli kaks valikut: „Tõlgi” ja „Kustuta”. Ta klõpsas esimest. Ekraanile ilmus videomängija graafiline kasutajaliides koos kolmnurkse PLAY noolekesega. Will vajutas noolele. Video läks käima.
Sülearvuti sisseehitatud lainurkkaamera silmade läbi võis ta näha harilikku hotellituba. Seinal oli raamitud argine vaikelu ja ekraani vasakus servas paistis osa akent. Kahvatu hommikuvalgus.
„Will.”
Papsi hääl. Hetk hiljem istus Jordan West kaamera ette. Pelgalt isa nägemisest hakkas Willil kergem. Paraku mitte kauaks. Isa nägu ja riided olid läbiligunenud, nagu oleks ta raskelt jooksult tulnud. Tema traatraamidega prillid olid udused. Ta võttis need puhastamiseks eest. Will taipas, et tema silmis ei peegeldunud ainult väsimus või rutt: isa oli hirmul.
„Pane nüüd tähele, Will,” käskis isa. „Olen Hyatt Regency hotellis ruumis 1209.”
Ta hoidis enda ees kaamera lähedal San Francisco ajalehte, osutades paremasse ülemisse nurka. Tema käed värisesid.
Ta näitab mulle kuupäeva. Teisipäev, 7. november. Isa tõstis telefoni kaamera ette: 8.17 hommikul. Et ma teaksin täpselt, millal ta selle lindistas.
Jordan kummardus ettepoole ja kõneles tasasel kontrollitud häälel.
„Ma panustan sellele, et vaid sina suudad seda avada: ma olen alati saanud sulle loota. Arvestades, mida ma just nägin, pole mul palju aega jäänud, ning kui sa seda näed, siis ka sul mitte.”
„Will, ma kujutan ette, kui kummaliselt ja hirmutavalt see kõik kõlab. Kõigepealt pead sa uskuma, et mitte miski toimunust pole sinu süü. Isegi mitte kõige vähemal määral. Meie oleme vastutavad. Ja see, et meie tehtu toob sinu ellu kurbust, on kohutavaim tunne, mida emaga eales kogenud oleme.”
Will tundis, kuidas temas tärkas paanika.
„Lootsime, et seda päeva ei tule. Andsime oma parima, et seda ära hoida, ja üritasime sind võimalikult hästi ette valmistada, kui see päev ikkagi peaks saabuma. Loodetavasti ühel päeval sa mõistad ja andestad meile, et me ei öelnud sulle, miks …”
Hirmuäratav mürtsatus lõi ekraani kõikuma. Will võpatas koos isaga. Kaamera kõikus ja Jordan West vaatas vasakule: midagi võimsat oli lennanud vastu ust. Isa pöördus tagasi kaamera poole. Tema silmad olid palavikulised.
„Mu kallis poiss,” ütles ta murtud häälega, „armastame sind üle kõige maailmas. Ikka ja alati. Ära räägi kellelegi ei sellest kirjast ega oma perekonnast, hoolimata sellest, kes nad oma sõnul on. Usu mind, nad ei kohku tagasi millegi ees. Ole inimene, kes ma tean, et sa suudad olla. Kasuta reegleid ja kõike, mida oleme sulle õpetanud. Instinkte, treeningut, distsipliini, ära hoia midagi tagasi. Jookse nii kiiresti ja nii kaugele, kui suudad. Tee kõik, mida vaja, et elus püsida. Ma tulen sulle järele. Ma ei tea, millal, aga ma vannun, et lähen kasvõi põrgu väravaist läbi, et sind leida …”
Järjekordne prahvatus lõi arvuti ekvalaiserisse valge müra. Hotellituba täitus hetkega tolmu- ja rusupilvega. Pilt keerles, kui arvuti läbi õhu vihises ja veidra nurga all põrandal maandus. Willi silme ees oli aken, mida ta oli ennist näinud, kuid nüüd oli arvuti külili. Lähedal kõrguv üksik pilvelõhkuja jagas ekraani kaheks: Transameerika püramiid. San Fransisco. Videosignaal lagunes staatilisteks laineteks. Vaatevälja lendasid tumedad kujud. Kardin tõmmati akna ette ja käsi sirutus klaviatuuri poole. Papsi käsi: ta lisas video kirjale ja saatis ära…
Ekraan kustus.
„Paps. Oh jumal, jumal küll!” Palun ära lase neil talle viga teha, palun, et ta ei saaks viga, palun jäta ta terveks.
Halvatuna vaatas Will postrit seinal.
KORRASTATUD MEELE TÄHTSUS.
Mis ka ei juhtuks, pead sa tegema täpselt nii, nagu paps ütles. Just nii, nagu ta õpetas: ratsionaalselt, süsteemselt, otsustavalt. Kohe.
Alusta õigetest küsimustest. Millal see juhtus?
Teisipäev, 7. november, kell 8.17 hommikul. Olin siis ajalootunnis. Viimase tõelise sõnumi saatis isa enne, kui kooli jõudsin: JOOKSE, WILL. Kõik, mis tuli pärast, oli kas pealesunnitud või saadetud