mool sösust mötet mette oln. Ma tee taale hoopis taevareisi!”
Allapainutatud kask päästeti lahti. Viuhti lendas koer taeva. Ta ei jõudnud niutsatadagi.
Mats vaatas koera lendamist ja sõnas: „Soh, ehk aitab ka. Ma too ta maa peale tagasi. Kuule, Juhan, mes sa arvad, kui teeme taale teise reisi veel. Ehk vetab siss pähe änam tarkust?”
Tehtigi teine lend. Natuke hiljem sikutati kask alla ja Muri taevasõidud olid lõppenud. Loom oli oimetu ja hirmu täis, aga varsti võttis jalad alla ja jooksis koju.
Kas nendest taevareisidest või aitas miski muu, aga Muri hakkas jälle oma tööd korralikult tegema ja Juhani käest ei kuulnud enam keegi koera kohta santi sõna.
Pika une tulemus
Tõnisandruse Mats armastas, kui vähegi mahti sai, asemel pikutada ja magusasti magada.
Sedasi juhtus ka sel hommikul. Mann ja Mart olid juba põllul sõnnikut laotamas, kui Mats rahumeeli edasi magas.
Viimaks sai Matsil uni otsa ja ta vaatas pliidi juures ringi, et ehk on Mann ta jaoks midagi sooja pannud. Keriseaugust leidiski ta mitmetoobise kausi keedetud soolasilkudega. Mats rõõmustas. Neid äi saa jätta söömata mette!
Matsil oli süda vesine, sõi himuga silke, kuni kauss oligi tühi. Nüüd märkas ta laual pütti piimakördiga. Kört leidis endale koha Matsi kõhus.
Tööst ei tulnud Matsil miskit välja, sest teda hakkas janu vaevama. Eks see on teada puha, et silk on suure mere kala ja nõuab vett. Nii Mats ka tegi, nagu kõht nõudis – ta jõi ära pangetäie külma kaevuvett. Abi oli sellest vähe – ikka janutas.
Karjaaidas oli suur tõrs vett täis. Mats ronis sinna sisse. Istus kaelast saadik vees ja uskus, et janu kaobki tal sedaviisi ära.
Lõunaks tulid naine ja poeg koju. Nägid Matsi tõrres. Mann kohkus ära, aga Mardile tegi vaatepilt nalja. Poiss istus aia ääre peal ja kõõksus naeru käes.
Mann päris: „Mats, reegi välja, mes asja sa seel tordes teed?”
Mats ütles kaebliku häälega: „Ma liuda ennast, ise jätsid moole söömaks nee va soolasilgud. Päärgu aeb ermpsast janutama. Ma söi nee silgud keik ää!”
„Püha ristike! Sa söid meide pere nädalase kalaportsu öhekorraga nahka! Oh, mes nüüd tehja! Eks sa joond piimakördi ka sene juure!”
Mats noogutas.
„Ne–neh!”
„Voeh, kas sa vett jöid?”
„Oh, Mann, see tegu aa mool juba tehtut. Jöi raandatäie vett ää! Äi aita, muudkut januta.”
Mann tõi veel kahe puuämbriga vett.
„Kas nee värsked kalad ja tuhlid äi sündin soole, mes ma humigul soo jäuss keetsi ja sahvrese panni?”
Mats maigutas suud.
„Kas ollid värsked kalad kah? Tee ma senest midagid, pole ma sahvrese läingid. Ma söi neid va soolaseid.”
Mart istus ikka veel aia ääre peal ja muudkui naeris. Mann vihastus ja tümitas poja sealt minema.
„Laps äi tohi mette isa üle nenna irvita!”
Mehele viskas Mann üle õla: „Paistab, et sool aa juhilamba muistus otsas! Istu sedaviisi mo pärast kasvöi öhtani, ma lehe pöllale.”
Õhtuks olid panged veest tühjad ja Mats oli tõrrest väljas. Koperdas koduõues ringi. Tegi isegi väiksemaid kodutöid. Siiski pomises habemekarvadesse: „Pidi Mann sene silgukausi moo silmade alla jätma!”
Kaevutegu
Mõisahärra võttis nõuks uue kaevu kaevata. Ehitusmehed kutsuti suurelt maalt, nõndasamuti ka tark, kes kaevukoha pidi üles leidma. Härra käskis teha kaevu, kus oleks nelja sülla jagu vett.
Hakati kaevama. Auk oli juba nelikümmend sülda sügav, aga veest polnud märkigi. Mida teha?
Tõnisandruse Mats näitas härrale teist platsi, kuhu head kaevu sünnib kaevata, aga härra ei võtnud teda kuulda.
Härra lausa naeris Matsi välja.
„Kas sina oled siis targem kui teadmamees!”
Sinna see jutt jäigi. Härra sõitis kodunt minema ja Mats rääkis oma mõtte opmanile ära ja näitas ka platsi kätte.
Opman kohkus hirmsasti.
„Mina äi jülge härra teadmata sösust asja otsusta, ja kis nee tööd kinni maksab, kui äkisti so soovidadut kohast vett äi tulegid?”
Mats lõi käega.
„Eks mina maksa!”
Opman andis Matsile kaks töömeest abiks. Mehed said mõne sülla kaevata, kui nägid pae sees väikest pragu. Mats tahtis pragu laiemaks teha ja lõi kangi prakku. Nii kui ta piraka pani, pidi Mats tükkis kangiga sügavikku kukkuma. Augus aga mulksus ja kees vesi, mis jõudsasti kerkis. Meestel oli tegu, et august nobedasti välja karata.
Matsi pakutud koht oli õige ja sinna kaev tehtigi. Vesi oli hea mekiga ja kaev ei jäänud kuivaks isegi suvel põua ajal.
Härra oli Matsiga rahul, kui mandrilt koju oli jõudnud ja uue kaevu veega tutvust oli teinud. Ta andis nõuande ja tehtud töö eest lausa sada rubla.
Aga härra kiitles suuremaasakste ees: „Mul olema nüüd omal kaevu ehitamise teadmamees. Teie teadmamees ma mitte enam tarvitama!”
Kamandamise ohver
Tõnisandruse Mats ei kannatanud välja, et keegi teda kamandaks. Paraku see komme opmanil oli ja ta ei säästnud ka Matsi. Viimasel ajal juhtus seda üsna tihti.
Ühel hommikul hakkas opman jälle Matsi üle võimu näitama.
„Mes sina passid sii! Kasi peldu kündma!” paristas ta ja tegi minekut.
Mats läkski. Seadis ühed ikked härjale, teised aga lehmale sarvedesse.
Nüüd hakkas ta kündma. Aga kuna lehm ja härg olid koos adra ees, tuli vagu sinka-vonka.
Natukese aja pärast tuli opman põllule Matsi tööd vaatama.
„Mes töö see aa? Kas see ka korralik kündmine?”
„Ma äi saa loomadega korda mette. Nee äi via, teina sikutab teise koosi.”
Opman uuris loomi ja märkas, et üks neist on lehm.
„Mats, sool polegid aru. Vaada, sa künnad lehmaga!”
Mats kostis tigedalt: „Ne-neh! Pole mool aega oln ta saba alla vaata, kiire töö isegid!”
Opman jooksis mõisa härrale kaebama ja sai oma tahtmise. Mats kutsuti põllult ära, lisaks sai ta peatäie sõimu. Mõisahärra vehkis koguni jalutuskepiga. Vaata et annab kere peale!
Mats saadeti põllule tagasi. Seekord pani ta lehma asemel teise härja adra ette, jättis aga härjad põllukargele rohtu nosima ja võttis oma pükste pealt nööri, sidus selle üht otsa pidi tammeoksa külge, teise otsa tegi aga sellise silmuse, mis kinni ei jookseks. Silmuse jättis endale kaela. Tõmbas jalad krõnksu ja jäi rippu nagu poodu.
Varsti tuli opman uuesti põllule ja kohkus hirmsat vaatepilti nähes ära: Mats on enese üles poonud.
Opman jooksis tulistjalu mõisa härrale uudist viima. Seda juttu lihtsalt tuli kontrollida. Mõisahärra võttis jalutuskepi pihku ja läks opmani seltsis põllule.
Keegi polnud ennast üles poonud, ainult Tõnisandruse Mats kündis härgadega.
Nüüd oli härra veel vihasem kui enne.
„Kuulma, sina, opman, sina rääkima, et Mats rip-puma oksas. Mina vaatab – tema kündma. Sina valetama, et Mats kündma lehmaga. Mina ütlema: need olema härjad!”
Opman sai aru, et need on Matsi riukad. Pidas siiski oma suu kinni ja kuulas mõisahärra riiu ära.
Aga