rinnahäälel. Ta silmitses Hinnovit varjamatu huviga. „Tahad külla tulla, mis, ja lubad olla hästi armas poisu?”
„Küll ta on,” kinnitas punapea Hinnovi asemel. „Hakkame minema,” lisas ta kärsitult, „ärata, Rita, meie advokaat üles.”
Naine astuski posti najal istuva advokaadi juurde ning müksas teda põlglikult õlast. „Kuuled, papi,” sõnas ta riiakaks muutunud toonil, „tuled ka või, saad ulualla. Me hakkame kohe minema, vea end kähku püsti.” Naise sõnadel näis olevat mõju, mees laternaposti all liigutas end. Tema hallis habemeädalas lõug tõusis rinnalt. „Tee ruttu,” kordas naine tema kohale kummardudes käskival häälel. „Minu pärast istu või hommikuni, aga miilits korjab su nagunii ära.”
„Lähme sooja jah, Nelli pani kindlasti tee juba üles,” sõnas punapea lõbusal ilmel neid kõrvalt jälgides. „Küsi, ehk härra endine advokaat tahabki tänase öö veeta võmmide seltsis, võib-olla jätamegi ta siia, mis, Rita?”
Aga advokaadi liigutused olid muutunud imetlusväärselt kärmeks. Hinnovi silmale hämmastava osavusega ajas ta end posti najale uuesti püsti ning tuli vaarudes ja midagi pidevalt omaette pomisedes nende järel. Hinnov oli tõepoolest sattunud imelikku seltskonda. Kuid teistpidi, kas polnud seal, kust ta tuli, juhtunud veelgi imelikumaid asju? Ei, Hinnov ei tundnud hämmastust. Ta oli õppinud leplik olema, taluma isegi mitte nõus olles. See oli hädavajalik omadus elu suhtes. Sest kui elu oli tumedas öös võbisev leek, siis oli leppimine kaitsev kolle tema ümber. Aeg oli teda ehitanud, aeg ka murendas, hingetõmmetes väsimus.
Õekesed Paud pidasid kahepeale korterit. Nii oli kahtlemata odavam, pealegi tundsid mõlemad end seeläbi mõnevõrra rohkem kaitstuna. Vähemalt nii nad kinnitasid teineteisele. Kuigi mis puutus kaitsesse ümbritseva ülipraktilise, õrnahingelisust mittesoosiva elu vastu, siis oli nii üks kui teine õekestest sellega ennegi hakkama saanud, kumbki muidugi omal viisil. Pigem oli see jõudude ühendamine, ühisrinne uute tugipunktide vallutamisel. Jõud olid ühendatud juba aasta enne sõda, peale advokaadist isa ootamatut surma ning vanema õe Nelli lahutust. Alustati perekonnanime muutmisest. Saksapärasest Bauerist sai Pau. Osalt põhjustasid seda rahutused tänaval ning ooperikooris laulva võluva Nelli lootus kiirele solistikarjäärile. Solistiks saadigi, kuid ande kandepind osutus nõrgaks ning mitmete intriigide mõjul järgnes sellele kiire tagasitõmbumine klaveriõpetaja silmapaistmatule kohale. Sõda raputas kõik paigast, kuid kõige halva kõrval pakkus ta ka mitmeid uusi võimalusi. Hõrenenud teatritrupid vajasid täiendust ning Nelli ei kõhelnud kaua, pakkis kohvrid ning sõitis pealinna. Tema ilu polnud kaotanud oma värskust, hääl viidi kiirelt vormi ning varsti tegi ta kaasa operettides. Mõne aja pärast kihlus ta saksa ohvitseriga. Aga pulmi ei järgnenud, peigmees langes idarindel ning sõja muserdav lõpp kandis veidi vananenud ja tülpinud Nellikese taas koju. Koduski oli toimunud mitmeid muutusi – ema oli surnud ajuinfarkti ning kontrolli alt vabanenud, varemgi keevaline noorem õde Rita tegeles avalikult prostitutsiooniga. Nelli otsustas korra majja luua. Ta veenis seni õde, kuni too soostus korterit vahetama. Vana uhke mööbel müüdi maha ning asemele soetati tagasihoidlikum uus. Ainult klaverist ei suutnud Nelli kuidagi loobuda. Ta mängis sellel nüüd küll harva. Pigem oli klaverist saanud omalaadne talisman, mis võttis enda alla poole väikese kahetoalise korteri teisest toast. Nelli otsis ka mõlemale töökohad, silmatorkamatud, nagu nõudis ohtlik aeg. Kuid kõik pingutused jooksid kiiresti tühja. Ausalt öeldes ei meeldinud esinduslikule, salongimaneeridest läbiimbunud Nellile endalegi istuda päevast päeva raamatupidaja ebamugaval vineerpõhjaga toolil. Veelgi kiiremini jahtus kingaparandustöökojas töödevastuvõtja ametit pidava Rita ind. Vastastikku tusatsedes ning näägeldes vähenes vanema õe mõju nooremale ning õhtud veetis ta nüüd enamasti üksi. Hommikul saabudes oli Rita sageli purjus. Kõigi märkide järgi võis aimata, et ta oli taas naasnud oma pahede juurde. Nelli manitsuste peale naeris noorem vanemale lihtsalt näkku. Tuli teha otsus, ränk ja põhjalik oma tähenduselt. Kuid Nelli polnuks Nelli, kui ta seda poleks suutnud. Kuigi otsus jah keeras hoopis teise suunda tee, millel ta seni arvas end käinud. Mehed, kes seni olid suutnud ainult rikkuda nende elu, pidid suutma seda nüüd ka parandada. Kasvõi enese teadmata teevad nad seda. Õde oli tema plaanidega kärmelt nõus. Viimaste säästude eest anti tubadele mugav hubane ilme ning täiendati õekeste garderoobi. Nelli nõudmisel pidi kõiges joont olema. Need, kes tulid, pidid tundma end hästi. Ma loon salongi, kinnitas vanem õde endale, püüdes vaigistada ebamugavustunnet oma uuest aktiivsusest. Mis sest, et salajase, kõik hea on praegu salajane. Naabritele vihjas ta osavalt bridžiringist ja teatrituttavatest. Ning oodatud tulidki, veidi üllatatud pidulikkusest, millega neid vastu võeti. Eriti headele külalistele mängis Nelli vahel küünlavalgel klaverit. Kahjuks juhtus taolisi nende salongi küll harva. Prooviti mängida teistelegi, kuid noorema õe iroonilised pilgud ja nihelevad kella piiluvad külalised kaotasid kiirelt tema mängutuju. Labasus, tahumatus olid moes ning vanem õde sundis end sellega kohanema. Ta andis järele ka noorema õe praktilisele nõudele, et alkoholi pidid külalised ostma kohapealt. Lisaks märgatavale tulule tõi see kaasa uue laine kitsa erisooviga külalisi, kellest vabanemine nõudis resoluutsust ning julgustki. Rita oli siin asendamatu. Kokkuvõttes võis öelda, et õekesed pidanuksid olema oma eluga üpris rahul. Majanduslik jõukus kasvas. Ka kõige norivamad korterinaabrid taltusid, kui kohalik piirkonnavolinik Vitali Severin jalgadele puhkust andes sinna vahetevahel sisse astus, näidates sellega austust õekeste kodu suhtes. Nii elasid õekesed. Ja kui noorem näiski olevat täiesti rahul, siis vanem peatus vahel oma klaveri juures, silitas peoga õrnalt selle poleeritud pinda ning kõrvaltvaataja oleks tema ilmes märganud nukrusega segunenud nõutust. Muresid jätkus, kasvõi too Rita eestkostel majja siginenud punapäine mees ning tema saladuslikud kohvrid. Kuigi Nelli vastu väliselt viisakas, oli mehe olekus ometi midagi vulgaarset. Jah, ta maksis muidugi hästi kohvrite hoiuaja eest, kuid nende ilmumine majja tekitas vanemas ões alati ärevust. Kohvrites pidi olema mingi kaup, mida veeti laiali kundedele ja mis vajas järelevaatavat silma. Ohutu väike spekulatsioon, nagu ta seletas õekestele. Pealegi olevat õdedel selline tore täiesti äraarvamatu kohake sahvririiulite taga. Muidugi viibis Nelli enamasti kodus ning selle väikese teenuse vastu polnud tal ka midagi, poleks ainult seda ebamäärast hädaohutunnet, mida rasked kohvrid temas tekitasid. Aga need hirmud ja tõrjuv olek ei aidanud, Rita ja punase peaga mees murdsid kergelt tema vastupanu. Need vähesed reeglid, mille küljes ta veel kramplikult püsis, olid justkui väljarebitud lehed vanast heast, aga kaotsiläinud raamatust. Ning lõpuks oskas too suur punapäine mees vahel soojendada Nelli külmetavat südantki. Mõnikord tõi ta endaga kaasa tolle advokaadist vanahärra, kellest võis aimata kunagist tõelist salongiaristokraati, muidugi kui ta liiga purjus ei olnud. Kui Nelli esimest korda tema kuuldes Chopini prelüüde mängis, oli vanamees klaveri kõrval nutma puhkenud. Muidugi oli see lapsik ning kui vanamees hiljem tema käsi suudlema kippus, tundis ta isegi vastumeelsust mehe räpasest kehast õhkuva haisu tõttu. Jumal, milleni inimene võis langeda. Kuid inimene, kes armastas muusikat, kes suutis sellest isegi härduda, pälvis kergelt Nelli andeksanni. Maailm oli muutunud, oli kaotanud oma mõistva väärika leebuse. Võikad olid tema maskid ses hirmsas rongkäigus pimedusse.
Punapea tutvustas teda. Naine Hinnovi ees lähenes neljakümnele, kuid näo korrapärased peened jooned olid säilitanud oma ilu. Nägu olnuks vahest veelgi kenam, aga raseeritud kulmude vahel püsiv terav rahulolematu korts muutis selle ilme tõrjuv-rangeks.
„Nii hilja me külalisi ei oota,” lausus naine jahedal toonil. Tema terav hukkamõistev vaade tabas meeste taga seisvat ja seinale toetuvat purjus advokaati.
„Mõtlesin, et üks pits ja veidi juttu ei teeks meile ja preilidelegi liiga,” sõnas punapea bravuurikalt. „Mis see kellgi nii väga ära ei ole, on hiljemgi oldud.”
„Me ju leppisime kokku,” toetas teda noorem õde. „Nelli, sa ju lubasid.”
„Mul valutab pea,” katkestas vanem õde teda järsult. Tema põskedele olid ilmunud punakad laigud. Uuesti vaatas ta advokaadi suunas. „Nad on ju täiesti purjus. Miks te joodate teda?” pöördus ta samas vihaselt punapea poole, „te ju teate, et ta on haige. See on hirmus.”
„Mine siis magama, küll me hakkama saame,” kähvas noorem õde. Kena sarnakas nägu riiakalt pinevil, vaatas ta põlglikult vanemat. Too ilmselt tembutas jälle. Kuid ta ei kavatsenudki