sööstis tüdruku poole. Stephanie kargas toolist välja, ent enne, kui mees temani jõudis, oli Leebesurm juba kohal ja lõi mehe jalad alt ära. Ta maandus lõuaga vastu väikest kohvilauda ja ulgus valust.
„Arvad, et suudad mind peatada?” röökis ta, üritades püsti tõusta. Näis, et ta jalad olid nõrgad. „Tead üldse, kes ma olen?”
„Pole õrna aimugi,” vastas Leebesurm.
Mees sülitas veretombu ja irvitas väljakutsuvalt. „Aga mina sind tean,” ütles ta. „Minu isand on rääkinud sinu kohta kõike, detektiiv, ja sa pead palju rohkem vaeva nägema, kui tahad mind peatada.”
Leebesurm kehitas õlgu. Stephanie vaatas jahmunult, kuidas tema peopesas süttis tulekera, mille ta mehe pihta heitis, kes oli järsku üleni leekides. Ent hädakisa asemel kallutas mees pea kuklasse ja möirgas naerda. Tuli küll kattis teda, kuid ei põletanud.
„Veel!” naeris ta. „Lase tulla!”
„Kuidas soovid.”
Ja seejärel võttis Leebesurm pintsakutaskust vanamoodsa revolvri, tulistas ja relv võpatas lasu tõttu veidi tagasi. Kuul tabas meest õlga. Ta karjatas ja proovis seejärel põgeneda, kuid komistas. Ta koperdas ukseava poole, võimaliku lasu eest põigeldes ja põigates, ent leegid varjasid nähtavust piisavalt palju, et ta riivas välja pääsedes seina.
Siis oligi ta kadunud.
Stephanie jõllitas ukse poole ja üritas võimatust midagi mõistuspärast luua.
„Nojah,” ütles Leebesurm. „Seda iga päev ei näe.”
Stephanie pöördus ta poole. Kui kaabu lendas peast, kadusid ka juuksed. Kogu selle segaduse käigus oli ta silmanud kriitvalget pealage, nii et ümber pöörates eeldas ta näha võib-olla kiilakat albiinot. Aga ei. Nüüd, kus tal polnud päikeseprille ja sall rippus lõdvalt, polnud kahtlustki, et tal polnud liha, tal polnud nahka, tal polnud silmi ja tal polnud nägu.
Pea asemel oli ainult kolju.
4
SALAJANE SÕDA
Leebesurm pani relva ära ja kõndis koridori. Ta piilus öhe. Olles veendunud, et kusagil ei varitsenud ainsatki inim-tulekera, tuli ta koridori tagasi ja vinnas ukse pingutusest ägisedes püsti. Ta nihutas selle õigele kohale tagasi ning jättis ukseava vastu nõjatuma, kehitas siis õlgu ja tuli elutuppa, kus Stephanie endiselt seisis ja teda põrnitses.
„Vabandust ukse pärast,” ütles ta.
Stephanie põrnitses.
„Ma maksan selle paranduse eest.”
Stephanie põrnitses.
„See on endiselt hea uks, tead. Tugev.”
Kui ta mõistis, et Stephanie ei suuda teha muud kui põrnitseda, kehitas ta uuesti õlgu, võttis oma mantli seljast, voltis selle hoolikalt kokku ja asetas toolileenile. Seejärel läks ta lõhutud akna juurde ja hakkas klaasikilde üles korjama.
Nüüd, kus tal mantlit seljas polnud, võis Stephanie näha, kui kõhn ta tõeliselt oli. Tema ülikond võis küll olla hea rätsepatöö, kuid see rippus tal seljas, jättes mulje kehakumeruste puudumisest. Tüdruk vaatas, kuidas Leebesurm kilde korjas ning nägi särgivarruka ja kinda vahelt luud välkumas. Leebesurm tõusis püsti ja vaatas tema poole.
„Kuhu ma selle klaasi panen?”
„Ma ei tea,” ütles Stephanie vaikselt. „Te olete luukere.”
„Olen jah,” ütles ta. „Gordonil oli tagaukse juures ratastel prügikast. Kas panen sinna?”
Stephanie noogutas. „Jah, sobib,” ütles ta lihtsalt ja vaatas, kuidas Leebesurm sületäie klaasikilde toast välja tassis. Kogu oma elu oli ta unistanud millestki muust, millestki, mis viiks ta eemale igavast maailmast – ja nüüd, kus tundus, et see võibki päriselt juhtuda, polnud tal õrna aimugi, mida teha. Küsimused rüselesid ta peas ja igaüks tahtis olla esimene. Neid oli nii palju.
Leebesurm tuli tagasi ja ta küsis esimese küsimuse. „Kas leidsid selle?”
„Jaa, leidsin. Oligi seal, kus ta seda hoidis.”
„Ahah.” Kui küsimused oleks inimesed, jõllitaks nad teda uskumatult. Ta üritas sidusaid mõtteid moodustada.
„Kas sa ütlesid talle oma nime?” küsis Leebesurm.
„Mida?”
„Oma nime. Ütlesid talle selle?”
„Ee, ei…”
„Tubli. Kui tead kellegi pärisnime, on sul selle üle võimu. Isegi teiste antud nimi, isegi Stephanie olnuks piisav, et sind veidike käskida. Et panna sind tegema seda, mida ta nõudis. Kui tal oleks su nimi ja ta teaks, mida sellega peale hakata, pole teinekord rohkem vajagi. Päris hirmutav, mis?”
„Mis toimub?” küsis Stephanie. „Kes see oli? Mis ta tahtis? Ja kes teie olete?”
„Mina olen mina,” ütles Leebesurm. Ta korjas oma kaabu ja paruka üles ning asetas lauale. „Mis temasse puutub, siis ma ei tea, kes ta on. Pole teda iial näinud.”
„Sa tulistasid teda.”
„Just.”
„Ja loopisid teda tulega.”
„Nii see oli.”
Stephanie jalad läksid nõrgaks ja ta pea käis ringi.
„Härra Leebesurm, te olete luukere.”
„Ahjaa. Tagasi asja tuuma juurde. Jah, ma olen, nagu ütled, luukere. Olen olnud juba hea mitu aastat.”
„Kas ma lähen lolliks?”
„Loodetavasti mitte.”
„Nii et te olete ehtne? Päriselt olemas?”
„Eeldatavasti.”
„Tahate öelda, et pole kindel, kas olete olemas või mitte?”
„Ma olen üsna kindel. Aga ma võin eksida. Võib-olla olen mingi hirmus hallutsinatsioon, omaenda kujutlusvõime vili.”
„Omaenda kujutlusvõime vili?”
„On juhtunud palju imelikumaid asju. Ja juhtub endiselt, häiriva regulaarsusega.”
„See on liiga imelik.”
Leebesurm pani kinnastatud käed taskutesse ja kallutas pea küljele. Tal polnud silmamune, nii et raske oli öelda, kas ta vaatas tema poole või mitte. „Tead, ma kohtasin su onu sarnases olukorras. Või, noh, mingis mõttes sarnases. Aga tema oli purjus. Ja me olime baaris. Ja ta oksendas mu kingadele. Nii et tegelikult polnud asjaolud väga sarnased, ent mõlemal juhul oli tegemist kohtumisega, nii et… Ma tahan öelda seda, et tal oli väike probleem ja ma tulin appi ning meist said pärast head sõbrad. Väga-väga head sõbrad.” Ta keeras pea viltu. „Näed välja, nagu hakkaks minestama.”
Stephanie noogutas aeglaselt. „Ma pole kunagi varem minestanud, aga teil võib õigus olla.”
„Kas peaksin sind kukkumise puhul kinni püüdma või…?”
„Kui te viitsiksite?”
„Pole probleemi.”
„Aitäh.”
Stephanie naeratas nõrgalt. Seejärel mattus ta pilk pimedusse ja tüdruk tundis end kukkuvat. Viimase asjana nägi ta, kuidas Luuker Leebesurm üle toa tema poole sööstis.
Stephanie ärkas diivanil teki all. Tuba oli pime, valgust pakkusid vaid toa vastasnurkades põlevad lambid. Ta vaatas katkise akna poole ja nägi, et sinna ette olid löödud nüüd lauad. Ta kuulis koridorist haamrilööke. Kui ta tundis end piisavalt tugevana, tõusis ta aeglaselt jalgele ja kõndis elutoast välja.
Luuker Leebesurm üritas ust hingedele tagasi upitada. Ta üles keeratud särgikäis paljastas vasaku käe. Küünarluu, parandas Stephanie ennast, tõestades, et bioloogiatunnid polnud vett vedama läinud. Või