et ka kirurgi jaoks on treenitud aju sama vajalik kui osavad käed.
Nimelt siis, osalt nende kahe aasta pikkuste õpingute tulemusena, astusin üliolulise ametialase sammu – hakkasin tegelema rindkerekirurgiaga, mis oli köitnud mind juba enne sõda. Muide, süda ei pakkunud mulle ainult meditsiinialast huvi… pigem peitus selles „imelises, kõrgeima kunstniku poolt loodud seadmes”, kasutades Leonardo da Vinci sõnu, minu jaoks teatud saladus. Absoluutselt lahtimuukimatu saladus, nagu ka maailma ja elu tekkimise puhulgi… On tõepoolest raske ette kujutada, kuidas selline väikeste mõõtmetega organ, ehkki see koosneb suhteliselt tugevast lihaselisest, kuid siiski õrnast ja kergesti haavatavast koest, tuleb toime nii keeruka ülesandega, pumbates paljude aastate jooksul miljoneid tonne verd, lisades sellele kõigis inimese keha väikseimateski rakkudes elu alleshoidmiseks vajaliku energia. Selles paradoksis seisneski toosama südametegevuse metafüüsiline sisu, millest räägin. See tähendas, et süda ei ole pump, või pole ainult pump, mismeenutab mehhaa-nilist pumpa, vaid selle funktsioonid põhinevad teatud kõrgematel, mitte puht-mehhaanilistel seaduspäradel. Minu hägune aimdus leidis kinnitust ka selles asjaolus, et ma nägin selgesti kuldlõiget südame struktuuride ja südame töö seaduspärasuste suhetes. Sedasi oli südamekirurgia minu jaoks olulisel määral ka katse sellest saladusest aru saada, seda selgitada. Haige südame jälgimine andis hindamatut materjali selle mõistmiseks, kuidas kuldlõike rikkumine viib südame töö puudulikkuseni ja lõppkokkuvõttes surmani. Jõudsin järeldusele, et otsene, kirurgiline sekkumine südame struktuuri ja funktsioneerimisse peab olema suunatud selle jumaliku proportsiooni taastamisele, kuni teatud „jumaliku kõveruse” taasloomiseni, mis on nii iseloomulik tervete südamestruktuuride puhul ja mis on nähtav eranditult kõiges loodus – teokarpide ja muistsete kivistunud molluskite keerdudes, galaktikate spiraalses konstruktsioonis. Seda võib näha arhitektide ja kunstnike töödes – vanade Itaalia väljakute kujus, kuulsate maalide kompositsioonis. Ehkki, nagu on öelnud toosama Leonardo, „mida rohkem sa sellest (südamest) räägid, seda enam sa kuulajat segadusse ajad.”
Meie elu Iisraelis hakkas kohe minema ülesmäge. Sain väga heas kliinikus südamekirurgia osakonna juhatajaks. Ester avas hambaarsti erapraksise. Kõik edenes kenasti. Ostsime maja imelises araabia külakeses Ein Kerem, mille asunikud olid 1948. aastal hüljanud. Sealne vaade Juudamaa mägedele oli suurim õnn, mis silmile osaks on saanud.
Ükskord toodi osakonda noor araablane, südamepiirkonnas noahaav. Ta õnnestus päästa. Arst armastab oma lootusetuid, teisest ilmast tagasitoodud haigeid sama palju kui nemad arsti. Tuli välja, et tema pere oli põgenenud Ein Keremist, jättes maha maja ja vana aia, kohe pärast Iseseisvussõja algust. Ma ei öelnud talle, et elan Ein Keremis. Ei suutnud. Ja milleks?
Ühel päeval ronisime Estriga Siioni õdede kloostrisse Ein Keremis. Meie ees lamasid Juuda mäed nagu uinunud kaamelikari.
Tookord elas veel üheksakümneaastane abtiss, kes mäletas isegi selle kloostri asutajat Pierre Ratisbonne’i, ristitud juuti Prantsusmaalt. Ta tuli meie juurde, kutsus õhtust sööma. Napp, kloostriaia viljadest valminud eine. Küsis, millises majas me elame. Ütles, et mäletab selle vana pererahvast. Ja paljusid teisi. Tõsi, minu opilauale sattunud noormeest ta ei mäletanud, kuid tundis hästi selle vanaisa – too oli aidanud rajada kloostri aeda… Olime selleks ajaks meie vana maja ümber ehitanud, see oli esimene maja minu ja Estri elus ning me olime sellesse väga kiindunud. Tol õhtul jõudsime koju ja Ester puhkes nutma. Ehkki muidu pole minu naine mingi nutulahistaja.
Nooruses ei tahtnud ma olla juut, vaid eurooplane, hiljem vastupidi – mitte eurooplane, vaid juut. Tol hetkel tahtsin olla eikeegi. Ja kui nüüd, pärast kümmet aastat Iisraelis, tuli ettepanek Ameerikast, tegin ma veel ühe katse lahti öelda kui mitte oma juudiksolemisest, siis juudi pinnasest – ja kolisin Bostonisse. Tookord, 1956. aastal, tehti algust esimeste „veretute” südameoperatsioonidega, see huvitas mind meeletult ja mul oli mõningaid ideid.
Mulle meeldis Ameerikas väga see, kui palju oli neil keskmiselt iga ruutmeetri kohta vabadust. Kuid ka siin, inglise stiilis ehitatud vanas majas, maailma kõige vabamas riigis, elame me kunagi vampanoagidele või pekotadele kuulunud maal.
Üldse, maa peal pole ammu enam kohta, kus juut võiks selle sõna täies tähenduses ennast kodus tunda.
Läks palju aastaid ja ma mõistsin, et olen isiklikust vabadusest sama kaugel kui noorusajalgi. Nüüd tegelesin nagu pöörane mitte ainult igapäevase kirurgipraktikaga, vaid ka eksperimentidega, rikkudes pidevalt ühte seitsmest Noa käsust, mis pole antud üksnes juutidele, vaid kogu inimkonnale: ärge olge julmad loomade vastu. Mu vaesed primaadid… Nad pole süüdi, et nende vereringe nii väga inimeste oma moodi on.
Võib-olla ongi juudiksolemise määravaks jooneks võime „kuuluda ideele”?
Kõrgendatud intensiivsus. Mulle meenus imeline nooruk Dieter Stein, kes oli korraldanud põgenemise Emski getost. Kõigepealt läks ta tööle Gestaposse ideelistel kaalutlustel – inimesi põrgu küüsist päästma. Hiljem laskis end ristida – taas selleks, et inimesi põrgu küüsist päästa. Viimast korda kohtusin temaga peaaegu purustatud rongis, mis vedas meid Krakówisse. Seisime öösel tamburis, ja ta kõneles mulle, et sõidab sinna, kuna tahab minna kloostrisse.
Ma ei pidanud vastu ja küsisin:
„Kas inimesi päästma?”
Ta nägi välja seitsmeteistaastane – kõhn, kidur juudi nooruk, – ja kuidas need sakslased küll teda poolakaks pidada võisid? Naeratus oli lapse oma.
„Enamvähem nii jah, pan doktor. Te päästsite mu elu selleks, et võiksin teenida Jumalat.”
Ja siis mulle meenus, et olin omal ajal vene partisanidele tema käendaja olnud. Mälu tõrjub välja kõik, millega tal on raske toime tulla. Kuidas ma muidu oleksin saanud elada, kui mäletaksin kõiki neid materjale, mida Nürnbergi protsessi käigus vaadata tuli.
4
Jaanuar 1946, Wrocław
Efraim Zviki kiri Avigdor Steinile
Avigdor!
Kas sa tead ka, et leidsin Dieteri üles juba 1945. aasta augustis? Ta on elus! Aga istub kloostris! Kui ma kuulsin, et Dieter on kloostrisse läinud, ei uskunud ma oma kõrvu. Me kuulusime ju koos „Akivasse”, olime sionistid, valmistusime Iisraeli kolima – ja säh sulle! Klooster! Pärast sõda ei jäänud meid palju ellu, temal vedas! Selleks, et minna kloostrisse? Nii kui levis kumu, justkui kükitaks ta Krakówis, põrutasin kohale. Olin veendunud – ja pole sellest siiani päris üle saanud – et ta meelitati sinna mingi nipiga. Ütlen ausalt, võtsin igaks juhuks relva kaasa: Walther, mu hüva trofee.
Leidsin selle karmeliitide kloostri üles, see on Krakówist veel nii kakskümmend kilomeetrit edasi.
Mind sinna sisse ei lubatud – väravavaht, taadikõbi, istub ees, ei lase! Ähvardasin teda vähe püstoliga, eks siis lasi sisse, läksin kohe kloostriülema juurde – seal istus veel üks vana känd, oli nagu vastuvõturuumi moodi. Tõmbasin jälle püstoli välja. Sõnaga, ilmub kloostriülem – vana, halli peaga, suur mehejurakas. Kutsub kabinetti: astuge sisse, pan.
Istun ja panen püstoli lauale: ütlen, et andke siia mu sõber Dieter Stein. Too aga seletab: palun väga, ainult pange relv ära ja oodake kümme minutit.
Ja tõsi ta on, kümne minuti pärast saabubki Dieter. Polnud tal mingeid mungarüüsid seljas, oli lihtne töökittel, käed mustad. Kallistasime, suudlesime.
Ütlesin, et tulin talle järele. Sõitku minuga kaasa. Tema naeratab: ei, Efraim, olen otsustanud siia jääda.
„Kas oled hulluks läinud või?” küsin mina.
Märkasin, et kloostriülem istub oma hiiglasuure laua taga ja muigab. Mulle tuli sihuke maruviha peale – ta nagu naeraks minu üle! Miks ta nii kindel on, et ma Dieterit kaasa ei vii?
„Muigate?” karjusin mina. „Meelitasite väärt mehe enda juurde ja muigate? Petma olete osavad! Milleks teil teda vaja läheb, kas juute on vähe või?”
Too aga ütles: „Noormees, me ei hoia kedagi kinni. Meil pole vägivalda. Teie olite see, kes püstoliga tuli.