Ta irvitab minu üle, mõtles ta tusaselt.
„Mis on nimi?” Lobov muigas ning kehitas õlgu. „Nimi on paljas fassaad, aga tekitab usaldust. Mis sinul on – väike paljas linnahaigla kuskil provintsis. Kõik, mis sa teed, mattub kohe tolmu alla. Noh, teed oma heade meetodite ja aparaatidega aastas kuidagi viis-kuussada operatsiooni, maksimaalselt ehk tuhat ja ongi kõik. See on tühine – keegi ei kuule ega teagi. Ainuüksi minu haiglas tehakse aastas kuuskümmend tuhat operatsiooni – sellest juba üle ei vaata. Ja minu järgi joondub veel tuhat haiglat. Kui teen mina, teevad ka nemad. Kes teeb sinu järgi – mitte keegi. Ainult kaikaid saad kodarasse. Vaat mis loeb fassaad. Sinu ja minu vahel on suur vahe. Mina toetan, toetavad kõik, mina ei toeta – ei toeta keegi. Nii on lood, mõtle selle üle.”
Hinnov vaikis. Teine rääkis tõtt, sulaselget tõtt. Nii see käibki, mõtles ta. Lobov ootab, et ta soostuks. Annab oma aparaadi ära, annab kõik. Ja mõtleb üha uusi asju Lobovi jaoks välja. Lobov lubab teda isegi veidikene enda kõrvale. Ei, mitte päris, parajalt … Miski tõrkus temas ning siis tundis ta viha.
„Ei anna,” pomises ta, „las sinu poisid mõtlevad need ise välja. Ja selle kaare pangu kah paika, nii et ei loksuks.” Ta tõusis püsti. „Ei tule meil midagi välja sellest jutust, Lobov, ei anna ma sulle midagi.”
„Ja teed kogu elu tühja tööd,” kinnitas teine rahulikult. Lobov näis sellest jutust isegi mingit mõnu tundvat. Sõrmed vaheliti, peod rahulolevalt toetatud rannamantli all kummuvale kõhule, vaatas ta teist peaaegu isaliku leebusega.
„Kolmveerand elu oled tühja tööd teinud, viimase veerandi teed samamoodi otsa. Provintsis ei olda uhke. Kuulus tahad olla, aga kuulus saad olla ainult minu juures ning minu abiga. Loll oled, kui aru ei saa, igaüks saaks.”
„Ei tule meil jah midagi sest jutust välja,” kordas Hinnov süngelt. „Aga sina palka endale paremad poisid, kes täpsemalt maha viksivad, kust tarvis.” Ta pööras ümber ning lahkus. Ta läks alla oma tuppa ning korjas kokku asjad. Sulgenud portfelli, kõhkles ta viivu. Ta võiks ju minna praegu veel korraks randa, kui juba tuldud. Ja lõpuks ei maksnud Lobov ise tema eest. Tuppagi oli tunda väljas hõõguva päikese kuumust. Avanud akna pärani, seisis ta selle all ning vaatas välja. Maja kõrval asuval tenniseväljakul mängisid vana mees ja noor naine tennist. Mees tõrjus osavalt ja täpselt naise kiireid lööke. Mõlemad mängisid hästi, aga mehele pidi olema see raskem, mõtles ta. Miks mina midagi sellest ei tea, mitte midagi taolisest elust? Lobovil on õigus, elada kolmveerand oma elust ja mitte osata seda elada. Elada nukrustundega ja pettumustes. On jäänud veel viimane veerand, aga on tal nüüd seks küllalt tarkust? Ta võttis oma portfelli ning väljus majast. Asfalteeritud kõnniteeriba viis läbi pargi tänavale. Ja sealt oli tõesti ainult sadakond meetrit elektrirongi peatusse. Ta seisis seal tükk aega, oodates rongi. Otse ees teisel pool pargiriba paistis puude vahelt kätte päikese käes helesinine meri. Keegi ei usuks, mõtles ta järsku omaette naeratades, mitte keegi ei usuks, et nii võib käia Jurmalas mere ääres. Aga homme lähen ma kindlapeale merre ujuma. Ta nägi eemal lähenemas elektrirongi ning astus lähemale perrooniservale.
„Nii läks, Lobov,” sõnas ta omaette, „sul võib ju õiguski olla, aga midagi pole parata. Nii läks, Lobov, jah.”
Korduva kopsuröntgeni tegi Marta augusti teisel nädalal. Väätjas vari parema tsentraalse bronhi lähedal püsis ning oli eelmise filmiga võrreldes isegi suurenenud. Mitte palju, kuid siiski. Ja ega kahe filmi vahegi suur olnud, veidi üle kuu. Käinud röntgenis, kiirustas Marta ära. Teda oodati ministeeriumi. „Lähen lunin haiglale raha juurde,” sõnas ta Hinnovile heatujuliselt. „Vaadake need röntgenfilmid siis üle ja hoolega, aga hoiatan ette, kui te pole mind terveks ravinud, lasen teid professionaalse suutmatuse pärast lahti.” Marta tundis end hästi ja kinnitas seda korduvalt ka Hinnovile. Aga kopsuröntgen näitas muud. Anti Viirmaa mõõtis kolde joonlauaga üle. „Niisuguste asjade korral veab paljas silm tihti alt,” pomises ta rahulolematult ning näitas tulemust Hinnovile. Aga viimane nägi niigi üle tema õla.
„Marta lihtsalt ei usu seda,” sõnas Hinnov murelikult. „Ma ei tea, kuidas talle seda öelda ja mida üldse öelda?”
„Kui te tahate opereerida, siis tuleb ka öelda.” Anti Viirmaa süütas sigareti. „Ja igatahes see vähk kavatseb kasvada. Sama selge on ka, et varsti ei tunne ta end sugugi nii hästi.”
„Igatahes on see asi nüüd selge,” sõnas Hinnov aeglaselt.
„Selge oli see asi juba viimase konsiiliumi ajal.” Viirmaa vaatas teda imestunult. „Kas sa tõesti veel kahtlesid?”
„Meie amet ongi kahelda.”
„Muuseas just nii kaotatakse alati kõige väärtuslikum aeg. Ja need haiged satuvad ravile reeglina liiga hilja.” Anti Viirmaa pani röntgenfilmid paberkotti. „Sa võid need kohe kaasa võtta.” Ta ulatas koti Hinnovile. „Ma saan aru, et see on teie jaoks vägagi komplitseeritud lugu, aga aega teil ei ole.”
Hinnov noogutas. „Ma lepin homme onkoloogidega kokku. Võib-olla teeme veel ühe konsiiliumi. Eks ma siis ütle sulle.”
„Milleks veel seda?” Anti Viirmaa kehitas õlgu. „Ma ei armasta konsiiliume. Hulk inimesi, ja ainult üks, kes tunneb haiget, kuid kardab otsustada, või tahab peita oma rumalust.”
Hinnov vaikis. Kunagi oli temagi arvanud nõnda. Aga mis viga oli Anti Viirmaal arutada seda siin pimikus oma röntgenfilmide keskel, mõõta neid joonlauaga. „Võib-olla kardangi,” sõnas ta ärritunult. „Aga mida kuradit tead sina haigetest. Mõõdad ainult joonlauaga filmi ja kõik.”
Anti Viirmaa nägu värvus punaseks. „Seda tegin ma sinu pärast, et sa usuksid. Ja üleüldse, te soovisite röntgenit ja saite selle, homme saate kirjalikult selle kirjelduse, ja nüüd … mul on veel palju tööd.”
„Olgu. Sa Anti vabanda, närv läks mustaks. Kurat võtaks, oleks see ükskõik kes, aga Marta.” Ta läks tagasi osakonda. Trepist üles minnes tekkis mõte minna Veimeri juurde, arutada koos, aga ta loobus sellest samas. Eva Soone istus arstide toas oma laua taga, kui ta sisse astus. Hinnov asetas pabervutlaris röntgenfilmid sõnalausumata naise ette lauale. „Vaata,” sõnas ta käskivalt. Evagi pidi teadma tõtt.
„Marta omad, jah?”
Eva avas kärmelt paberkoti ning tõmbas filmid sellest välja. Hinnov pööras talle selja ning läks akna juurde. Avanud ühe aknapoole, istus ta aknalauale ja hakkas suitsetama. Ärevus tema sees polnud raugenud, see kammitses ja rõhus. Ja ta tundis end vastutavana, neetult vastutavana kõige eest. Aga ta ei suuda seda kanda, ei suuda ning ei taha. Helistab onkoloogile homme, võtku üle ja tehku, mis oskavad …
„Siin on vari, Toomas, sa nägid juba seda filmi?”
Ta kuuleb Eva häält ja mõistab, et toogi kardab. Tähendab Evagi lootis.
„Toomas, mis me teeme? Mida me teeme Martaga?”
Eva tuleb ja seisab Hinnovi kõrval. Evagi kardab, on nõutu ning see naise hirm lähendab teda Hinnovile.
„Meie, meie ei tee midagi, onkoloogid teevad.” Hinnovi hääl on kalk, aga ainult niimoodi oskab ta end kaitsta enda ja vastutuse eest, mis on pigem nagu süütunne ning rõhub, lausa masendab hinge.
„Seda peab arutama, peab rääkima ka Veimeriga,” arvab Eva kõhklevalt.
„Räägi, sina räägi ja aruta, kui see teda aitab,” purskab mees ägedalt.
Ei, Hinnovit ei tohi praegu puutuda, pole mõtet solvudagi ning Eva jätab ta rahule.
Aga öelda tuli. Hommikul leppis Hinnov onkoloogidega kokku. Nad tahtsid võtta Marta sisse samal päeval, aga Hinnov lükkas üleviimise päeva võrra edasi. „Ta ei tea veel, me pole talle sellest rääkinud,” sõnas ta vabanduseks.
„Siis rääkige,” sõnati teisel pool rahulikult, „oleme niigi aega kaotanud. Kuidagi tuleb talle seda öelda. Siis homme.”
Jah, nad olid aega kaotanud ja kuidagi tuli seda öelda. Kuidas teha seda nii, et mitte võtta lootust? Martale pidi jääma lootus. Hinnov tundis end abituna. Kunagi polnud see kerge,