ilus ilm oli päeva jooksul muutunud. Endise sinetava kõrguse asemel valitses taevas hallus ja madalus. Rannas ei liikunud ükski kuuse- ega männilatv. Kagu poolt lähenesid tumedad pilved, tuul vaikis, jõele tekkis udu. Morn Paul istus ema kõrval, tema masendatud meeleolu püsis. Kogu oma muljete ja olemusega vaevles ta alles äsjase läbielamuse all, enesetunne oli halb. Kuigi isa tappis koera, ega teda sellepärast veel tohtinuks kepiga lüüa! Mõeldes kõigele sellele tagantjärele, hakkasid tal kõrvad õhetama, kogu sisemus süttinuks nagu uuesti põlema. Puudus pisut, et ta sattunuks nutu- ja märatsemishoogu. Ta kiskus endal palitu seljast ja viskas selle pingile. Oma paeltega madrusemütsi heitis ta ema sülle. Tema kuumal laubal helmendas higipiisku, juuksed kleepusid meelekohtadel. Püsi ei leidnud ta kusagil. Kui ta tahtis laevas minna veidi ringi vaatama, sai ta peapöörituse. Ema võttis poja sülle, leidis tal olevat palaviku. Tema virin ja tusklemine kestis kogu tee. Nad läksid puusilla kaudu, sest nii vara ei teadnud onu neile paadiga vastu tulla. Vihm tabas neid keset silda. Pikema vaikuse järel tõusis tugev tuuleiil, keerutades suuri tolmupilvi üles. Hakkas langema üksikuid piisku, jämedad nagu herned. Ning peagi oli suur sadu lahti. Pikad hallid nöörid ulatusid taevast maani. Kallas sahinal tugevat hoovihma, nii et maa otsekui suitses. Alles hetk tagasi kuivanud tolmustes rentslites voolasid käredad jõekesed, kandes endaga kaasa kõik teel leiduva kõntsa ja prahi. Mindi peatumatult edasi, sest märjad oldi niikuinii.
Õhtu. Vanaema suigutab poisikest magama. Unine Paul on rahutu, viskleb ja rähkleb asemel, näos tugev palavikupuna. Annel on temaga tegemist. Ta koputab rusikaga vastu seina, et hirmutada teda Saharkaga – vaimuhaige joomariga samast Kalda tänavast. Paul jääb veidi kuulatama. Tõepoolest, ta nagu kuuleks Saharka hirmuäratavat häält. Kuid samas algab virin otsast peale, nüüd seda tugevamalt, sest Paul teab, ta on oma toas, Saharkat tuleb karta ainult väljas, ja sedagi ainult üksi olles.
„Jää nüüd magama, jää,” manitseb teda juba kärsituks muutuv vanaema. „Teistel tuleb hommikul vara tööle minna, nad ei saa sinu pärast uinuda.”
„Koosu voodi!” viriseb Paul.
„Jah, küll koosu viib lapse oma voodisse, tal tuleb enne aga jätta oma virin ja sulgeda silmad.”
Paul jääbki uskuma vanaema juttu, rahuneb ja uinub viimaks.
Lühike suveöö on laskunud linnaveerele. Läbi praokil oleva õhuakna kostab tuppa jõe tasane kohin. Onu väikeses aiakeses ei häälitse veel ükski lind. Ka harmoonikahelid üleval mäel on ammu juba vaikinud. Jõel ei kuuldu enam ainustki aerulööki, ei lõbusat ega kurba lauluviit. On saabunud absoluutne öörahutund. See ei kesta aga enam teab kui kaua, varsti algab jälle uus päev uue kära ja askeldustega.
See öö oli Paulile väga rahutu. Ta magas halvasti, nägi hirmsat und, igasuguseid viirastusi akna taga. Paul püüdis küll sulgeda akent, kuid ei suutnud. Akna taga seisis kardavoi valges kitlis, mõõk vööl, tolknevad vurrud nina all, kurjad silmad pöörlemas peas nagu välgud.
Peale kardavoi leidus seal veel teisigi hirmuäratavaid lõustu, keda Paul ei tundnud. Ta hüüdis appi, kuid teda ei kuuldud, ta oli lämbumas hirmust. Viimaks üliloomulike pingutuste järel läheb tal siiski korda sulgeda aken. Ta ei jõua aga hingegi tagasi tõmmata, kui põrutatakse juba nende toaukse pihta. Paul teab küll, et uks on haagis, kuid ometi kardab, et haak annab järele… Löögid ukse pihta kostavad ikka tugevamalt, hääled muutuvad kurjemaks. Teiste kurjustavate häälte sekka kostab Saharka hääl kõige vihasemalt. Tema just kinnitabki, et siin elab too koeratapja Tõnis Erikson.
Ka Peeter näib olevat ühinenud tuppatungijatega, ta rõõmustab kuuldavalt, tatine nina lurtsudes peas.
Veel paar tugevamat lööki ukse pihta, pääs tuppa ongi vaba. Paulil aga pole armu ega abi loota kusagilt, ta on üksi kodus, teised kõik majast lahkunud. Ta hüppab otsekui lennates läbi akna välja ja maandub kergelt jõekaldal nagu udusulg. Talle jääb arusaamatuks, kuidas see niimoodi võimalik on. Kuid jalad ei vii teda kuigi kiirelt edasi, tal ollakse juba kannul. Turjal on midagi ränka ja rõhuvat, mis võtab teda põlvist nõrgaks, paneb jalad all nõtkuma. Kardavoi nabib tal turjast, ta on tabatud, teda viiakse jaoskonda. Paul sipleb, paneb vastu kogu jõust, kuid see ei aita midagi.
Sellises metsikus võitlusehoos väike sangar viimaks virgubki. Tema silmalaud võbisevad päikesevalguses, tal on raske avada silmi. Pauli ähmane pilk näeb kõigepealt ämblikuvõrku lae all, toa paremas nurgas. Väike õhuaken on ristseliti lükatud, tuppa hoovab jahedat hommikuvärskust. Paul ei saa järsku aru, kus ta viibib. Kas ikka oma toas või? Kogu oma meelte ja olemusega on ta alles hirmsa unenäo mõju all. Kuid olukord selgub niipea, kui Paul vaatab ukse poole – ja eks olegi: uks on küll suletud, kuid haagistamata! Hetk kõhklemist hirmu ja julguse vahel. Košmaar jätkuks kindlasti, kui tuba oleks pime. Aga et see on täis päikese- ja päevavalgust, siis hirmutunne kaob. Paul leiab end keset isa-ema lahtitõmmatud puuvoodit, sealt, kuhu ta õhtul ei pidanud jääma. Ja pealegi veel üksi! Hirm tahaks tal nagu tagasi tulla, mispärast, seda ta isegi ei tea. „Koosu!” hüüab ta siis tasa, nagu katseks, kas vanaema viibib lähedal. Kuid hüüule ei järgne mingit vastust. Paul hüüab veel kord, nüüd juba hulga kõvemini. Ja kui siis ka veel kõik endiseks jääb, ronib ta kähku voodist maha ja pühib kui tuul toast minema.
„Tohoh, mis sinul hakkas?” imestab Anne, kohates poisikest koridoris (ta tuli õuest kanu söötmast). „Jooksed või minu pikali! Miks sa ei maga? Kas uni otsas juba?”
Paulil on mossis nägu, ta ei vasta midagi. Tema kurjad silmad vaatavad vanaema etteheitvalt. Kas niimoodi vanaema viiski teda oma voodisse, nagu ta seda talle õhtul oli lubanud? Et ka vanaema võib valetada, seda oli Paulil raske uskuda.
Nüüdsest peale ei pruukinud Paulil enam karta kardavoid ei unes ega ilmsi, ta oma isa oli hiljuti politseiteenistusse astunud. Nad elasid nüüd Surnuaia tänavas. Onu majja edasi elama jääda nad ei saanud, kuna siit oli Tõnisel kauge teenistuses käia.
Nende viimaste kuude jooksul oli Eriksonide perekonnas veel muudki muudatust olnud. Peale tütre sündi jäi Maali töölt koju, perekonna toitmine lasus nüüd ainuüksi Tõnise õlgadel. Saanud korravalvuri mundri endale selga, tähendas see Tõnisele suurt edu, kuigi nad naisega mõlemad vabrikus käies teenisid hulga rohkem. Kuid niisugune oli Tõnise tahe. Mis talle kord pähe tuli, sellest ta enam ei loobunud. Pealegi, eks tema kui väljateeninud soldat võinud kõrgemalegi kohale pääseda, olnuks tal selleks vaid haridust natuke rohkem. Ning paljas mõte sellele, et vaid kolm talve külakoolis käidud, pani Tõnisel harja punetama. Va tobu vanamees, kes ise peale kiriku ja kõrtsi millestki muust polnud huvitatud, ei osanud ka pojale paremat haridust anda! Kuigi pahandamine tagantjärele siin midagi ei aita, ometi Tõnis teisiti ei suuda.
Tema ainsaks lohutuseks on nüüd ta poeg. Ta teeb Paulist targa mehe, paneb gümnaasiumi edasi õppima, koolitab temast inseneri. Jah, Pauli juures vähemast ei saa juttugi olla. Aga et poja koolitamine suurt raha nõuab, seda Tõnis ei arvesta, talle jätkub heast tahtestki küllaldaselt. Kõik muu on aga niivõrd tähtsusetu, et sellest ei tasu rääkidagi. Elav fantaasia kippus tal ikka tumestama kainemaid kaalutlusi, see oli tal kui peru hobune, keda raske ohjes hoida. Ja et ta ka tuulepäisusele kaldus, ei püsinud raha tal kunagi taskus. Palgapäeviti lubas Tõnis endale mõndagi, mida tema rahakott välja ei kannatanud. Nii kujunes võlgu ostmine kuu lõpul tal paratamatuks nähteks. Naise kätte ta oma rahakotti ei usaldanud. Eks tema olnud ju perekonnapea, kes muretses oma naise ja laste eest!
Tänu Maali kannatlikkusele nende abielu püsis ega kujunenud tõsisemaks kokkupõrkeks kunagi. Naise tusatsemisele järgnes pea Tõnise meelitus, püüd ära leppida, sest ta ei talunud pikka viha ja vimmas olekut. Ta süttis küll kiiresti, paukus ja ragises nagu kadakas, kuid sama kiiresti ka kustus. Kui siis tüli möödas oli ja rahu majas, ei tohtinud seda tagantjärele enam meelde tuletada, sest tõepoolest, siis võib pikne sisse lüüa. Rahulikel hetkil aga andus Tõnis unistustele, enda ja oma poja õhulosside ehitamisele.
Erksa meele ja vaimuga Tõnise oli isa pannud varakult palgatööle, küsimata tema janust raamatute ja kirjavara järele. Tõnise kasvades polnud maal raamatuid peaaegu veel olemaski. Alles linna tulles pääses ta pisut suuremale sõnavara allikale lähemale. Ahnelt