oli samuti tõusnud. Nad seisid tihedalt teineteise vastas ning Hinnov nägi otse enda näo ees teravaid kortse Lange suunurkades. Aga kõik oli korraga vastumeelne, see tuba, Lange, isegi mõtted tema enda peas häirisid teda praegu.
„Ma lähen,” kordas ta jonnakalt. Ta tahab õhku, tahab seda hämarat vabastavat ööd, mis akna taga on juba saamas hommikuks.
„Sa ei lähe mitte kuhugi, sellisena ei lähe …”
„Mis see siis olgu, kavatsete kakelda või?”
Inga seisis köögi uksel. Ta oli hommikumantlis nagu Langegi. Käed surutud taskutesse, uuris naine neid tähelepanelikult.
„Sinu naine laskis lihtsalt jalga ja õieti tegi. Mida tal siin passida oli?”
„Inga?” Lange vaatas murelikult naise poole. Aga too seisis, ilus nägu põlglikult trotslik.
„Mida tal siin passida oli,” kordas ta häirimatult, „oleks ehk lapsega pakijärjekorras maha saanud. Pealegi öeldi talle, et sind on edasi saadetud, sinna hästi kaugele, kaugele.”
„Mind? Nad hoidsid mind siin kolmveerand aastat.”
Hinnov vaatas naist imestunult, istus siis tagasi toolile ning vaatas nõutult enda ette.
„Millal see oli?”
„Üsna varsti. Ta käis seal ligemale kaks kuud ja kandis juba üle. Sul pole mingit õigust süüdistada oma naist, igaüks oleks nii teinud.”
„Ma olin siin kolmveerand aastat …”
Miks nad olid Olgale öelnud, et teda saadeti ära? Ta läheb sinna ja ütleb neile. Mis õigusega öeldi tema naisele? … Või nad teevad seda meelega? Et murda sind lõplikult, eemaldada kõigest …
„Ma olin siin tervelt kolmveerand aastat,” kordas ta vaikselt.
„Seda teadsid nemad.”
Inga kehitas õlgu, aga tema toon oli korraga märksa leebem.
„Tuli teine tagasi mingi ülemuse juurest, nuttis peatäie, pani asjad kokku ja läks. Iga õige naine oleks nii teinud. Ei saa ju last sünnitada püssimeeste vahel joostes. Olgu mis ta muidu on, aga iseloomu tal on. Ja sina ära tema pärast virise, vaid oota.”
Inga astus toolile tagasi istunud Lange juurde ning pani käe mehe õlale.
„Muuseas võiksid ka minule valada pitsikese kasvõi selle peale, et ma tal sulle tappa ei lasknud anda.”
Hinnov vaatas neid kõrvalt. Ta tajus sellest suurevõitu naisest õhkuvat sõbralikku soojust, mis oli niisama mõistev ja toetav nagu karmgi. Langel on vedanud temaga, mõtles ta ning ta tundis veidi kadedust Langet vaadates.
„Mida sa nüüd teed, jooksed teda mööda maailma otsima või?” päris Inga asjalikult. Ta võttis lauanurgal vedelevast pakist sigareti ning kallutas end üle mehe õla tuld võttes.
„Ma ei tea, proovisin, aga ma ei tohi linnast lahkuda.”
Hinnov võttis samuti sigareti. Keha oli praegu soe ja lõtv ning ta teadis, et kui ta ainult suleks silmad, uinuks ta silmapilkselt. Ma ei lähe siit kuhugi, – kinnitas ta endale kuraasikalt, teades läbi tänulikkuse sedagi, et teda ei saadetagi kuhugi, siit mitte.
„Niisiis jäeti kett ikka kaela,” resümeeris Lange oma tavalisel pilklikul toonil.
„Olgu tänulik, et niigi läks,” arvas Inga. Naise hoolitsetud käsi püsis endiselt kui rahustades mehe õlal. Ta vaatas Hinnovit, suunurkades varjuna mingi sisemine naeratus. „Te võtke ta tagasi haiglasse. Ja küll ta kaasagi välja ilmub. Eks ma helistan ja küsin muidugi teistest teatritest järele kah. Püüame kinni su kuldkalakese.”
„Sa teed seda?”
Hinnov tundis, kuidas kindlustunne temas kasvas. Kui hästi, et ta siia tuli. Homme läheb ta tööle. Ta vaatas oma lauaservale toetuvaid käsi. Homme paneb ta nad uuesti tööle.
„Muidugi tuled sa tagasi haiglasse,” kinnitas Lange. „Lähme homme koos peaarsti juurde ning ajame selle asja sirgeks.”
Aga miski Lange hääles oli muutunud. Inga pööras end ning vaatas teda tähelepanelikult.
„Sa usud, et nad võtavad ta tagasi tööle, usud seda, Ervin?”
„Loomulikult võtavad, ta on ju kirurg, kurat võtaks.”
Aga Lange hääles puudus kindlus.
„Sa aitad, teed kõik omalt poolt, et ta võetakse tagasi, eks? Te saatsite ta sinna ja nüüd võtke ta tagasi. Ta peab saama haiglasse tagasi,” kordas Inga tungivalt.
„Ma juba ütlesin, aga ma ei ole peaarst ja jumal tänatud ei saa selleks ka kunagi. Jäta mu hing ükskord rahule.”
Lange vaatas raevukalt naist. Vaatas viha ja põlgusega, mis üllatas Hinnovit ja ei tundunud sugugi sobivat Lange taolisele mehele. Aga Hinnov ei märganud imetlust, mis traageldas seda viha.
„Te ütlesite edasi peaarstile?”
„Jah, aga ta on kinni, ta on väga hõivatud, doktor Hinnov.”
„Olgu, ma ootan veel.”
Hinnov silmitses suletud ust ning siis sekretäri, kes istus pahura näoga tagasi oma kohale kirjutusmasina taha. Olgu, tal on aega, ta istub niikaua kui tarvis …
„Ma ju ütlesin, peaarst on väga hõivatud ja ta ütles, et selles küsimuses peate pöörduma kaadrite osakonda.”
„Kaadrite osakonda?”
„Jah, ta palus teil pöörduda kaadrite osakonda, doktor Hinnov. Ning palun ärge suitsetage siin enam. Peaarst ei luba siin kellelgi suitsetada, näete silti seinal.”
„Vabandage …”
Hinnov kustutas sigareti, tõusis ning seisis hetke nõutult, silmitsedes uuesti musta nahkpolstriga kaetud suletud ust. Ta ju alles nägi, kõik tulid välja. Ta võtab praegu kätte ja astub sisse. Nagu ühe vitsaga löödud. Mustad polstrid ja sekretärid. Poleks arvanudki, et Šubast saab peaarst. Miks Lange ei öelnud seda mulle? Kuid ta surus mul ju osakonnas kätt ja ma nägin, tal oli hea meel, et mind tulema lasti. Aga ta kardab, seda nägin ma ka. Mida ta kardab? Aga Moorits on surnud. Olgu, ma lähen kaadrite osakonda … nad kõik seal arstide toas istusid valvel, nagu kardaksid mind. Naljakas …
„Meil ei ole kombeks tööle võtta inimesi, kes on meilt kord vallandatud, doktor Hinnov.”
„Vallandatud?”
„Muidugi, te ju ei ilmunud tööle.”
„Mind viidi ära, arreteeriti öösel ja alles nädal tagasi mind vabastati. Ma jõudsin alles eile siia.”
„Kahju küll, aga süüdimõistetud kodanikega tegelevad teised instantsid, mitte haiglad.”
„Mind arreteeriti, kas te saate aru, ja nüüd vabastati, kuna ei leitud mingit süüd. Ma ei olnud süüdi, et mind sinna viidi ja ma ei saanud sealt ometi tööle tulla, istub see teile pähe või ei?” Hinnov vaatas imestunult naist. See oli totter jutuajamine, eelkõige totter, kinnitas ta endale, püüdes vaigistada viha.
„Kuus aastat ja ei leitud mingit süüd, vabandage, aga mina olen ikka mõelnud, et vanglas kantakse karistust. Ja lõppude lõpuks ei tule siia keegi ütlema, olete süüdi või mitte.”
Kaadriosakonna juhataja Nelli Sisask pidas end karastatud printsipiaalseks kaadritöötajaks. Ning omamoodi vapper oli ta tõesti, vähemalt ei teeselnud ta oma sõprust ega poolehoidu kellelegi, keda ta selle vääriliseks ei pidanud. Kõrgemalt poolt oli see mõnigi kord pahandusi kaela toonud ja seltsimees Sisaskit peeti üsna ninakaks ja tülikaks töötajaks. Aga praegu oli ta oma õiguses kindel ning hallid silmad ümmarguste metallprilliraamide tagant vaatasid jahedalt ja karmilt. Peaarst võis lubada endale mõningast nõrkust, kuigi nad mõlemad olid teineteist suurepäraselt mõistnud. Ja lõpuks, need asjad peabki lõplikult paigale panema kaadriosakonna juhataja. Panebki, tema juba ei keeruta. Pehme nagu narts … Tunda kaastunnet mehe vastu, kes abistas bandiite. Nüüd nad jah