Provintsiarst. Peeter Urm

polnud suutnud vabaneda. Ka see oli õige, et ta võib aidata end ainult ise. Ta lasi soojal veel joosta üle keha. „Vaene Lange,” pomises ta omaette, „vaene Lange.” See oli imelik soe meeleliigutus, mis haaras teda tervenisti. Ta seebitas end sisse. Pea kummardunud ette soojas pritsmevahus, kordas ta neid kaht sõna, silmad kipitamas sinna valgunud märjast.

      Väljakutsed olid ülejõe linnaossa.

      „Üks Jaama tänavale ja teine Kivi tänavale sealsamas lähedal. Vana mees ja poiss, mõlemal on kõrge palavik.” Tüse vateeritud jakki kandev prillidega naisdispetšer ulatas Hinnovile kutseblanketid ning oma osa lõppenuks lugedes hammustas isukalt paberisse keeratud pooleli võileiba. Tartu kiirabijaam oli end sisse seadnud vanas eramajas. Maja polnud ammu remonti näinud. Kriimulised uksed logisesid hingedel ning sulgusid halvasti, toppimata pragunenud klaasidega akendest valgus sisse jäist õhku ning vaatamata pidevalt köetavale ahjule valitses siin alati jahedus. Külma üle nuriseti sageli, aga peaarst doktor Martin summutas selle alati ühe ja sama põhjendusega. Jah, oli külm, aga siin polnud ju mingi puhkekodu ning liiniarsti õige koht oli hoopis autojuhi kõrval kiirabiautos. Siia tuldi tegema tööd, mitte sirutama end diivaninurgal ning kruttima raadiot. Polnudki aega raadiot kruttida, kiirabiautode vähesus ning korduvad gripipuhangud andsid tööd tihti hommikuni. Seepärast oligi lisa-raudahi sisse ehitatud ainult dispetšeri tuppa. Et see töö nõudis lauda ja tooli, tuli tunnistada ka doktor Martinil, kes lasi tõsta omagi töölaua ning tooli sinnasamasse kõrvale. Sellega suudeti doktor Martini arvates lahendada kaks olulist asja – hoida kokku nappi kütet ning pidada silma all kogu kiirabijaama väike vilgas majapidamine. Kokkuhoitud küttega olid peaarstil omad plaanid. See rändas kiirabijaama hoovi vahel sissesõitvale veoautole ning kadus seejärel teadmata suunas. Kuid peaarstil oli siingi uudishimulikule vastus varmalt valmis – eks vajanud ju linna teisedki meditsiiniasutused hädasti kütet. Ja lõpuks, tõele au andes polnud peaarst päriselt unustanud liiniarste ning autojuhtegi, neile muretseti lambanahksed poolkasukad ning vildid. Kasukad, kuigi lohakalt tehtud, olid avarad ja isegi üsna uued. Määratud algselt mingile sõjaväeosale, hõõruti neid usinalt läikima kiirabiautode istmeil. Soe oli neis igatpidi, ei pruukinudki kohmetunud sõrmedega sulgeda kõiki nööpe ning käsi taskusse pistes polnud kindaidki tarvis. Arstid oleks kandnud neid poolkasukaid heameelega väljaspool kiirabijaamagi, kuid väljaviimist keelas doktor Martini käsk rangelt – paar kasukat olid sel viisil läinudki kaduma.

      Kutsed käes, astus Hinnov dispetšeriruumi vastas olevasse nagisevate põrandalaudadega arstide tuppa ning tõstis laualt maha vana ravimitekohvri. Tegelikult oli brigaade ette nähtud kaks ja vahel neid oligi kaks, aga sõidukorras juhtus enamasti olema ikka ainult üks auto. Kahe brigaadiga töötades sõideti vaheldumisi ning mõnel ööl jätkus aega pisut tukkudagi. Kuid magamisest tuli siiski harva midagi välja – telefonihelinat püüdev kõrv hoidis sind tahtmatult ärkvel. Madalast puuastmetega trepist alla minnes toetus ta ühe käega käsipuule. Astmed olid libedad. Neile kogunev lumi ning jääkirme ületasid võidukalt kõik kiirabijaama kojamehe Firkini pingutused. Ja ega alalõpmata puskarist haisev sõjainvaliid Firkin eriti pingutanudki – tükikese majaesist ning kitsa tänavale ulatuva sõidukoridori hoidis ta siiski kuidagimoodi lumest vaba. Vaevaga autosid ümber pööravate juhtide nurina peale kehitas ta ainult õlgu, pomises midagi oma punetavlillaka jämeda nina alla ning sülitas solvunult hange. Pimenes juba. Maja ees, kõrvalelükatud hangede vahel seisis mootori tasasel podinal oodates uhiuus tibukollane „Zim” – kiirabijaama peaarsti uhkus. Justkui korvates tema hankimiseks kulutatud vaeva, seisis ta keset õue nagu tohutu õitsev päevalill. Kuid kõigi oma lugematute eeliste kõrval oli uuel „Zimil” siiski ka üks oluline puudus, tema kohmakalt raske pardikere kippus kinni jääma äärelinna hangedesse, milledest teine igivana turtsuv sõjaväe „Gazik” lausa mängeldes üle ronis.

      „Zim” tagurdas natuke ning keeras siis ilusa kaarega õuest välja.

      „Kuhu tsuskame?” päris autojuht. Reinu-nimelise sohvri noorel maapoisinäol püsis pidevalt naeratus. Hinnov ei mäletanudki sel lihtsakoelisel tedretähnilisel näol teistsugust ilmet. Silmanurkades lõbus jultunud kavalus, piidles see rahulolevalt ja rõõmsalt maailma. Hinnov nimetas aadressi. Juba tänavale jõudes tõstis ta käsikohvri põlvedele ning kontrollis selle sisu. Puhtad süstlad olid kaasas. Muidugi, vaevalt tal neid praegu tarvis läheb, ilmselt olid mõlemad gripis. Veebruari algul oli linnas puhkenud teine tugev gripilaine ning väljakutseid sadas üksteise otsa.