pro-testis ta oma häälega: „Äi ma valeta mette! Ma käisi ühe peeva ise ka sene reisi. Viisi kümme naela veid ja sai sene hinna.”
Mats piilus salaja, kas Aadu jäi ta juttu kuulama. Aadu seisiski aiamulgus ja kuulatas. Seejärel pani mees minema. Mats pidas peenikest naeru. Küll see Aadu nüüd lehebkid, sandile teele vaatamata, Köpu moisa veid müüma. Las saab pika nina va ahne vanamees!
Tark koer
Mõisahärra jalutas oma koeraga ja talle tuli Tõnisandruse Mats vastu.
Mõisahärra kiitles: „Mats, vaatab, minu koer Sultan targem veel kui inimene!”
Mats teretas ja lisas: „Äi siss pole muud midagid, las ma pane teda reekima. Ma äi veta sene eest änam kut viiskümmend rupla. Ma polegid tää mes kallis mees.”
Härra jäi mõttesse, kratsis pead ja leidis, et Matsil on õige mõte – las Sultan õpib rääkima.
Mats viis koera koju Tõnisandrusele.
Kuu aja pärast küsis härra Matsilt: „Kas minu koer rääkima?”
Mats vastas: „Äi veel, nenna ruttu äi saa.”
Kui teine kuu oli möödas, küsis härra uuesti: „Noh, Mats, kas minu koer rääkima?”
Mats noogutas.
„Vahest urin leheb sonaks küll, aga äi see pole selge jütt mette!”
Mõisahärra kannatas veel ühe kuu, seejärel uuris Matsilt: „Kas koer rääkima selgesti?”
Mats seletas: „Jah, härra, reegib. Ta saatis härrale palju heed terist ja kässis küsida, kas härra käib veel, ööpätakad jälas, köögi-Mari juures lipsul.”
See jutt ei meeldinud härrale. Näost punane, vandus ta saksa keeles: „Donnerwetter! Donnerwetter!” ja jätkas eesti keeles: „Mats, võta koeral see rääkimise mood ära! Ma annab sulle viiskümmend rupla, kuulma!”
Mats naeris pihku, ise ütles: „Saa vetta küll, kui aga härra maksab. Keik aa töö, mes leiba annab.”
Viperus teel
Tõnisandruse Matsil oli asjatoimetuste pärast Haapsalu teekond jalge all. Tee oli jämeda kruusa tõttu kehvapoolne. Mats astus vankri kõrval, ohjad kaenlas, käed püksitaskus, ja nii nad läksid – mees ja ta laisavõitu hobune. Mats jorutas kõva häälega külakiige all noorpõlves kuuldud lorilaulu, nii et mets vastu kajas.
Haapsalu poolt tuli sõites vastu kohalik jõumees, aiste vahel noor ergu olemisega naksis hobune. Kui hobused kohakuti jõudsid, hakkas kohaliku jõumehe hobune hirnuma ja perutama, mille tulemuseks olid katkised vankriaisad. Pole teada, kas looma hirmutas kõva laulujoru või hammustas teda õrnast kohast parm.
Jäme ja turd, keevalise loomuga mehepurakas kargas kohe Matsile rindu kinni. Tahtis talle rusikaga virutada, ise karjus: „Mes sa, metsaline, sii öilad ja mo hoost kohudad?”
Mats ei lasknud enesega ülbitseda. Ta sasis võõral kraest kinni ja lennutas teispoole teed kadakapõõsasse. Sinna kallaletikkuja jäigi, silmad-suu häbi ja mulda ning prahti täis.
Seejärel võttis Mats oma vankrist kirve ja raius võsast kaks pikka kaske maha. Laasis neilt oksad ära ja tegi vankrile uued aisad.
Mats pani peru looma aiste vahele ja sõnas kadakapõõsas konutajale: „Mes sa, hitu metsaline, tukud! Kikerda nüüd aga vankrele! Eks sa nägid, et ma tegi soo töllasele uued aisad, hobu ka ees. Soo metsalise pärast pidi ma hulga aega raidama!”
Matsi jutt oli otsas. Ta kargas oma vankrile, äigas korra hobusele piitsaga. Ta ei vaadanud isegi tagasi.
Petulinnuga mõisametsas
Tõnisandruse Mats läks mõisametsa tedrejahti pidama. Ta pistis kaenla alla mustast riidest takku täis topitud petulinnu. See petulind oli kena punase harjaga.
Sabaalune oli tal valge, samuti tiivanukid. Ta oli tõesti elusa linnuga väga sarnane. Seljas olid Matsil püss ja jahikott.
Tetrede mänguplatsid olid Matsile hästi teada. Seal sidus ta petulinnu kaseoksa külge, ise hiilis oksaonni. Istus vaikselt ja ootas.
Viimaks, kui Mats oli pool tundi oodanud, kuuliski – teder vussitas ja lendas mänguplatsile. Seekord vussitas Mats vastu nagu teine teder.
Nüüd lendas lind kase otsa, rabistas tiibadega petulinnu kallal.
Mats pani püssi palge ja tegi paugu ära. Mütsti! – lind kukkus puu otsast alla. Jahisaak kotis, kõmpis Mats kodu poole.
Äkitselt astus ta tee peale ette opman, krabas Matsi püssitoru oma pihku ja naeris kahjurõõmsalt.
„Kas jähid vahele? Muistad sa ennast välja vabanda, mes?”
Mats ei lausunud musta ega valget. Ta suu seisis kinni, nagu oleks tal tuline kartul suus.
Mis sa hing oskad öelda! Mats vahtis opmanile altkulmu otsa, pani jahikoti ja püssi kasetüve najale, hakkas pluusivarrukaid üles käärima.
Seda keelt mõistis opman selgesti. Ta pistis nii kiiresti jooksu, et kannad välkusid. Ju tegi hirm jalad nobedaks!
Lapsevargus
Päise päeva ajal viis hallivatimees Hansu talu õue pealt pisikese kolmeaastase Juuli ära. Tüdruk mängis õues ja ei osanud hunti karta.
Kui Hansu Juhan märkas, et laps on kadunud, kohkus ta väga, võttis kohe jalad selga ja jooksis Tõnisandrusele Matsi lapseotsimisele abiks kutsuma. Matsil polnud pikalt mõtlemist, pistis vammuse hõlmad vaheliti vöörihma vahele ja läks naabrimehele appi.
Nad otsisid mitu tundi. Käisid kõige tihedamad padrikud läbi, aga ei leidnud last kuskilt. Väike Juuli oli kadunud kui püksinööp liiva sisse.
Mehed istusid viimaks mahalangenud puutüve peale, puhkasid jalgu ja olid lausa meelt heitmas. Nende nõu oli otsas ja jõud samuti.
Äkitselt kuulsid mõlemad, et keegi räägib nende ligidal. Kas see polnud lapsehääl?
Mehed tõusid püsti ja astusid hääle suunas. Ja ennäe – sealtsamast kuusekännu ääre alt kostsid sellised sõnad: „Kutsu, äla kliimusta, muidu ma soole viluta!”
Juuli see oligi, hundiurus kutsikatega mängimas. Juhan pressis enese urgu ja tõi lapse sealt välja.
Isa rõõm oli nii suur, et ta silmadest jooksid rõõmupisarad mööda põski alla – laps on leitud, elus ja terve!
„Kas sool, Juulikene, nüüd koht ka tühi aa?”
Seepeale hakkas laps naerma.
„Ma tissisi kutsudega tissist piima ja koht polegid tühi!”
Laps rääkis veel, kuidas emahunt teda hambus metsa tassis ja kuidas ta ise hundi kaelakarvadest kinni hoidis. Hambad olla hundil suured küll, aga nendega ei teinud ta lapsele paha.
Isa võttis Juuli sülle, sest laps tikkus koju ema juurde. Sedaviisi mindigi tagasi.
Tõnisandruse Mats rääkis külas, kui isemoodi lugu oli see lapsevargus. Kui ise oma silmadega poleks last hundiurus näinud, ei usuks ilma pealgi sellist asja.
Taevareisid
Hansu Juhan oli oma Muriga üsna kimbus, sest krants ei tahtnud enam rannas lambaid valvata.
Juhan kaebas Tõnisandruse Matsile: „Mool naagu polekskid koera. Joose ise koera eest randas lammaste järel. Iseäranis tigeks tegi Muri mo lambapesemise aegu. Muri vahib kadakade vahel kut moisahärra, äi tule lammastele ligigid, ma pea nee ise vede naiste käde aema.”
Mats kuulas naabrimehe kaebuse ära ja ütles: „Ma arva, et see vähene asi annab praavida. Too see elukas moo käde kuju. Veta üks pitkem kövejupp kaasa, kis teeb, kas mool sösust aa, mes tarvis leheb.”
Juhan tuli natukese aja pärast Tõnisandrusele, Muri pika köie otsas järel. Mats oli selleks ajaks leidnud pika saleda noore kasepuu, millel oli kõrge