uut maailma, ja seni polnud ta selles pettunud! Ta võis klippe lõputult uuesti vaadata, oligi seda tegelikult juba teinud.
Neljas ülesanne oli mõnus. Ta pidi ühe sneazy advokaadi Ferrari rattapoldid lahti kruvima, tüüp ise istus samal ajal kümme meetrit eemal ja jõi oma semudega Sturehofi väliterrassil afterworkdrink’i. Auto seisis Seene lähedal parkimiseks keelatud alal, et kõik võiksid seda kuradi riistapikenduseks mõeldud edevat autot näha, kuid sellest hoolimata ei märganud keegi sittagi.
Eriline rattavõti ootas kenasti kilekotti pakituna Sturegalerii ühe peldiku loputuskastis, ja kui HP selle juba paika sai, kulus tal tänavapoolsete rataste poltide lahti keeramiseks vaevalt kolm minutit.
Ehkki oli reede õhtu ja inimesed kõikjal liikvel, ei reageerinud keegi, isegi mitte pollar, kes kõigest poole meetri kauguselt ta selja tagant aeglaselt mööda sõitis. Tegelikult oli kuradi üllatav, kui vähe inimesed teiste tegemistest hoolisid, vähemalt seni, kuni Mr. Sleazy lawyer püüdis kummi vilistades tagasipööret teha ja Kungsgatanile keerata.
Mõlemad rattad pudenesid kahe sekundi jooksul küljest ja ootamatult sai loll saatananahk rohkem tähelepanu, kui ta oodatagi oskas. Lisaks ligi sajale kahjurõõmsalt naeru lagistavale inimesele märkas HP peale enda veel vähemalt viit, kes filmisid, kuidas ilus auto risti üle Sturegatani lääbakile jäi. Läikivad ja kindlasti sigakallid pidurikettad olid korralikult asfaldi sisse küntud ning järgmise päeva ajalehes ilmunud uudise järgi kulus autoabil selle käula minema viimiseks ligi tund aega.
Kuid selleks ajaks oli HP sealt juba ammu jalga lasknud. Ta vihkas Stureplani, eriti nädalavahetustel, ega tahtnud seal kauem viibida, kui just hädapärast vaja oli.
Viimane, mis ta auto omanikust nägi, oli see, kuidas tüüp oma laastatud silmatera pagasiluugi kohal ulus nagu väike plika, kuid HP ei tundnud oma ohvrile kopika eestki kaasa. Mr. Sleazy oli säärase kohtlemise kahtlemata ära teeninud, juba ainuüksi tema ülbe ilme, Rogainest rasvased üle pea kammitud juuksed ja uhke ülikond olid selle piisavaks tunnistuseks. Sellise auto omamine lausa noris vastu nina andmist, ja just seda oligi HP äsja teinud.
HP polnud muuseas kunagi advokaate sallinud. Ainus kord, kui ta oli piisavalt loll, et mõne seaduseväänaja abi vastu võtta, polnud see teda sugugi aidanud. Too raisk oli olnud suisa kasutu, polnud asja kohta vaevunud sittagi lugema, nimetas teda kogu aeg Håkaniks ja lisaks kõigele muule lõhnas kohtus joomingujärgse piparmündipastilli järele. HP oleks pidanud targem olema ja mitte leppima esimese ettejuhtuvaga, kelle kohus talle määras, kuid ta oli äsja kaheksateist saanud ja ehkki ta tundis kõiki purjusoleku märke nagu oma viit sõrme, võttis aega, enne kui õigussüsteem talle samavõrra tuttavaks sai.
Tookord oli kõik kokku ainult üks kuradi supp.
Kogemus läks talle maksma kümme kuud kinnises noortevanglas.
Riigi poolt määratud kaitsja, my ass! Pigem „riigi poolt määratud untsuajaja” või „rasvase arve esitaja”, kui Mr. Sleazy sigakalli auto järgi otsustada. Nüüd sai ta neile raisakotkastele natuke payback’i anda ja see oli kuradima mõnus tunne!
Imege minu muna, ülbed Stureplani mölakad!
Rattapoldid saatis ta ülesandega saadud juhiste järgi nädal hiljem anonüümselt advokaadifirmasse ja taipas siis esimest korda, kuidas kõik on omavahel seotud, kogu Mängu sisu, kurat, asi on palju suurem, kui ta arvanud oli.
Sest mis mõtet oli tegelikult polte härra Sleazyle tagasi saata? See oli ju tüübile pigem teene tegemine, aidates tal remondiarve pealt mõned tuhanded kokku hoida. Miks mitte rauarisu lihtsalt Nybro lahte visata and be done with it?
Ainus mõeldav vastus oli, et keegi tahtis näha advokaadi ilmet, kui too paki kätte saab. Ja siis jõudiski talle asja iva päriselt kohale. Et temasuguseid on veel, mitte ainult USA-s, vaid ka siin, Rootsis, ja kindlasti ka teistes maades.
Ta oli juba taibanud, et Birkagatani gorilla oli asjaga mingit moodi seotud, see lollakas polnud suutnud suud kinni hoida, vaid oli Mängust kuskil lobisenud. Tekst, mille ta spreivärviga uksele kirjutas, oli loomulikult sellega seotud. Ja vaevalt oli see Lewis Carroll, kes jättis plastkaardi raamatu vahele või teadis, kuidas kella NK katusel seisma panna…
Kuid tervikpilt ei jõudnud talle siiski päriselt kohale enne, kui ta taipas, et advokaadiga seotud ülesande lõpule viimiseks oli välja valitud keegi teine. Keegi, kes on kohapeal ja filmib, kui too pihkurist Kingi-fänn paki avab ja näost punaseks minnes oma kadunud rattapoldid avastab. Keegi, kellel täpselt nagu tal endalgi on ülesanne ja kaamera selle jäädvustamiseks, ja ka see, kes iganes see siis ka oli, kel oli õnnestunud Ferrari rattavõtmed välja võluda ja Sturegalerii WC-sse loputuskasti peita. Seega vähemalt kolm eraldi väikest ülesannet ja sama arv mängijaid, et osad omavahel kokku sobitada ja Mr. Sleazy’le unustamatu nädalavahetus korraldada.
Kuradi peen värk, sellele, kes selle kõik organiseeris, tuli ainult au anda.
Igal juhul andis ülesanne 1000 punkti ja järgmisel hommikul leidis ta oma uksematilt välismaise krediitkaardi. Seekord arvas ta õige koodi esimesel katsel ära.
Selgus, et kontol oli kokku 2300 Ameerika dollarit, mis vastas tema punktide kogusummale. Pruukis vaid kaart lähimasse pangaautomaati pista ja vajalik summa välja võtta.
Rahast piisas ja jäi ülegi, et osta Sopranode boks, mida ta juba ammu oli ihaldanud, ja kodukvartali sõbralikult meelestatud diilerilt suur pakk marokolast. Hiljem vedeles ta diivanil, pahvis the magic dragon’it ja tegi Counterstrike’s mõned noobsid maatasa. Seejärel home delivery pizza ja natuke male bonding’it Jersey maffia kuttidega. Elu oli ilus!
Kuid kõigest hoolimata oli tõeliselt cool alles viies ülesanne. Tänu sellele sai temast Mr. Clip of the week, first Runner-up ja mõni tund hiljem ka Kroonitud Kepikuningas.
Lisaks pidevale hard-on’ile tagas viies ülesanne kontole ka 2500 värsket dollarit, kuid oma üllatuseks avastas ta, et raha on tegelikult rohkem nagu meeldiv lisapreemia. Tunduvalt olulisem kui cash oli billboard’ile laekuv tunnustus: „128 FTW!”, „all d kings horses couldnt stop u; – )” või „W00T onetwoeight!!1!” kui vaid mõnesid nimetada. Keskmine hinne hullumeelsed 4,8 tähte ja lisaks sai ta MänguJuhilt ka isikliku õnnitlusmeili.
Rookie kohta päris hea!
Ta on the flavour of the month!
Ta on in the zone!
Ta on teel tippu!
Ta ärkas varakult, libistas end voodist välja, korjas meest äratamata vaikselt oma riided kokku ja pani selga. Tegelikult ei meeldinud talle ööseks jääda, kuid tänu viimaste päevade trennile ja eelmisele aktiivsele õhtule oli ta nii väsinud, et jäi vastu oma harjumusi magama.
Alates esimesest õhtust olid nad kohtunud mehe juures, see sobis talle suurepäraselt. Mees meeldis talle, selles polnud kahtlustki, kuid oma korterisse ta teda miskipärast siiski ei tahtnud lasta. See annaks vale signaali, tekitaks mehes valesid lootusi. Lihtsam on niimoodi kohtuda, asjad ära ajada ja pärast koju minna. Tuues nagu alati ettekäändeks, et ta peab varakult tõusma.
Tegelikult on ta tore mees. Võib-olla küll natuke lohakas, ta oleks pidanud oma korterit natuke koristama ja ega sagedasem juuksuris käiminegi paha poleks teinud.
Kuid põhiliselt on ta hea mees, tunduvalt parem, kui naine ära oleks teeninud.
Ta poleks pidanud magama jääma.
Mees liigutas unes ja mõne paanilise sekundi vältel kartis ta, et mees ärkab. Mida ta sel juhul ütleks? Kuidas ta seletab, et hiilib korterist välja nagu varas ega ütle isegi head aega? Või, mis veel hullem, mis juhtub, kui mees üritab teda uuesti voodisse saada, et natuke kallistada? Mõnuleda ja lähedust tunda?
Ta tundis, kuidas pulss kiiremini lööma hakkab.
Rahulikult, Normén!
Siis jäi mees taas liikumatuks ja hingamise järgi oli aru saada, et ta magas jälle sügavalt.
Kena!
Aeg