1795. aastal.
Jõudsime jala Lvovi. Lvov vapustas meid – me polnud varem näinud nii suuri linnu, ilusate majadega, laiade tänavatega. Kõndisime turuväljakule, kus käis kauplemine. Seal meil vedas – kohtasime oma sõpra, samuti „Akiva” liiget, Aron Stammi. Stamm oli meist vanem, samuti üks neist poistest, kes unistas jõuda Palestiinasse. Tuli välja, et siia olid kogunenud paljud „Akivasse” kuulujad, ja nüüd lootsid nad pääseda mõnda neutraalsesse riiki, kust võis veel sõita Palestiinasse. Leedu oli tollal veel neutraalne riik ja taheti pääseda Vilnosse. Kuid osutus, et asi venib – kõigepealt pidid sionistide liidrid organiseerima peatuspunktid teel Palestiinasse, mis Euroopas käiva suure sõja tingimustes oli väga keeruline. Otsiti ringiminemise võimalusi ja ohutuid marsruute.
Rühm noori jäi Lvovi toppama.
Mina ja vend asusime kohe tööd otsima, aeg-ajalt tekkis mingeid juhuslikke otsi. Vennal vedas rohkem kui minul – ta võeti tööle kord hotelli, kord pagaritöökotta. Ühe hõbelusika vahetasingi omaküpsetatud pätsi leiva vastu – emal oli olnud õigus.
Lvovi eluolu osutus väga keerukaks. Sel ajal tundus ta meile lihtsalt košmaarne – niivõrd pungil oli linn Poola pagulastest, peamiselt juutidest. Hiljem, pärast kõiki sõjavintsutusi, ei paistnud Lvovi elu sugugi kehvana: meid ei peetud tänaval kinni, ei saadetud vanglatesse, ei lastud maha…
Kuidagiviisi saime hakkama, rentisime viie peale eeslinnas, Janowis juudi surnuaia lähistel mingi kuuripugeriku. Saime õhtuti kokku, unistasime tulevikust, laulsime. Olime väga noored – meil ei jätkunud ei kogemusi ega kujutlusvõimet, et näha ette seda, mis meid ees ootab.
Talv saabus varakult. Novembris sadas kõikjale maha lumi, ja sel ajal jagunesid „Akiva” liikmed rühmadesse, et ületada piir, mis tookord oli Vene-Leedu oma. Esialgu valvati piiri üsna hooletult, kuid talve poole suhtumine muutus, piirivalvurid hakkasid toorutsema. Meie rühmad peeti kinni, mõned minu tuttavad arreteeriti ja saadeti Siberisse.
Olin ühe rühma juht, ületasime piiri kusagil Lida linna lähistel. Sinna sõitsime rongiga, kohapeal aga tuli meile vastu teejuht, kes oli lubanud meid öösel üle piiri viia. Läksime läbi metsa, teed polnud, vajusime põlvist saati lumme, olime kohutavalt külmunud – meil polnud sooje rõivaid. Kui jõud oli juba päris otsakorral ja paistis, et piir on juba ületatud, peeti meid ikkagi kinni, pandi kohalikku vanglasse, kust lasti välja vastu hommikut, kui olime neile andnud kogu oma raha. Meid võttis vastu seesama teejuht, ning sel korral toimetas ta meid üle piiri juba sissetallatud rada mööda ilma mingite viperusteta. Hiljem räägiti mulle, et tegu oli meie teejuhi kavalusega, kes aitas sedasi oma sõpradel kohalikus miilitsas raha teenida. Omal kombel oli ta aus mees, oleks võinud lihtsalt jalga lasta… Perekonna allesjäänud hõbelusikad läksid miilitsatele. Üldiselt, meil vedas.
Ka vennal vedas: tema ületas teise rühmaga piiri, leedukad pidasid nad kinni, kuid nähes nende Poola dokumente, lasid tulema – vend oli öelnud, et nad elavad Vilnos. Nood aga ei osanud poola keelt ega saanud pihta.
Leedusse jõudes rõõmustasime: näis, et veel üks väike pingutus, ja me jõuamegi Palestiinasse. Olime õnnelikud, et jõudsime venelaste okupeeritud Lvovist Leedu linna Vilnosse. Ehkki Leedu linn oli ta vaid geograafiliselt, üle poole elanikkonnast moodustasid juudid ja poolakad.
11
August 1986, Pariis
Paweł Kociński kiri Ewa Manukyanile
Armas Ewka!
Sinu keeldumine minu raamatut lugeda tegi mind hirmus nõutuks: alguses solvusin, kuid hiljem taipasin, et sa kuulud inimeste tõugu, kes ei soovi tundma õppida minevikku, et säilitada tasakaal olevikus. Ka selliseid inimesi olen juba kohanud. Kuid kui me laseme minevikul mälust kustuda ja säästame meie laste mälu nende aastate õudusest, jääme süüdi tuleviku ees. Holokausti kogemus peab olema teadvustatud – kasvõi hukkunute mälestuse pärast. Massiideoloogiad vabastavad inimesi moraalsetest orientiiridest, noorusajal olin isegi ühe taolise ideoloogia kandja, hiljem aga, sattudes natside poolt okupeeritud territooriumile, selle ohver.
Tookord olin Karpaatides partisan, sinu ema varjas ennast Valgevenes. Siis ma veel ei teadnud, et ennast kõlblusest kõrgemale seadev ideoloogia muutub paratamatult kuritegelikuks.
Pärast sõda kogusin selle maa ajalugu, mida iial ei kantud Euroopa kaardile, see tähendab, et tal – Jidišlandil – polnud selgeid piire. See oli nende inimeste maa, kes rääkisid jidiši keeles. Kogusin materjale juudi vastupanuliikumisest Jidišlandi territooriumil – Poolas, Valgevenes, Ukrainas, Leedus ja Lätis. Seda kõike publitseerisin erinevates ajalooväljaannetes. Minu akadeemilise väitekirja teema oli pühendatud töölisliikumise ajaloole – elasin ju sõjajärgses Poolas. Ent raamat, mida ma praegu silmas pean, pole teadusmonograafia – need on minu mälestused noist aastaist ja inimeste tunnistused, keda olen isiklikult tundnud.
Meie, selle mahapõletatud ilmajao vähesed vanad olijad, tunneme üksteist kui mitte nime, siis perekonnanime pidi kindlasti. Olen sinu ema sõber olnud esimestest eluaastatest peale – oleme ühe maja lapsed sealtsamast Krochmalna tänavalt, millest kogu maailm kuulis tänu Janusz Korczakile. Usu mind, sinu ema nimi kirjutatakse suurte tähtedega üles selle maa ajalukku.
Ma ei saa nõuda, et sa loeksid läbi kogu raamatu, kuid ma paljundasin sinu jaoks mõned leheküljed, mis mul omal ajal suurivaevu arhiividest kätte saada õnnestus. Seal on juttu veidi enne sinu sündi asetleidnud sündmustest, – ise sa kaebasid kunagi, et ema ei taha sellest midagi rääkida. Oled Rita vastu halastamatu, kuid sa ei tea, mida tal on tulnud läbi elada. Tahan, et sa seda teaksid.
1956, Lvov
Koopia NKVD arhiividokumendist
(Keskkartoteek, nr 4984)
LVOVI LINNAVANGLA (Brygidki), KÄSKKIRI nr 1/1,
Vabastada kõik kinnipeetud, kelle karistusaeg on määratud vastavalt poliitilistele paragrahvidele ja kes kuuluvad Poola sotsialistlikesse parteidesse ja organisatsioonidesse. Lisatud on nimekiri 19 inimese kohta.
Mina, Rita Kovacz (Dwoire Brin), sündisin 2. septembril 1908. aastal Varssavis vaeses juudi peres. 1925. aastal astusin Mucha-Skoczewska kõrgemasse kooli kasvataja erialale. Kahjuks ei lasknud mul õpinguid lõpetada rohked arestid ja vangistused.
1924. aastal astusin veel keskkoolis õppides revolutsioonilise noorteorganisatsiooni „Grins” ridadesse.
1926. aastal astusin PKNÜ-sse (Poola komsomoli) ja organiseerisin rahvavalgustusliku ringi ühes Varssavi suurimatest haiglatest.
1927. aastal sain Wola, Varssavi eeslinna rajoonikomitee sekretäriks. Olles koopteerunud noorterakukese sekretäri ametipostile, osalesin Poola kommunistliku partei koosolekutel. Bolševike ja menševike vastuolude perioodil toetasin menševikke.
1928. aasta märtsis peeti mind kinni ja arreteeriti tehase „Pocisk” töölisgrupi demonstratsioonil ning määrati kahe aasta pikkune vanglakaristus. Kandsin karistusaja ära Varssavi vanglas „Serbia” ja Łomża linnavanglas.
Vabanesin märtsis 1930. Ühinesin PKNÜ regioonikomiteega ja sain sõjavastase sektsiooni sekretäriks.
1930. aasta oktoobris kolisin Łódźi ja rajasin haigekassas rahvavalgustusliku ringi. Łódźis olin rajoonikomitee sekretär ja vojevoodkonna komitee sekretär.
1931. aasta jaanuaris arreteeriti mind uuesti ja ma sain kolmeaastase vanglakaristuse. Karistust kandsin Sieradzi linna vanglas, kus olin vangla kommunistliku organisatsiooni sekretär. Pärast vabanemist 1934. aastal sain parteitöötajaks – alguses Częstochowa komitees, hiljem Łódźi omas.
1934. aasta novembris mind arreteeriti, kuid vabastati kahe kuu möödudes.
1935. aasta jaanuaris astusin LUKP-sse (Lääne-Ukraina Kommunistlik Partei). Minust sai Lvovi linna ja ümberkaudsete