uuesti, kõhkles pisut ja osutas Joosepile. Piits laksatas heledalt ja Joosepi näole ilmus vorp. Piits laksatas teistki korda, tabades Joosepi käsi, mis ta oli näo ette tõstnud.
Joosepi silmis peegeldus ülim jahmatus, ta tõmbus kühmu ja oli korraga kaitsetu ning hale. Nagu koer, kes loodab, et teda rohkem ei peksta. Ootamatult meenus Jeesusele, kuidas ta päris väiksena oli isa kaela küljes rippunud ja nutnud, kui keegi toores muulaajaja Jeesusele tänaval piitsaga nähvanud oli.
Jeesus tundis põletavat tahtmist orjale kallale karata ja nad kõik sealsamas maha lüüa. Sedasama ootas ka Stupicus. Ta vaatas pingsalt Jeesusele otsa ja nägi oma suurimaks rahulduseks, et Jeesus on pingul nagu vibu. Stupicusel oli hommikust saati halb päev olnud ja kui isand Tinnabulus ta seda asja ajama saatis, oli ta päris kindla teadmisega välja valinud kaks kõige turskemat orja ja varustanud nad piitsadega. Kuidagi pidi seda päeva ju parandama. Nii et – tule aga tule, kutsikas, sina just oledki tänane pearoog, mitte too vilets vanamees. Esiteks saad sa keretäie, nii et veri pritsib, teiseks laseb kõrgeauline Tinnabulus su galeeriorjaks müüa, kui sust veel asja peaks olema, kolmandaks pakub see kõik meelelahutust ja tõstab tuju.
Nii et…?
Aga Stupicus ootas asjata. Jeesus oli nagu kivistunud. Ta oli rahulolust puksuva Stupicuse – mis Stupicuse? milline napakas nimi –, oma taltsaks tehtud isa, oma valu ja kaastunde… unustanud. Ta ei kuulnud enam ei üht ega teist, ta ei märganud, et viibib nendega samas ruumis. Talle oli jälle peale tulnud üks neid imelikke hooge, kus ta lihtsalt oli „ära” ja vahtis tardunud pilgul kuhugi, nähes seal midagi, ainult et keegi ei teadnud, kuhu või mida.
Ära küll, kuid mitte meelemärkuseta. Vastupidi, mõte töötas nagu vurr. Jeesus teadis äkki pimestava kindlusega, et ta peab ära minema. Ta ei osanud endale veel öelda, kuhu, kuid ta teadis, et ta teab seda. Kuskil sisimas. Tuleb vaid astuda esimene samm ja ülejäänu tuleb ise. Minema sellest elust, mis seestpoolt polnud muud kui üks porduelu, ehkki oli kinni kaetud põletusohvrite ja tikitud toogadega. Kõik on õige, kõik on nii kohutavalt õige, et ajab südame pahaks.
Jeesus pani uuritsa käest – seekord lõplikult –, tegi ebamäärase käeliigutuse ning kõndis töötoa uksest välja. Uks krääksatas ebaloomulikult kõvasti ja langes kolksuga kinni. Kõik. Jeesus oli läinud. Ja ei isand Tinnabuluse katkine laud, ülbe Stupicus ega kaks lolli orja huvitanud teda enam mitte põrmugi. Selle väljendamiseks, kui vähe nad teda huvitasid, puudusid lausa sõnad.
Joosep oleks võinud hiljem vanduda, et Jeesus kõndis töötoast lahkudes Stupicusest ja Tinnabuluse orjadest läbi, kui talt sellekohast tunnistust oleks nõutud. Kuid kuna see oli lõpuks ikkagi mõttetus, jättis vana puusepp kogu asja enda teada ega läinud ammugi seda uurima tolle ülbe roomlase juurde. Paljugi mis inimesele võib viirastuda.
4
Keskealine, elavate liigutustega ja väikest kasvu Nowak asus alati kohe asja kallale. Ükskõik mis see siis olema juhtus. Kui see oli taldrikutäis suppi, siis kohe sööma. Kui ujumine, siis mauhti sisse. Praegu näiteks astus ta Marlene Bonfromage’ile üsna ligi, ajas pea püsti nagu tilluke hispaania kukk, vidutas kavalalt silmi ja kraaksatas:
„Ilus hommik, mis?”
„Ilus hommik tõepoolest,” noogutas Marlene ja sundis näole midagi naeratusetaolist. Nowak oli nuhtlus, täielik nuhtlus, ja praegu oli teda kõige vähem tarvis.
Nowak tegi näo, nagu ei märkaks ta vastuse jahedust.
„Kuidas on lood homoabielude legaliseerimisega? Võtate selle asja lähemal ajal täie tõsidusega üles, mis? See on ju ometi häbilugu, et me nii olulise asjaga juba kolmandat aastat venitame, eks ole? Ja siis veel see kvootide küsimus. Norralaste initsiatiivi tuleb suhtuda kõige tõsisemal kombel,” lasi ta nagu kuulipritsist. „Ei ole normaalne, et me astume 21. sajandisse ikka alles valdavalt maskuliinsete parlamentidega, vaid tuleb tagada võrdne esindatus.”
Marlene ei saanud aru, kes või mis oli õieti härra Nowak. Poolakas, järelikult mahajäänud poolsovjett. Aga edasi? Teda jätkus igale poole, ta vadistas, viskas nalja ja naeris ise veidral häälel, mis oli segu hobuse hirnumisest ja varese kraaksumisest. Tal oli kõigega asja, ta tundis kõige vastu huvi ja oli pealtnäha kangesti õpihimuline. Tubli idaeurooplane, kes tahab kah nii kaugele areneda nagu eesrindlikud Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraadid, Marlene Bonfromage nende hulgas. Sellest vaatevinklist võttes oli ta tubli ja kiiduväärt mutukas, keda ei oleks tohtinud ära tõugata, vaid kes vajas abi, tuge ning… mis see sõna nüüd oligi?
„Dialoogi, dialoogi on vaja,” võttis Nowak tal sõna suust. Marlene võpatas. Kas mutukas loeb mõtteid? Pagan, kui juba poolakad on sellised nõiad, mida siis soomlastest oodata? Kuid Nowak siiski vist ei lugenud mõtteid. Ta lihtsalt ajas oma joru.
„Tuleb vahetada arvamusi, tuleb formuleerida seisukohti, tuleb süvendada arusaamist inimõiguste mõistest kui sellisest.” Nowak vidutas taas silmi ja tõmbas hinge.
Sa õnnetu mehehakatis, mõtles Marlene, testosterooni ori. Jahvatad siin inimõigustest, arvad, et see mulle muljet avaldab, aga ise mõtled vaid, mis asendis oleks mulle kõige põnevam ära panna. Looda-looda, kehkenpüks.
Kuid oot – ega mees ometi muianud? Irooniliselt? Ei, kuidas siis, rahustas Marlene ennast kiirelt, tema vaimne tase lihtsalt ei küüni selleni. Kuid väike vastik külmajudin jooksis siiski mööda selgroogu üles. Mis asi see täna hommikul lahti on? Poolakad, soomlased, selgeltnägijad ja nõiad… Ta tundis, kuidas teda valdas äkiline ja tugev soov istuda mõne Pariisi ametiühinguliidriga kuskil täiesti tavalises kohvikus ja kõnelda bussijuhtide miinimumpalgast. Vaat see on kultuur, see on tsivilisatsioon, see on humanism. Ei mingeid idaeuroopa kummitusi ega külmavärinaid. Kummitused kummitusteks, kuid äärmiselt tüütu oli hommikust õhtuni taluda nende barbarite enesekindlat eksiarvamust, et nemadki on tsiviliseeritud olevused. Tobedus. Kõik, mis jääb Prantsusmaa idapiiri taha, pole muud kui metsik maa. Nii oli see juba Caesari ajal ja nii see jääbki. Omavahel öeldes, barbaarsus laiub ka Prantsusmaa lääne-, põhja- ja lõunapiiri taga.
Kuid, õigus küll, tegelikult pidi ta ju hoopis Tanja Puuropääga kokku saama. Saaks ometi sellest poola tüütusest lahti, enne kui Tanja ennast ilmutab, mõtles Marlene peaaegu paaniliselt. Too korpulentne punapea seal eemal vaataski otsivalt ringi – ja hüppas ühe Hispaania delegatsiooni liikme käevangu. Hakkas kostma elavat hispaaniakeelset jutuvadinat ja paar kadus kohviku suunas. Säh sulle soomlast, mõtles Marlene. Kas tõesti too mustajuukseline plasspalg-neiu?
Nii oligi. Plasspalg-neiu oli nähtavasti otsustanud, et seesama pikakasvuline seal ongi otsitav ja astus otsustavalt lähemale.
„Preili Bonfromage?”
Marlene naeratas ja noogutas.
„Meeldiv tutvuda, Tanja.”
Ta teadis juba kindlalt, et Nowak ei lähe kuhugi. Vastupidi, Nowak püsib paigal nagu raudnael, sest tema terav nina haistab midagi. Marlene ohkas ja viipas poolaka suunas:
„See on härra Nowak. Praegu murrab ta pead, kummaga ta enne voodisse läheks, kas minu või sinuga.” Viimast lauset Marlene – paraku – valjusti ei öelnud. Aga ükskord ütlen ka, kihvatas Marlene’i peas. Siis, kui mul sust lõplikult villand on.
„Olete meie assamblee uus liige, eks ole?” pani Nowak oma kuulipritsi jälle tööle. „See on väga hea, Soome sotsiaaldemokraadid on mind ikka suure imetlusega täitnud, sest see, kuidas te isegi oma rahvusliku julgeolekuga riskides astute välja sotsialistlike ja humanistlike ideede kaitseks ning kuidas te taunite mis tahes ksenofoobia, rassismi või uusnatsismi ilmingut – see on muljetavaldav. On tõesti. Ja siis veel see dialoogi küsimus. Selge on ju see, ja selles olen ma teiega täiesti ühel meelel, et dialoogi tuleb pidada kõigiga, ja seetõttu jälgisin ma pingsalt teie kolleegide jõupingutusi, et hoida ära Vene saadikute hääleõiguse peatamist Tšetšeenia konflikti ettekäändel, tõepoolest muljetavaldav. Me vajame dialoogi, mitte konfrontatsiooni.”
Tema sõnadevoolust uimastatud Tanja ei märganud küsida, mis rahvusliku julgeolekuga riskimisest Nowak õieti räägib. Millal olid Soome sotsid rahvusliku julgeolekuga riskinud? Mida ta õieti öelda tahtis?