vaatama mõnd kauni Elsassi nurgakest ning lasta end kohelda, söötajoota ja kiita otsekui mõnd tähtsat tegelast.
Kes ütles, et tasuta lõunaid ei ole? Kuidas ei ole siis!
Selles valdkonnas olid prantslased andekad. Nende juures võis ka eksikombel parlamenti sattunud ja sealt veel suurema eksituse tõttu Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse sattunud eks-sovjett, hinge taga vaid paarsada häält pluss parteiliidri soosing, ennast poliitikuna tunda. Aga eks sedasorti kehvikuid sattus assambleesse ka läänest.
Näis, et tol hommikul ekskursioonibussidesse kogunevad assamblistid on resolutsioonidest ja deklaratsioonidest sama kaugel kui lehmakook kreemikoogist. Ilm oli säravalt ilus ja sama võis öelda ka reisisihi kohta. Selleks olid Vogeesides paiknevad maalilised külakesed, nõndanimetatud veinikülad.
Muljet sundimatust ja poliitikavabast õhustikust süvendasid nood sündinud hilinejad, keda Marlene’i bussis esindas üks paks albaanlane, keda kõik koduselt Mikiks kutsusid. Sealt ta tuligi, põrgates üle parkimisplatsi nagu pooltühi kummipall. Ronis hingeldades bussitrepist üles, naeratas laialt ja sirutas käed välja otsekui Kristus Corcovado mäe otsas Rio de Janeiro kohal, andes sellega mõista, et ta armastab kõike ja kõiki. Giid, professionaalne naeratusemask näol, lasi tal koha leida ja andis bussijuhile märku sõitma hakata.
Kerge majesteetliku õõtsumise saatel pöörasid kolm kõrget bussi parklast välja ja alustasid teekonda.
Marlene oli valinud endale koha üsna ette, vasakule küljele. Pakpoordi, nagu oleks öelnud tema plikapõlve suur armastus, noor ja loll madrus. Kes teab, mis tast saanud on. Küllap läks hotentottidele roaks. Niisiis pakpoordi, kuid siiski vahekäigu äärde, sest kaotades küll väljavaates, tundis Marlene ennast vahekäigu ääres kindlamalt. See asukoht oli kuidagi aktiivsem ja dünaamilisem. Vahekäigu äärest võis sekkuda sündmuste kulgu, vahekäigu ääres ei ähvardanud teda oht saada nurka surutud. Küll aga võis ta vajaduse korral ise kellegi nurka suruda.
Midagi sellist Marlene’il meeles mõlkuski.
Kuna Tanjaga olid jutud eelmisel päeval räägitud ja edasist pehmitamist ei olnud hetkel vaja, siis ei olnud Marlene üritanudki temaga ühte bussi pääseda. Kui päris aus olla, siis olid jutud Tanjaga läinud isegi nii hästi, et temaga kõrvuti istumist oleks tulnud lugeda ressursi raiskamiseks. Milleks istuda koos ja kinnitada nagu kaks ustavat lahkusulist teineteisele oma niigi kattuvaid seisukohti, kui võib istuda eraldi ja külvata tõelise mõistmise seemneid veel mõnesse ootevalmis hinge? Olgu või sellisesse, mis ise arvab, et ta vajab purki külma õlut ja blondi piigat. Sest tegelikult võib täitsa olla, et ta vajab hoopis sügavamat arusaama inimõiguste sisemisest mõttest. Ja ilust. Ärgem unustagem ilu.
Üks niisugune perspektiivne eksemplar istus Marlene’i kõrval akna all. Vähemalt tundus sedasi. See oli venelane Nikolai Ustimov, Vene delegatsiooni suhteliselt uus liige, ja niipalju kui Marlene oma lääne-eurooplase mätta otsast arvata oskas, kannatas ta negatiivse veebilansi käes. Võib-olla oli Vene delegatsiooni korraline laupäevaõhtune nõupidamine veninud erakorraliselt pikaks, nagu alati. Võib-olla, vastupidi, oli nõupidamine olnud erakorraline ja pikaksvenimine korraline – jällegi nagu alati. Võib-olla oli inimene täiesti kogemata minibaari tühjaks joonud. Võib-olla üritanud vannis istudes dušisõela abil helistada, et endale pitsat tellida. Pidanud mikrolaineahju televiisoriks ja vastupidi. Ükskõik. See polnud oluline. Oluline oli, mida temast ja tema pohmelusest teha annab.
Marlene oli mehe sisenedes kohe välja valinud – sellistel hetkedel tuli otsustada kiiresti, sekundi murdosa jooksul! kes seda ei suuda, ongi amatöör – ja sujuva naeratuse saatel tema kõrvale maandunud. Niisiis, habe värskelt aetud, aga sellegipoolest veidi hoolitsemata välimusega. Võib-olla tuli see kõhukesest, mis vihjas mitte just sportlikele eluviisidele. Samas, paks ta just ei olnud. Pikka kasvu, natuke kandiline, vaieldamatult isane. Põhikonstruktsioonilt järelikult primitiivne.
Aga hääl on hääl. Vähe sellest. Nagu Marlene teadis – ta teadis üldse palju –, ei olnud Ustimov oma delegatsiooni liikmete ja Assamblee paadunud venesõprade seas üldsegi mitte tähtsusetu kuju. Tema sõnal oli kaalu. Ükskõik kui absurdsed ta avaldused ka polnud, igal juhul olid need jõulised ning sundisid ennast kuulama. Mis veel – Ustimov oli Assamblees liitunud kristlike demokraatide fraktsiooniga ning see seltskond oli Marlene’ile võõras ja tühi maa. Ta tundis mõnda kristlikku demokraati, aga sõpru tal nende hulgas ei olnud. Nende nimigi oli natuke hirmutav. Kindlasti ohverdavad nad kesköösiti musti kasse ja viimati lapsigi. Kuskilt polnud näha, et neil Giordano Bruno ärapõletamise pärast piinlik oleks olnud.
Kui vaid õnnestuks nende seast mõni liitlane leida…
Küsimus, mis on õieti Vene kristlik demokraat või kuidas selline asi ülepea võimalik on, Marlene’i ei huvitanud. Kord Egiptuses oli ta oma silmaga näinud araablasest luterlast, miks ei võinud siis Venemaal kristlikke demokraate leiduda. Marlene oli isegi kuskilt kuulnud, et Surinamis leidub neegreid, kes armastavad päevitada. Tänapäeva maailmas võis kõike ette tulla.
Ustimov ise paistis olevat eelmise õhtu sündmuste mõjul – mis need siis ka polnud – kergelt laissez-allez meeleolus. Subjektiivselt tähendas see seda, et kui preili Bonfromage, siis preili Bonfromage. Kakaja raznitsa. Tema oli bussi roninud kohusetundest, teades, et kohust tuleb täita. Tänane päev läheb nagunii kultuurse meelelahutuse nahka, küllap selle kondise baaba seltskond käib asja juurde. Kompoti asemel nii-öelda.
Peaasi, et esimene peatus ja esimene veinilurr ennast liiga kaua oodata ei laseks.
Bussikaravan hakkas Strasbourg’ist välja jõudma. Mõlemal pool teed laiusid hästihooldatud põllud, siin-seal elustasid vaatepilti punased kivikatused, eespool aga terendasid kerges uduvines juba Vogeeside sinakad harjad.
Möödunud oli veidi üle tunni. Buss ronis mööda kurvilist mägiteed ettevaatlikult kõrgemale. Taimestik muutus kiduramaks, põllud olid asendunud karjamaadega ja õhk oli kargem. Esimene peatus oli seljataga.
Ustimovi pettumuseks ei olnud neid seal tervitamas lustakad elsassi talupojad, lõõtspillid käes, ega nähtud seal ka pikki valgelinaseid laudu, lookas veinikannude all, vaid see oli hoopis Saint Odile’i klooster. Kusjuures nunnaklooster, mis oli umbes seitsmel protsendil meessoost ekskursantidest esmahetkel vallatuid assotsiatsioone tekitanud, aga kahjuks suletud ja muuseumiks tehtud klooster, ning muuseumi poekeses müüsid nood naljatilgad külma õlle asemel vaid krutsifikse ja tolle ärahukatud maadami – mis ta nimi ka polnud – kujukesi.
Ühesõnaga, paljas kultuur. Paljast kultuuri tarbida on umbes sama hea, kui ihualasti marmorpõrandal ujumisliigutusi teha, mõtles Ustimov tusaselt.
Tahtes olla õiglased, peame lisama, et selliseid mõtteid ei heietanud kaugeltki tema üksi. Kuid poliitikud selleks poliitikud ongi, et hakata vapralt vastu oma ürginimlikule instinktile öelda seda, mida mõtled. Nii et väliselt olid kõik hästi rõõmsad ja tundsid suurt ning sügavat huvi.
Tagatipuks veel too krõhva, kes talle väljasõidul külje alla ujus. Ustimov oleks peaparanduse puudumisel heameelega kasvõi roppe anekdoote rääkinud, näiteks porutšik Rževskist, Puškinist ja Tšapajevist, ning seltskonnas oli õige mitu normaalset vennikest, kes naljast aru oleksid saanud, nagu nood kaks Ida-Ukraina kolhoosiesimeest. Näost näha, et omad. Aga eks sa mine räägi tummist Puškini anekdooti ühele naiseks liigitatud taputeibale, kes on poolenisti parlevuu ja poolenisti gutenmorgen.
Ja oleks siis veel, et Dresdenist. Siis ta saaks vähemalt millestki aru. Aga see siin – sellise tarbimisväärtust võinuks hinnata ainult kaaluühikutes.
Ustimov oli nimelt tehnokraat. Lõpetanud Krivoi Rogi raudteetehnikumi kaubavedude erialal. Ükskõik mida või keda ta nägi või kuulis, kõigepealt üritas ta reflektoorselt ära hinnata tema kubatuuri ning kaalu ja seejärel võrdles saadud näitajaid objekti oletatava väärtusega.
Ühesõnaga, ta oli lonkinud koos taputeibaga truult giidi sabas, põrnitsenud tumepruunist liivakivist üles laotud ristikäike ja gooti stiilis kaaraknaid ning teinud nägu, et see kaadervärk teda huvitab. Murdes vapralt inglise keelt, mida ta oskas kehvasti. Ametlikel koosolekutel oli olemas tõlge nii vene keelde kui vene keelest