meeldib siin. Päriselt ka. OK?”
„No hea küll,” ütles ema vastumeelselt. „Ma tulen hommikul esimese asjana sinna, et sind peale korjata, eks? Ja ma nägin kappides natuke toitu, nii et kui kõht tühjaks läheb, tee endale midagi.”
„OK. Näeme siis homme.”
„Helista kohe, kui midagi vajad või tahad natuke seltsi.”
„Jaa. Head ööd, emme.”
„Ma armastan sind.”
„Ma tean.”
Stephanie katkestas kõne ja ta suu venis kõrvuni. Ta libistas telefoni tagasi jakitaskusse, pani jalad lauale, sättis end taas mugavamalt tooli, ja jätkas lugemist.
Kui ta uuesti pilgu tõstis, märkas ta üllatusega, et kell oli peaaegu keskööni jõudnud ja vihm läbi saanud. Kui ta oleks praegu kodus, oleks ta voodis. Ta pilgutas lugemisest valusaid silmi, tõusis püsti ja läks alumisele korrusele kööki. Ta oli tänulik, et oma rikkusest ja edukusest ja ekstravagantsest maitsest hoolimata oli Gordon söögi osas üsna tavapärane sell. Leib oli seisnud ja puuvili juba pisut liiga küps, aga seal oli küpsiseid ja hommikuhelbeid ja külmkapist leitud piim sobis veel üheks päevaks. Stephanie valmistas endale eine ja uitas elutuppa ning lülitas sisse teleka. Ta istus diivanile ja oli just end mugavalt sisse seadmas, kui helises lauatelefon.
Ta nõjatus küünarnukile ja põrnitses seda. Kes see ometi helistab? Kõik, kes teadsid, et Gordon on surnud, ei saaks helistada, kuna nad teadsid, et ta on surnud ja ta tõesti ei tahtnud seda öelda ühelegi inimesele, kes seda veel ei teadnud. Võib-olla olid need ta enda vanemad, aga miks nad ei võiks helistada siis mobiilile?
Leides, et maja uue omanikuna on tal kohustus omaenda telefonile vastata, võttis Stephanie toru hargilt. „Halloo?”
Vaikus.
„Halloo?” kordas Stephanie.
„Kes see on?” küsis meeshääl.
„Vabandust,” ütles Stephanie, „kellega soovite rääkida?”
„Kes see on?” küsis hääl juba ärritunult.
„Kui te otsite Gordon Edgleyt,” ütles Stephanie, „siis kahjuks…”
„Ma tean, et Edgley on surnud,” nähvas mees. „Kes sina oled? Nimi?”
Stephanie kõhkles. „Miks te seda küsite?” päris ta.
„Mida sa seal majas teed? Miks sa tema majas oled?”
„Kui soovite homme tagasi helistada…”
„Ma ei soovi, saad aru? Kuule, plika, kui sa mu isanda plaane rikud, saab ta väga vihaseks ja ta ei ole mees, keda sa tahaksid välja vihastada, mõistad? Niisiis, kes sa oled?”
Stephanie märkas, et ta käed värisevad. Ta sundis end rahunema ja avastas ruttu, et ebalust asendas pahameel. „Minu nimi pole sinu asi,” ütles ta. „Kui tahad kellegagi rääkida, helista homme mõistlikul ajal uuesti.”
„Sina minuga nii ei räägi,” sisistas mees.
„Head õhtut,” ütles Stephanie kindlalt.
„Sina minuga niimoodi ei räägi…”
Ent Stephanie pani juba toru hargile. Järsku ei tundunud mõte kogu öö veetmisest üksi enam nii meeldivana. Ta kaalus vanematele helistamist, kuid noomis end sellise lapsikuse pärast. Milleks neile muret valmistada, mõtles ta endamisi. Miks nad peaks muretsema millegi nii…
Keegi prõmmis välisuksele.
„Tee lahti!” kostis prõmmimise vahele meeshäält. Stephanie kargas püsti ja põrnitses elutoas teisele poole jäävat koridori. Ta nägi, kuidas välisukse piimja klaasi taga seisis tume kogu. „Ava see neetud uks!”
Stephanie taganes kaminani, tema süda peksis rinnus. Mees teadis, et ta on siin. Polnud mingit mõtet vastupidist teeselda, aga võib-olla väga vaikselt püsides lööks mees käega ja lahkuks. Ta kuulis, kuidas ta vannub ja prõmmimine läks nii tugevaks, et välisuks raksus löökide all. „Jäta mind rahule!” hüüdis Stephanie.
„Uks lahti!”
„Ei!” karjus ta vastuseks. Karjumine sobis hästi – see varjas ta hirmu. „Ma kutsun politsei! Ma kutsun kohe praegu politsei!”
Prõmmimine jäi kohe järele ja Stephanie nägi, kuidas kogu ukse juurest eemale liikus. Oligi kõik? Kas ta hirmutas mehe minema? Talle tuli meelde tagauks – oli see ikka lukus? Muidugi oli lukus… Pidi ju olema. Aga ta polnud kindel, polnud selles veendunud. Ta haaras kamina kõrvalt ahjuroobi ja küünitas parajasti telefoni poole, kui kuulis koputust otse ta kõrval olevale aknale.
Ta kiljatas ja hüppas tagasi. Kardinad olid valla, õues oli kottpime. Ta ei näinud midagi.
„Oled seal üksi?” küsis hääl. Nüüd see õrritas ja mängis temaga.
„Kao minema,” ütles ta kõva häälega ja hoidis ahjuroopi üleval, et mees seda näeks. Ta kuulis ta naeru.
„Ja mis sa sellega teed?” küsis ta.
„Löön su pea lõhki!” röökis Stephanie tema suunas, hirm ja raev sees kobrutamas. Ta kuulis, kuidas mees jälle naeris.
„Ma ei taha muud kui sisse tulla,” ütles ta. „Tee mulle uks lahti, plika. Lase mind sisse.”
„Politsei on juba teel,” ütles Stephanie.
„Valevorst.”
Tema ei näinud klaasi taga mitte midagi, mees aga kõike. Ta hiilis telefoni juurde ja rabas selle hargilt. „Ära tee seda,” ütles hääl.
„Ma kutsun politsei.”
„Tee on suletud, plika. Kui neile helistad, murran ukse maha ja tapan su enne, kui nad kohale jõuavad.” Hirmust sai paanika ja Stephanie tardus. Ta oli nutma puhkemas. Ta tundis seda, pisarad hakkasid kogunema. Ta polnud aastaid nutnud.
„Mida sa tahad?” küsis ta pimeduse käest. „Miks sa pead sisse tulema?”
„Minus pole asi, plika. Mind lihtsalt saadeti ühte asja ära tooma. Lase mind sisse. Ma vaatan ringi, võtan selle, mille järele tulin, ja lähen. Ma ei kõverda ühtegi ilusat juuksekarva su ilusas väikses peas, ma luban. Nii et ava nüüd kohe see uks.”
Stephanie võttis ahjuroobist kramplikult mõlema käega kinni ja raputas pead. Nüüd ta juba nuttis ja pisarad voolasid mööda põski alla. „Ei,” ütles ta.
Ta kiljus, kui rusikas raginal läbi akna tuli ja vaiba klaasisajuga kattis. Ta koperdas tahapoole. Mees hakkas aga sisse ronima, jõllitas teda leegitsevate silmadega ja ei märganudki teda lõikuvaid klaasitükke. Samal hetkel, kui ta jalg põrandat puudutas, sööstis Stephanie toast välja välisukse juurde ja hakkas luku kallal kohmitsema.
Tugevad käed haarasid teda selja tagant. Ta kiljus jälle, kui ta üles tõsteti ja tagasi tõmmati. Ta lõi jalaga umbropsu ja tabas kannaga mehe säärt. Mees urahtas ja lasi ta lahti. Stephanie väänles ja üritas ahjuroobiga talle vastu lõugu virutada, kuid mees püüdis selle kinni ning tõmbas tal käest. Üks käsi haaras kõrist ja Stephanie ahmis õhku, võimetu hingama, kui mees ta elutuppa tagasi tiris.
Ta heitis tüdruku tugitooli, nõjatus ta kohale ja Stephanie ei suutnud tema haaret murda, ükskõik kui kõvasti ta ka ei proovinud.
„Nii,” ütles mees, suu irvest viltu kiskudes, „äkki annad mulle nüüd selle võtmekese, väike plika?”
Ja just siis lendas välisuks hingedelt ja majja tormas Luuker Leebesurm.
Mees vandus, lasi Stephanie lahti ja vehkis ahjuroobiga, kuid Leebesurm tormas talle otsa nii kõvasti, et mehe pea oleks Stephanie arust pidanud peaaegu et küljest lendama. Mees kukkus põrandale ja veeres tagasi, kuid ajas end püsti samal hetkel, kui Leebesurm taas tuli. Mees viskus ettepoole. Nad põrkasid kokku ja kadusid üle diivani ning Leebesurm