tagasi. Jeesus tundis, kuidas ta jalad nõrgaks lähevad. Talle meenus saatana naer ja talle meenus veel üht-teist.
Vähe puudus, et Jeesus oleks nõrkenult Jordanisse vajunud. Kuid nii, nagu ta unenäos endast võitu oli saanud, nii sai ta endast võitu ka ilmsi.
Ta sumas jõest välja, korjas oma vähesed asjad kulunud kotti, viskas koti õlale ja hakkas astuma. Aeg oli teiselt kaldalt tagasi tulla, aeg oli inimeste sekka minna. Jeesus oli üpris kindel, et nüüd ta teab – et nüüd ta vähemasti umbkaudu teab, mis temaga ristimise ajal juhtus, mida talle öeldi ja mis tal selles elus teha tuleb. Kuniks elu on.
Talle tundus, et ta teab veel midagi. See teadmine oli raske ja hirmutav. Kuid Jeesust oli hoiatatud, tema enda meelest küllalt selgelt, ja seepärast lootis ta hakkama saada.
8
Pärast toda kloostrit, kus isegi nunnasid ei olnud, läks kõik tõusvas joones, nii otseses kui kaudses mõttes. Järgmine peatuskoht ei olnud ei klooster, surnuaed ega muuseum, vaid see, mis lubatud – maaliline külake kõrgel mägedes. Seal oli turuplats, mis nägi välja, nagu oleks see laste jõulujuttude raamatust välja astunud, ja kõrtsid ja poekesed ja veinikeldrid. Mis kõige tähtsam, turuplatsi ääres konutas külakese kes teab mitmesaja aastane esindushoone, kus assambliste ootasid kaetud lauad ja aupaklikud teenindajad.
Mitte päris „Colas Breugnoni”-filmist välja astunud näitsikud, aga üldiselt rahuloldavad.
Oli ka mingi külavanem või kohalik rahvaesindaja, kes kõrgetele visitööridele prantsuse ja inglise keeles mitte just ülearu lühikese kõne pidas ning kõiki üles kutsus inimõiguste lippu kõrgel hoidma. Kuid see oligi selle päeva viimane piin. Siis võis asja kallale asuda.
Ustimov oli kogu oma laskemoona juba enne külakesse jõudmist ära tarvitanud ning tundis ennast nüüd nagu maakera president. Tema inglise keel oli ootamatult talutavaks muutunud ja juba organiseeris ta joviaalse loba saatel laudkonna istumisjärjekorda. Naisterahvas pidi istuma meesterahva kõrvale, kommunist kapitalisti kõrvale, kreeklane türklase kõrvale ja nõnda edasi, ikka suurema sõpruse ja üksteisemõistmise nimel. Ustimov ise istus selsamal põhjusel muidugi Marlene’i kõrvale.
Oleks olnud absoluutselt võimatu rääkida Ustimovile sellises olukorras – ja Ustimovi sellises seisukorras – oma suurest algatusest. Sõnumit ei oleks kas üldse tähele pandud või oleks see halvemal juhul tekitanud samu tundeid kui näljane parm, nimelt tungivat soovi äiata, nii et enam ei tõuse.
Kuid nagu öeldud, üllatas ja ületas Marlene täna iseennastki. Temagi oli kõike näinud ja kõike mõistnud, kaasa arvatud see, mis kohe juhtuma hakkab, ja seda arvestades pühendanud Ustimovi asjasse juba bussis. Teise ja kolmanda pudeli jooksul pluss lühike hingetõmbeaeg nende vahel. Nüüd, lauas istudes ja olukorda nautides, tundis ta ennast väsinult, kuid õnnelikult. See oli olnud perfektne ajastus, mitte kriipsugi liiga vara ega liiga hilja.
Muide, ka nendesinaste maksimaalselt optimeeritud tingimuste juures oli kõik läinud üle noatera. Seal bussis. Esimene hetk ehmatas Marlene’i päris ära – Ustimov jäi tummaks, ajas silmad pärani ja punastas. Ilmselt vihast. Näis, et kohe paiskub tema nina ja lõua vahelt välja mahlakas sõimuvaling, missugust Marlene ükskord kuulis Euroopa Nõukogu teise korruse meeste tualeti uksest möödudes. Ta ei näinud, kes sõimab ja keda sõimab, ta ei saanud aru ühestki sõnast, isegi mitte sellest, kas see oli vene, bulgaaria või serbia keel, kuid oli täiesti selge, et kui sõnad tapaksid, siis toimuks seal praegu jõhker mõrv.
Kuuldu sööbis Marlene’i mällu nagu Tarzani röögatus kuubis, see oli eemaletõukav ja hurmav ühekorraga, nii nagu igasugune varjamatu jõudemonstratsioon. Nii nagu Riefenstahli „Tahte triumf ”, nii nagu 9/11, nii nagu purskav tulemägi.
Kuid, jah, Ustimov… Ustimov sai sellel hetkel siiski pidama. Marlene mõistis seda, hingas kergendatult ja jäi järge ootama.
Pagan neid bütsantsi substraadiga slaavlasi teab, käis tal peast läbi. Ühest küljest peab nendega keerutama ja kavaldama, ei tohi kohe asja kallale asuda, peab tund aega enne maast ja ilmast jahvatama. Teisest küljest tuleb nendega just nimelt kohe asja kallale asuda, olla karm ja õiglane ning otsekohene kuni taktituseni välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.