saab minia kõhklevast meeleolust väga hästi aru. Maali olgu täitsa muretu, poisikesega ei juhtu midagi, las ta muudkui tuleb kaasa, saab ometi linna ja inimesi näha. Ning Pauli sellekohasel nõusolekul Kristjan viibki oma soovi täide.
Nad tõusevad kõrget kivitreppi mööda üles, astuvad kahe poolega kitsast klaasuksest sisse ja jõuavad ahtakesse koridori. Läbi tillukese akna lunastab vanaisa saunapiletid. Mitu ust. Mõlemat kätt viivad trepid üles kolmandale korrale. Paul vaatab küsivalt vanaisale, kummast trepist nemad nüüd hakkavad üles minema ja võtab tema pahklikust käest kinni. Poisi üllatuseks laskuvad nad koguni keldrikorrusele! Kitsas järsk trepp, pealegi veel pime. Kurve kohal põleb küll väike petrooleumilambike, kuid sellest pole suuremat kasu midagi. Mida aste allapoole, seda pimedamaks trepp muutub.
Nad viibivad mitu jalga maapinnast madalamal. Otse lae alt paistab läbi väikese akna tükike risustunud saunahoovi, kus hele laik päevavalgust meelde tuleb. Paulile aga jätkub sellestki oma langenud meeleolu parandamiseks.
Oma riidepambu annavad nad kõhna kollase näoga saunamehe kätte, kes selle ühte nummerdatud lahtrisse paneb, sealt siis neile sama numbriga nummerdatud puukappa vastu andes. Ligedat porist põrandat mööda lähevad nad pesemisruumi, kust juba kaugele ukse taha kostab valju jutukõminat ja kappade kolinat.
„Miks onud riidlevad?” küsib Paul vanaisalt.
„Kuidas riidlevad? Sa näed, nad pole seda nägugi, et riidleksid. Nad ainult räägivad kõvasti… Kui sina ka kord meheks kasvad, hakkad samuti kõvasti ja julgelt teistega rääkima.”
Sellega Paul nõustub. Ta oskab nüüd vahet teha targa ja rumala mehe vahel. Eks isagi ole tal tark, ega ta muidu temaga kodus nii kõvasti ei räägiks… Aga mõnikord isa peksab ka teda – kas siis targad mehed peavadki niisugused olema?
Seda küsimust juurdleb Paul surmtõsise näoga, nagu mõni mõttetark. Midagi nagu liiguks selle kipra tõmbunud lauba all. Laps täiskasvanu siseilmaga.
Saunast väljudes kurdab Paul, et tal on janu. Ka vanaisa kurk on kuiv ja tahab loputamist. Nad lähevad lähemasse trahterisse, mis on mehi täis ja sumiseb nagu mesipuu. Kõik tublid perekonnaisad, keda naised-lapsed kodus ootamas. Kuid täna, laupäevaõhtul, näib meestel aega küll olevat. Mõned saunas juba ära käinud, puhtad, nagu Paul ja vanaisagi, mõned aga alles sauna poole teel, mustad ja nõgised nagu kuradid. Needsinatsed näikse seespidisest pesemisest ja loputusest rohkem lugu pidavat kui välispidisest. Komme, mis mõnelgi juba reegliks muutunud, millest tarvis rangelt kinni pidada, kulugu aega selleks kuipalju tahes. Pealegi, ega inimene pole mõni loom! Loomalgi omad kombed ja harjumused olemas…
Istuma said nad ühe parajasti vabanenud laua taha. Kristjan tellis sotku viina ja pudeli õlut. Punetava rasvase näoga, määrdinud krae ja läikivate pintsakuhõlmadega kelner tõi kaks pudelit klaasidega lauale, küsis, mis suupisteks.
„Kas kala on?”
„Jah on. Suitsuahvenas.”
„Tooge pealegi… Aga ka väikemehele tooge midagi. Mis sa tahaksid, Paul?”
„Juua.”
„Juua muidugi, aga mida?” Ning pöördudes laua juures ootava kelneri poole, ütleb talle Kristjan: „Tooge pudel mõdu.”
Kallanud sotkupudelist viina klaasi, joob Kristjan selle ühe sõõmuga tühjaks, pilgutamata silmigi seejuures. Murrab siis ahvenal pea otsast ja hakkab sööma. Ka Paul on juba jõudnud kustutada oma esimese janu, tühjendada mõduklaasi. Nüüd vaatab ta pealt, kuidas vanaisa rehitseb kahvliga liha ahvenaluudelt, oma kangete konksus sõrmedega sellega vaevalt toime tulles. Paulil on raske hoiduda muigest. Kristjan näeb seda, saab pahaseks, võtab ja kallab poisikese klaasi uuesti täis. Paul joob jälle, nüüd juba aegamööda, maitstes keele ja suulaega mesimagusat jooki. Juues rändavad tema silmad kõrtsiruumis ringi ja peatuvad viimaks ühel vanal trükipildil vasemal seinal.
Paul paneb klaasi käest ja läheb pilti lähemalt vaatama. Pilt kujutab endast Joosepit ja Potivari naist. Kuigi pildi mõiste on talle arusaamata, tunneb ta ometi vaistuliselt, et see stseen on kõlvatu. Alasti naine hoiab mehe kuuehõlmast kõvasti kinni, tõmmates teda enda poole. Ise on ta ühe jalaga voodis, teisega maas, kuna tema ihul pole muud katet, kui linaots nimme kohal. Naise seljal, ta kaunitel õlgadel lainetavad süsimustad juuksed, tema naeratus on kaval ja võrgutav. Suure toreda kohevil voodi baldahhiini all varitseb noormeest raske kiusatus. Ahastavalt sirutab ta oma rististatud käed taeva poole, pea naise kirest lõõmava pilgu eest kõrvale pööratud. Paul tunneb südamest kaasa sellele õnnetule noormehele. Nõnda virutaks tollele ilgele naisele!
Nad hakkavad minema. Vanaisa läheb leti juurde arvet õiendama. Paul seisab ta kõrval ja ootab.
„See mu pojapoeg,” tutvustab Kristjan poisikest kõrtsmikule, „tubli poiss, loeb ja oskab isegi kirjutada juba.”
„No noo, kui vana ta siis on?” küsib kõrtsmik, vaadates Pauli.
„Kuueaastane.”
„Siis selle vanuse kohta on ta tõesti tubli poisike.”
Ning kõrtsmik võtab nüüd vaasist letil mõned kompvekid ja annab Paulile. Paul tänab, teeb jalaga isegi kraapsu, kuigi selle lahke onu tursunud nägu ei meeldi talle sugugi, nagu ei meeldi talle ka see kõrts oma imala viina- ja õllelehaga. Veel tänaval püsib see lehk kaua ninas, enne kui haihtub. Edaspidi ei tule ta kunagi enam vanaisaga kõrtsi.
Koju jõudsid nad võrdlemisi hilja, jaanipäevaaegne päike oli juba üsna madalale laskunud. Tõnis ja Maali ootasid neid ammu pikisilmi saunast tagasi. Kuigi Maali süda valutas kogu aja, oli ometi kõik korras, poisikesega polnud midagi juhtunud. Paul oli puhas ja terve, õnnelik veel pealegi, et sai vanaisaga linnas ära käia. Ainult et Kristjan last kõrtsi viis, seda Maali ei saanud äiale kuidagi andestada. Ilus eeskuju poisikesele juba maast madalast! Mis siis veel, kui ta suuremaks kasvab?
„Ega kõrts sellepärast kellelegi peale tule,” püüab vabandada end Kristjan.
„Aga sinule tuli ometi! Mis janu kustutamine see niisugune on, kui endal käib kange viina- ja õllelehk suust välja!”
„Ei, õlut ma küll ei võtnud… Kuid olgu sellega nüüd pealegi, ega me homme enam kõrtsi lähe.”
Homme! Tahab siis vanamees homme jälle last kuhugi viia? Maali vaatab mehele küsivalt, mis tema sellest arvab. Kuid Tõnis vaikib ega ütle midagi. Ta näib mõtlevat umbes niimoodi: las lähevad pealegi ja lahutavad oma meelt. Nüüd, kus vanamees teel poisikesele augu pähe rääkinud, hakka neid siis veel keelama.
Täna tõotas üsna ilusat ilma. Päike paistis palavalt, taevas polnud ainukest pilvetombukest näha, vihma oleks ehk vajagi juba, aga ega seda ole omast käest võtta. Koskki ei kohise veel ega ennusta peatset ilmamuutust.
Noor ja vana väljusid kella üheteistkümne paiku hommikul. Vanal oli seljas poja hallikirju ülikond, jalas tema kamassid ja tumesinisest kalevist läikiva nokaga müts peas. Oma kodunt kaasatoodud lihtsat päevasärki kandis Kristjan kui tööinimene alati ilma kaelasidemeta. Rühilt näis ta veel üsna hea välja, ainult et raske kivitöö oli teda ristluudest natuke kangeks võtnud. Kindlasti paneb ta elule veel mõnda aega vastu.
Nad tulid Uue Liini otsa, hakkasid kitsast laudteed mööda mäest alla laskuma. „Vaata, kui ilus on linn,” juhtis Kristjan Pauli tähelepanu linna panoraamile teispool jõge. Paul vaatas ja leidis linna tõepoolest ilusa olevat; ta otse kiindus selle vaatlemisele.
„Selle linna ehitasid rootslased, kui nad siin olid,” jätkas Kristjan.
„Kes need rootslased niisugused olid ja miks nad siit ära läksid?” küsis Paul.
Hakka sulle nüüd seletama, kes olid rootslased, kui sa ise üks nende järeltulijaid oled, mõtles Kristjan ning ütles: „Eks ikka niisamasugused, nagu kõik teisedki inimesed on.”
„Aga kuhu nad siis läksid?”
„Üle mere Rootsisse, oma kodumaale tagasi.”
„Ja mis nad siin tegid?”
„Elasid ja valitsesid