– puudu…
Ta vaatas hämaras magamistoas kärmelt ringi, ihates juba minema pääseda. Telefon oli keset kirjutuslauda. Ta haaras kergendatult telefoni ja märkas samas selle kõrval mehe mobiili. Kena aparaat, matist terasest superõhuke korpus, kõigest peopesasuurune ja puutetundliku ekraaniga. Väike punane vilkuv LED-lamp oli ainus kinnitus, et telefon on sisse lülitatud. Talle ei meenunud, et oleks varem taolist mudelit või mehe käes seda varem näinud. Kindlasti ropult kallis, nentis ta vaikselt ukse poole liikudes endamisi.
Kui HP keskjaamas hoiukapi ukse avas, ei taibanud ta esimese hooga, mis see on, mida ta näeb. Roheline silindrikujuline ese meenutas spreipudelit ja ta tundis hetkeks peaaegu pettumust. Kas kuskil oli veel mõni kitupunn, kellele tuli esimest reeglit meelde tuletada? Ta oli oodanud midagi rohkemat.
Ta viskas eseme kotti ja kuna metroo oli rahvast täis, sai ta seda lähemalt uurida alles koju jõudes. Ta tundis end veidi tüssatuna, kõik oli alanud ju nii paljutõotavalt, Götgatsbackeni Waynes Coffee laua alla kinni teibitud hoiukapi võtmega. Ta istus nagu põnevusfilmis, pahaaimamatute latte-luristajate keskel, pingsalt käega laua all kobades ja kasvava erutusega tundes, kuidas sõrmed millegi kõva vastu puutusid.
Ta juba aimas, mis võti see on, enne kui mobiiliekraani tekst ütles, kus asub võtmega sobiv kapp.
Nii et miks kogu see James Bond, Cloak and Dagger shit ühe spreivärvipudeli pärast?
Kuid kui ta oma leidu lähemalt uuris, muutus kõik kohe palju huvitavamaks. Ta taipas peaaegu hoobilt, et see pole mingi spreipudel. Oli isegi natuke naeruväärne, et tal esimesena sihuke mõte pähe oli tulnud. Piisas käepideme ja ülemises otsas oleva splindi nägemisest, kui oli selge, et see on tunduvalt ohtlikum riist kui värvipudel. Ja järsku tõusis ta pulss ootusärevusest lakke.
„M84 Stun Grenade” oli silindri peale militaarse šriftiga kirjutatud, ja kiire kontroll Wikipediast kinnitas asjanduse otstarvet. Granaat, teise nimega Flash & Bang, on niinimetatud non-lethal weapon. Nende jaoks, kes ei valda militaarpedede slängi või ei mänginud Counterstrike’i oli see niisiis relv, mille esmaseks eesmärgiks pole inimeste tapmine.
Erinevalt tavalisest käsigranaadist ei külva M84 enda ümber sandistavaid või tapvaid kilde, vaid tekitab selle asemel kuradi kõva paugu koos valgussähvatusega, millega võrreldes päikevalgus näib viieteistkümnevatise hõõglambina. Granaadi eesmärgiks on teha vaenlane pimedaks, kurdiks ja püksilasknuks piisavalt kauaks, et ta elusalt kätte saada. Tundus, et M84 kuulus enamiku tsiviliseeritud maade terrorivastaste ja politseijõudude arsenali ning granaadi efektiivsust kirjeldati ülivõrdes: „very powerful”, „extremely useful” või „highly efficient” olid vaid mõned positiivsed hinnangud, mis M84 kasutajatelt oli saanud, ja nüüd oli HP järsku saanud omale isikliku eksemplari.
Tõelise!
Küsimus on ainult, kus MänguJuht kavatseb lasta tal selle plahvatama panna?
Saatja: Game Control
Saaja: MänguJuht
Sisu: Väljavõte politseile tehtud avaldusest 0201-K246459-10 (kandidaadi nr 128 ülesanne 1006-09)
Politseiinspektor Jansoni ja politseiassistent Modeéri patrullauto saadeti raadio teel antud korraldusega eelmainitud päeval Kungsträdgårdsgatanile/Arsenalsgatanile seoses ratsavahtkonnaga tekkinud ja kuriteona veel mitte kvalifitseeritud intsidendiga. Samal ajal saadeti sündmuskohale ka mitu patrullautot ja kiirabi, operatsiooni esialgseks juhiks määrati politseiinspektor Janson.
Sündmuskohal viibis Svea Livgarde tragunipataljoni leitnant Arne Wolff, kes andis järgmise seletuse:
Wolffil ja kaheteistkümnel ohvitseril ning kokku neljakümnel sõduril oli seoses Kreeka presidendi visiidiga käsk moodustada ratsaeskort korteežile marsruudil Hovstallet – kuningaloss.
Korteežis sõitsid Kreeka president koos abikaasaga ning Nende Majesteedid kuningas ja kuninganna.
Wolffi sõnul lahkuti Hovstalleti juurest järgmiselt: Esimesena ratsutasid kaks politseinikku, kelle esmaseks ülesandeks oli hoolitseda võimalike tekkida võivate liiklusprobleemide lahendamise eest. Järgnesid eskordi ülem ja tema adjutant ning lipuvahid (2 + 4 meest), seejärel eskordi esimene trupp (2 + 20 meest), kus Wolff oli trupiülema asetäitjana rühma lõpus. Leitnant Wolffi järel sõitis esimene korteežitõld presidendi ja Tema Majesteedi kuningaga, teises tõllas viibisid presidendi abikaasa ja Tema Majesteet kuninganna. Nende taga ratsutasid kaks politseinikku, seejärel kahest ohvitserist ja kahekümnest sõdurist koosnev teine eskorttrupp.
Tavaliselt sõidetakse marsruudil Nybroplan, Hamngatan, Regeringsgatan, et üle Gustav Adolfi väljaku jõuda Norrbrole ja sealt üle Skeppsbro lossini, kuid kuna sild on remondiks suletud, sõideti seekord mööda Kungsträdgårdsgatanit ja Strömbrod.
Kui HP juhised lõpuks kätte sai taipas ta, et seekordne ülesanne on varasematest tunduvalt raskem. Vahelejäämise võimalus oli täiesti arvestatav, ja kui see juhtub, tekivad tal õiguskaitseorganitega märksa suuremad probleemid kui mingi kustunud valgussildi, spreivärviga rikutud ukse või mõne lahtikeeratud rattapoldi pärast. Seekordne oli some serious shit ja pealegi polnud ta karistusregistri järgi sugugi puhas poiss. Kui midagi viltu läheb, ootab ees kinniminek…
Tegelikult peaks ta keelduma, aga ta tundis juba pulbitsevat elevust. Sellest saab kuradi head kaadrid. World class stuff, võib-olla koguni clip of the week-materjal! Ta polnud veel kuulnud, et keegi oleks varem midagi taolist teinud, tema oleks esimene. Sellise väljakutse ees lihtsalt ei saanud põnnama lüüa.
An offer you can’t refuse…
Kuid operatsioon tuli väga hoolikalt ette valmistada. Tuleb ülesanne täita, saada head pildid ja pääseda minema, ilma et keegi teaks, kes ta on. Ta arvas, et teab, kuidas seda teha, kuid see nõudis mõnede asjade organiseerimist.
Kui esimene eskorttrupp oli jõudnud Wahrensdorffsgatanile märkas Wolff, kuidas vasakpoolse kõnnitee äärt mööda veeretati vaatajate hulgast nende poole mingi ese. Tundus, et tegemist oli mingi metallsilindriga, mis meenutas veidi spreipudelit, see jõudis trupi ette, mispeale mitu hobust ehmusid ja tekitasid rivis teatud segaduse.
Soku mopeed oli geniaalne mõte. HP oli seda varemgi laenanud ja sõbralikult meelestatud naaber ning diiler polnud kunagi küsinud, milleks tal seda vaja läheb.
„Võta pealegi, võti on siin,” sai ta nagu tavaliselt vastuseks ja pool tundi hiljem pani ta Medisel pargitud mootorrattalt tuuri tumeda visiiriga laheda musta kiivri.
Ta vaatas korteeži teekonda internetist, sõitis seejärel olukorda kohapeale uurima ja jõudis lõpuks järeldusele, et kõige sobivam on ülesanne täita Wahrendorffsgatani nurga peal.
Kogu korteež peaks selleks ajaks olema jõudnud Kungsträdgårdsgatanile ja heal juhul saavad nii Rootsi kunn kui ka Tema Majonees kuninganna korraliku lõbustuspargi-stiilis sõidu, kui tema uus sõbrake M84 plahvatab. Ta saab mööda Wahrendorffarit jalga lasta, on hetkega Nybroplanil, sõidab mööda Birger Jarli vasakule Klaratunnelisse ja sealt edasi on tal juba mitu võimalust.
Ta on turvaliselt Södermalmis tagasi veel enne, kui tema tundemärgid jõutakse laiali saata, must kiiver on selleks ajaks Klarasse visatud, jope seljast võetud ja tal on seljas ainult valge t-särk ning peas Soku punane mopeedikiiver.
Välistatud, et keegi suudaks teda vanade tundemärkide järgi tuvastada, ja isegi kui see peaks juhtuma, so what?
Kui palju tõendeid neil oleks?
Ootamatult kostis tugev plahvatus, mis koos sellega tekkinud pimestava valgussähvatusega tekitas korteežis täieliku kaose.
Trupi eesotsas olevad hobused, kaasa arvatud Wolffi oma, hakkasid perutama ja tormasid mööda Kungsträdgårdsgatanit või kihutasid otse Kungsträdgårdenisse.
Wolff on oma sõnul hea ratsanik, kuid valgussähvatus ja plahvatus lõid ta nii uimaseks, et ta kukkus oma hobuse seljast otsekohe maha nagu enamik teisigi ihukaitseväetraguneid, ja jäi Kungsträdgårdeni kõnnitee äärde