päris kindel ning Martagi tajus seda.
„Oli mis ta oli,” sõnas ta vaikselt, „aga ma tundsin ennast siiski juba nii hästi.” Korraks tema hääl siiski värahtas, kuid ta jätkas kindlalt: „Ja nüüd nad tahavad mind opereerida?”
„Enne uurivad põhjalikult, aga kui tarvis, siis opereeritakse.”
„Ma tegin juba remondigi ära.” Marta vaatas enda ümber. „Ja mul oli üsna palju plaane. Ka Henrik jäi koju, jättis oma laeva ning lubas vaadata midagi siin maa peal … Mu jumal, oh mind rumalat – ta teadis seda, teab, jah? Ütle mulle ausalt, Toomas.”
„Jah, ta teab.”
„Ja mina rõõmustasin, mõtlesin, et minu pärast …”
„Marta, ta tegigi seda sinu pärast.”
„Jah, muidugi … ta teebki seda minu pärast.” Marta tõusis tema kõrvalt toolilt ning läks oma töölaua juurde. Kuid ta ei võtnud sellelt midagi, seisis vaid ning vaatas, pööras end siis uuesti ümber ning vaatas toolil edasi istuvat Hinnovit.
„Toomas, ma ei taha, ei taha operatsiooni, sa ei usu ju sellesse. Toomas … ma ei taha surra. Kuidas oleks see võimalik, Toomas, kuidas, palun ütle mulle?” Tema hääl oli vaikne ja kaeblik, võõras Hinnovi kõrvale. Aga ta tundis sügavat liigutust, nähes Martat nõnda abituna seismas. Ta tahtis väga midagi öelda, aga ei suutnud. Valus lämmatav tükk pigistas krampi kiskudes kõris ning ta vaikis.
„Toomas, mis sa arvad, kuidas mul läheb?”
Hinnov tõusis, läks Marta juurde ning võttis naisel õlgade ümbert kinni. „Pea püsti, Marta,” sõnas ta tasa, „kõik läheb hästi, kuuled. Me ei tea ju veel päris kindlalt. Ja igal juhul on see veel ju nii väike. Ma ei hakka sind asjatult petma, aga kui ongi halvim, võtavad nad selle välja. See on igal juhul opereeritav ning sa pead vastu. Lubad mulle, et pead, Marta.”
„Ma püüan,” sosistas naine, „ma väga püüan.”
Ta toetas pea Toomas Hinnovi rinnale ning ta õlad surusid end mehe vastu. Hinnov silitas tal pead ning naine nuuksus tasa. Nuta, Marta, mõtles ta, nuta ennast tühjaks.
Marta onkoloogiahaiglasse saatmise päeva õhtul tuli Levin tema juurde. Ta tuli kella kaheksa paiku. Hinnov oli söönud ning proovis lugeda värsket kirurgiaajakirja, aga hajevil mõtted ei haakunud loetuga ning ta pani varsti ajakirja kõrvale. Ta läks puhvetikapi juurde ning valas endale pitsi konjakit ning jõi selle ära. Kõndinud mõnda aega rahutult toa ja köögi vahet, läks ta uuesti puhvetikapi juurde, võttis sealt pudeli ja tõstis lauale. Nad panid Marta haigla autosse ning seisid mitmekesi uksel teda saates. Ta ei suutnud unustada Marta tardunud liikumatut ilmet, kui ta tuli oma kabinetist, möödus neist sõnagi lausumata ning istus ootavasse autosse. Ja nemad olid tundnud pettumust ning solvunud isegi. Nad olid tulnud enda meelest parima sooviga teda ära saata, temaga kõnelda. Talle helistati kabinetti, aga Marta tõrjus need katsed, teatades jahedal toonil, et peab tegema veel tööd. Juht oodaku autoga peasissekäigu ees, ei, parem hoovis, siis ei jää kiirabiautole jalgu. Ta tuleb kohe kui saab. Nad ootasid sellegipoolest uksel, Hinnov seisis õdede ja arstide hulgas Eva kõrval. Siis nad nägid teda, Marta laskus trepist ja seda teadet anti tasasel häälel edasi. Aga Marta ei pööranud neile mitte mingisugust tähelepanu. Ta vaatas neid ning vaikis, kuid see vaikimine oli võõrastav. Nad tõmbusid kahele poole, tehes talle ruumi ning tema suundus maskiks tardunud ilmel läbi selle koridori, istus autosse ning sõitis tagasi vaatamata minema. Ta oli tundnud häbi sel hetkel, sest mõistis äkki lõhet nende ja Marta vahel. Nad olid tulnud Martaga hüvasti jätma, aga Marta ei tahtnud hüvasti jätta. Nad olid teinud oma otsuse, kuid Marta keeldus seda tunnistamast. Hinnov istus laua taga, jõi konjakit ning mõtles sellele, kui Eva tuli.
„Ma ei suutnud täna õhtul üksi olla,” sõnas naine lihtsalt. Nad tulid kööki ja Eva nägi konjakit laual. „Seegi on hea,” ütles ta, „praegu on see vist ainus, mis aitab.” Nad istusid, jõid konjakit, kuid rääkisid vähe. Eva on vist ainus, kellega võib ka nii olla, mõtles Hinnov endamisi. Ta tundis lähedust kõrvalistuva naise vastu, aga see oli siiski hoopis teine tunne, võrreldes sellega, mida ta kunagi oli tundnud Olga vastu. Vahel see erinevus häiris teda ja ehk tekitas ka pisut nukrust. Küllap ka Eva pidi tundma midagi samalaadset. Võib-olla olidki töö ja üksindus ainsad sillad üle tühjuse nende vahel? Kuid siiski, oli veel üks sild – sõprus, mida ta tundis selle naise vastu aina rohkem. Ja kas polnud ka lembesoojus, mida nad mõnikord endi vahel tekkida lasid, pigem sõprus? Taolised mõtted hulkusid Hinnovil peas sel õhtul, kuid kõige enam mõtles ta Martast. Ja need uitmõtted kasvõi Evastki, kas polnud needki kaudselt seotud Martaga? Seotud hirmuga tühjuse ees, mida Marta lahkumine veelgi süvendas. Ja veel mõtles ta, kui julm see kõik oli, et nad Martaga juba nüüd hüvasti jätma hakkasid.
Hiljem, kella kümne paiku tuli talle veel üks külaline. Henrik Levin oli purjus. Tema uus heast riidest ülikond oli kortsunud ning lahti nööbitud kraed hoidis viltu jooksnud lipsusõlm. Aga silmad, mis vaatasid Hinnovit, polnud purjus. Need olid haige lapse silmad.
„Tere … hõkk … ma tulin vaatama oma sõpra … hõkk … kui ta võtab mind vastu?”
„Tule sisse, Levin.” Hinnov silmitses murelikult tulija välimust. „Ega sa sellisena ometi Marta juures ei käinud?” küsis ta pead raputades.
„Kuskohas?” Levini hääl oli korraga kaeblik. „Sa ju saatsid ta ära.”
„Mitte ära, vaid onkoloogiasse, teda tuleb ruttu opereerida ja sa tead seda.”
„Hästi, hästi, ma niisamuti ja tulin nüüd oma vana sõpra vaatama, endist sõpra. Ja mu nimi on Henrik, vanasti öeldi Henrik ja ma tahan, et mu sõbrad kasutaks seda, minu vanad sõbrad.”
„Hästi, Henrik, hästi, astu nüüd edasi,” katkestas Hinnov teda veidi tüdinult.
„Ei, ma ei tule, enne kui ütled mulle … hõkk …” Levin ajas end Hinnovi ees esikus püüdlikult sirgu. „… enne kui ütled mulle, on sul minu jaoks veidi aega? Minu ja Marta jaoks, sest me ju kuulume kokku. On sul aega meie mure jaoks?”
„Loomulikult on, Henrik.” Ta nägi teise murest heitunud silmi ning tundis, kuidas temas kadus vastumeelsus teise purjusoleku ja räpasuse ees. Ta nägi oma vana sõpra ning mõistis tolle valu.
„Lähme tuppa, Henrik,” kutsus ta.
„Jah kohe …” Levin torkas käe oma tüsedasse põuetasku ning tõi esile paberisse mähitud pudeli. „Me võtame nüüd pisut Marta pärast, eks?” Ta ulatas pudeli Hinnovile. „Hea armeenia konjak, ise valisin.”
„Kurat võtku, Henrik, me ju ometi ei mata teda, kuulsid?” sõnas Hinnov raevukalt äkki kerkinud vihas. „Ta ju elab veel ja tal läheb hästi, peab minema.”
„No muidugi,” pomises Levin abitult, „ma ju seda, muidugi.”
Aga Hinnovigi viha lahtus sama kiirelt. Seda oli toitnud vaid häbi. Häbi pigem enda kui teise pärast. Ta oli korraks uuesti mõttes näinud end uksel saatjate hulgas. Kui tugev ta siiski pidi olema, mõtles Hinnov aukartuses, ja ta oligi meist kõigist tugevam …
Nähes Evat, tervitas Levin teda vana tuttava kombel. „Sa ära pööra tähelepanu sellele konservikarbile minu ümber,” sõnas ta sõrmega endale vastu rinda tonksates. „Ja ma ei tulnud peietele,” jätkas ta Hinnovi poole kõõritades, „tulin … hõkk … ma tahan temast lihtsalt kellegagi rääkida.” Levini nägu virildus hetkeks, kuid ta sai endast kohe võitu. Naine silmitses teda tähelepanelikult, astus siis korraga otse mehe ette ning võttis tolle pea oma käte vahele.
„Kõik on korras, Henrik,” sõnas ta kiirelt, „kõik on korras, sa tulid õigesse kohta.”
Marta äraolekul määrati peaarsti kohusetäitjaks doktor Eva Soone. Paljudele tuli see üllatusena. Enamik uskus, et määratakse emb-kumb kahe suure osakonna juhatajast – traumatoloogiaosakonna juhataja dotsent Hinnov või tema kauane rivaal, üldkirurgia osakonna juhataja doktor Veimer. Neid, kes Veimerit kindlaks pretendendiks pidasid, oli isegi rohkem. Kaks aastat tagasi oli Veimer kaitsnud ära kandidaadikraadi