vaevu püsides nõtkuvail jalgel. See näis jäämagi korduma, lõpmatuseni, nagu kooliõpetaja imestus, kes aitas, toetas teda istuma, omaette nõutult pomisedes:
„Mis nad ometi teevad, kas nende hulgas polegi siis inimesi?”
Teda kutsuti nüüd ainult öösiti ülekuulamisele ning veel kord sattus ta kartserisse, kuni uurija lõpuks vahetus.
Jah, uurija Rannas sisendas usaldust. Selles suhtes oli ta täielik vastand oma kolleegile kapten Soodlale. Mõlemad olid vanemuurijad ja too Soodla uurib nüüd kellegi teise süüasja, kuulab kedagi teist üle siit kolm kabinetti edasi … ja mitte ainult ei kuula üle … Aga Rannas siin on inimene, ta mõistab, peab mõistma … Nii mõtles Hinnov, istudes oma toolil laua ees. Igatahes laskis see mees tal rahulikult rääkida, kuulas vaikides ning ainult noogutas vahetevahel pead, justkui nõus olles, igatahes teda mõistes. Ja ta rääkis, rääkis pikemalt, kui oli kavatsenud. Selline heasoovlikkus innustas teda, lausa tõukas tagant. „Ja ometi peate nõustuma,” kordas uurija Rannas kergelt naeratades, „miski siin ilmas pole juhuslik, on põhjused ja seosed. Vihma sajab ja tänaval on lombid. Keegi ei kahtle, näeb lompe ja teab kohe, sadas vihma. Kas pole õige? Mõelge ise – inimene tuleb ja nõuab ainult teid. Aga teie ütlete, et ei tunne, imelik, eks? Olgu, oletame, et ei tunne, aga keegi pidi teid temale ometi soovitama, keegi, kes teid tundis. Küsime siis teisiti, kes teie tuttavatest võis seda inimest tunda?”
„Ma ei tea … ma ju ütlesin teile.”
„Jah imelik, tunnistate isegi, et imelik, eks?” Uurija Rannase mõtlik, peaaegu leebe pilk püsis Hinnovil. Ta oli oma küünarnukid tõstnud lauale, toetas peopesad vastamisi ning sidus sõrmed. Käed olid tal naiselikud, kitsad pihud ning pikad valged sõrmed. Nahk kätel oli pehme, ilmselt kreemitas ta neid sageli. Hinnov vaatas käsi ja kõhkles. Ta oli peaaegu valmis uskuma seda meest. Kes võis seda haiglakoridoris ootavat naist tema juurde saata? Lange … Šuba? Ei, see oli jaburdus …
„Mind hämmastab, kuidas teie, sõjaveteran, lahinguohvitser, niiöelda, ja nendega kampa, bandiitidega ühe mütsi all … need, kes alles eile tulistasid teie relvavendi …”
„See on vale, mõistate, vale … nad otsisid mind üles kui arsti, kellesse nad uskusid.”
Hinnov tundis, kuidas tema hääl kähises pingutusest. Ei, ka see mees siin ei suuda teda mõista, ei taha kübetki mõista …
„Näete isegi, et küsimus pole tolles naises, tühja temast, just nimelt „nemad”. Nad uskusid, et teid võib usaldada, et te ei anna üles. Ja nemad juba tühja ei riski, vaid arvestavad ja arvestasid õieti.”
„Ma ei tundnud seda naist ega meest,” lausus Hinnov süngelt. Ta tundis nõrkust ja ühes nõrkusega ka tülpimust. Tänavamüra akna taga oli tugevnenud. Seal möödus veel üks päev ja rutati koju. Temagi võtaks praegu seljast valge kitli, vahetaks Langega mõne sõna ja kiirustaks koju. Olga kannab viimaseid nädalaid … Jumal teab, ehk ongi juba haiglas? Ootab seal tema pärast muretsedes last. Ta peab siit välja saama, jah, välja saama … Mismoodi teha sellele mehele selgeks, et ta pole süüdi, et nad laseksid ta välja tagasi tööle, koju …? „Ma tegin lihtsalt seda, mida üks arst pidi tegema, iga meedik, mõistate?”
„Jah, te tegite kõik selle bandiidi heaks …”
Uurija nõjatus tagasi seljatoele ning silmitses teda rahulikult.
„Tegite tõesti kõik. Aga enne seda suri teil nädala jooksul tervelt kolm haiget. Miks te nende heaks nõnda ei pingutanud, doktor? Muuseas, üks neist oli valla partorg. Muide, mõned teie kolleegid arvavad, et teda oleks saanud päästa.”
„See on vale.”
Ta vaatas imestunult laua taga istuvat meest. Siis niimoodi. Hinnov mäletas neid kolme juhtu täpselt. Neid siis heidetakse talle ette. Miski lämmatas, pigistas kõris. Ta püüdis lämbumist võites ning erutust tagasi surudes selgitada, aga teine peatas ta käeviipega.
„See teie professor Murrov ja mõned teisedki arstid töötasid hästi ka sakslastega. Nad töötavad ka praegu, aga meie ei tea, kelle heaks nemad tõeliselt töötavad. Te tahate, et meie teid usuksime, aga me ei tea, kelle heaks töötate teie praegu, mõelge selle üle, doktor. Te siis väidate, et teie ja selle naise vahel ei seisnud keegi kolmas. Sel juhul pean ma tõesti kahtlema teie siiruses.”
„Ma ju ütlesin, et tõesti ei tea.”
„Ta ootas kannatlikult, ei teinud teistest arstidest väljagi, ootas ainult teid. Kui su mees on tagaotsitav ja suremas, ei minda ükskõik kelle juurde. Ma saan sellest naisest väga hästi aru. Tal oli ainult üks võimalus – inimene, kes teda kindlalt aitab. Jälgite minu mõtet?”
Hinnov vaikis. Nad on pöördunud selle juurde tagasi juba kümneid kordi. Oleks pidanud ehk algusest peale eitama, et ootas? Lihtsalt juhuslikult pidas koridoris kinni ja palus abi … Aga see naine tuli tõesti tema juurde. Keegi juhatas, õpetas? Hinnov mõistis, see oli uurija seisukohalt tugev argument tema vastu. Nad ei loobu sellest niisama lihtsalt, otsivad seoseid kogu oma visadusega. Nende arvates peab selle taga midagi olema. Miks see naine ootas teda?
„Te usute jumalat?”
„Ei …”
Ta vaatas imestunult uurijat, kes rahulolevalt, kiirustamata süütas järgmise sigareti, tõmbas seda pikalt ja mõnuledes.
„Tore, niisiis oleme mõlemad materialistid ja tunnistame mõlemad, et siin ilmas pole midagi juhuslikku, on põhjused ja seosed. NAD TEADSID, ET TEIE JUURDE VÕIB TULLA. Aga muidugi on täiesti mõeldav, et juhiti meelega teie peale, meie siin tegeleme teiega, aga nemad ajavad omi asju edasi. SELLES SUUNAS TASUB MÕELDA …”
Uurija pilukil silmad paksude prilliklaaside taga vaatasid teda murelikult ja kaasatundvalt. Uurija Rannast vaadates oli raske uskuda tema ametit. Ta võinuks olla teadlane, arst või kooliõpetaja. Sõjaväelast polnud tas kriipsugi. Tõsi, ajuti muutus pilk nende kahvatute sinakate soontega kotjas laugude all hämmastavalt tungivaks, justkui nõudis sult midagi. Aga selgi puhul ei kaotanud tema pehmete joontega veidi naiselik nägu oma usalduslikkust.
„Hästi, me jõuame sellest veel rääkida, aga teie mõelge …”
Ingerlane lükkas teda müksuga enda ees liikuma.
„Edasi … mitte ringi vahtida … kurrat …”
Nad laskusid alla viimasest trepist ning läksid edasi juba keldris kongide vahel. Praegugi avati uksi supijagajate ees. Kulpide, lusikate, ämbrite ja plekk-kausside kolin-klõbin ning neile lisanduvad erutatud hääled täitsid umbselt koridori. Hinnov peatus äkitselt, teenides uue ärritatud hoobi selga. Ei, ta ei saanud eksida – too pikk, küljega tema poole seisev vana mees oli nende haigla kojamees. Hinnov poleks teda märganudki, pigem tõmbasid tema tähelepanu kambrist kostvad vihased hääled ning kakluserüsin. Aga ingerlast tema selja taga ei paistnud kambris toimuv sugugi häirivat. Nad möödusid toidujagajaist, kes mõõtsid sõimeldes välja portse. Korraks ta komistas ning vaatas nüüd teraselt jalgade ette. Vaatamata maja tugevatele, igipüsivaina näivatele seintele olid põrandad siin keldris lausa lootusetult lagunenud. Aga ta liigutused, tähelepanugi oli pigem masinlik. Silmade ees püsis kojamehe vimmas vanamehekogu. Oli vanamees tõesti millegagi hakkama saanud? Mis seal haiglas praegu üldse toimus, mõtles ta ükskõikselt. See aeg siin koos pideva külmetamisega jahedas ukse alt lõõtsuvas tuules mõne armetu leivaviilu ja juurviljalögaga ei nõrgestanud ainult keha. Justkui puud juureniitide kätkedes rebiti sind välja sinu endisest elust. Ruumikitsikusest peaaegu pidevas kokkupuutes, vaatasid nad üksteisest mööda, elektrivalgusest kahkjatel nägudel tusatsev umbusk. Kedagi ei võinud uskuda: igaüks võis olla koputaja. Räägiti ainult hädapärast. Kõige raskemad olid siiski varased hommikutunnid, mil vaikus pingestas ärevaks tunded ning sundis unistama. Sellest ärgates tundsid vaenu kõige vastu, kuni lootusetus jahvatas su viha hirmuks. Just hommikuti tarvitses vaid korraks silmad sulgeda ja sa nägid end taas Lange kõrval käsi harjaga küürimas kraanikausi kohal ning juba kitlis operatsiooniõde seadmas lauale instrumente. Sa nägid kõike seda ja polnud raske kujutleda end asjalikult arutamas järjekordset keerulist haigusjuhtu või haiglasündmust. Ja su minutid, tunnid ja päevad näisid