välja ja kadus toast. Teda polnud tükil ajal näha kusagil. Viimaks leiti ta tagahoovist, selg vastu niisket vesilauda, nägu mossis ja tusane, ta näis olevat töinanudki.
Sellest on möödunud mõni nädal. Suvi hakkab saavutama oma haripunkti. Ilmad on soojad ja ilusad.
„Täna tuleks kalale minna,” arvas Tõnis hoovist tulles.
„Aga isa, mina ka tulen,” tellis Paul.
„Muidugi tuled,” lubas Tõnis. Tal on poja jaoks väike ritvgi olemas. Ainult et Paulil tuleb enne usse otsida. Küll Juhkentali august leiab Paul neid niipalju kui tarvis, isa ärgu selle üle muretsegu.
Õngitsema hakkavad nad suure laia kivi pealt, sealt saab sätendava soomusega särgi, ilusad punased silmad peas nagu litrid. Kus ikka lõbu olla ridvaga jõe ääres ja õngitseda!
Madalas vees kalda ääres ujub väikesi raudkalakesi, teravad okkad seljas ja külgedel. Ja pealegi, kui ahned nad on! Kugistavad või särjeõnge alla! Küll neid saaks palju, kui püüaks! Kalad, mida isegi kass ei söö.
Paul mõnuleb suure kivi peal. Ta on pihikus ja põlvpükstes, tal on ütlemata mõnus ja soe. Õngekork ujub tal omapead, ta on selle koguni unustanud. Kogu oma olemusega viibib ta kusagil mujal, kuulatab jõe salapärast kohinat, voogude kummalist lauluviit. Paulile näib, nagu jõgi oleks mõni virk ja kärmas inimene, kes töötab väsimatult ega puhka kunagi. Kuhu küll ruttavad kõik need veed ja lained üksteise võidu? Ja mida peaksid nad küll sosistama omavahel? Kui Paul neid mõistaks, siis läheks ta tõenäoliselt nendega kaasa. Huvitav, miks vesi jões kunagi otsa ei lõpe? Seda tuleb ülevalt kosest alla, ilma et jõe põhi kunagi paistma hakkaks.
Tema mõtiskelu katkeb. Ta ärkab oma unistustest, tuleb tõelisse maailma jälle tagasi. Kõigepealt ta näeb, et isa on üleskeeratud püksisäärtega peaaegu põlvini vees. Kuid vaatamata sellele pole Tõnis täna püüdnud veel ühtegi kalakest, ei särje- ega ahvenapoega. Pauli enda õngenöör ujub omapead, ilma et ussi õnge otsas olekski. Kalapüük ei näi teda huvitavatki niivõrd, kui ainult viibimine jõe ääres, kuhu ta omapead ei tohi kunagi tulla. Tal on siin nii ütlemata hea ja mõnus tunne, et on unustanud oma tühja kõhugi.
Õngitsejaid jälgis kari poisikesi kõrgel paekaldal. Kuulnud vanematelt inimestelt, et Tõnise mõistusega kõik enam korras pole, pakkus neile lõbu hüüda alla segase mehe arvel nurjatusi. Nad tõid üksteise võidu kuuldavale pilkesõnu, mida aga keegi oskas. Teiste seas oli seal ka Luksu Sass, kes Pauli väljas olles teda alati kiusas. Kord oli Tõnis selle pärast juba lubanud Sassil kaela kahekorra keerata.
Tundes end üleval küllaltki julgelt, hakkasid poisikesed Tõnist kividega loopima. Segane mees vihastas sellest hirmsasti, lubas sedamaid üles minna ja kõik nad maha lüüa. Poisikesed said sellest vaid hoogu juurde, nende kivirahe läks suuremaks.
Üks visatud kividest tabas Tõnist otse selga. Ta karjatas, tuli kiiruga veest välja, viskas vandudes ridva käest ja pani vihasena jooksu piki jõekallast. Paul vaatas nõutuna isale järele, teadmata, mida teha. Võttis siis ridva maast ja lidus isale piki kallast järele, kartes, et nüüd isa tõepoolest keerab Sassil kaela kahekorra.
Luksud elasid Eriksonidega ühes majas: nende elukombed olid kogu majarahvale teada. Et poisike ulakaks läinud, seda pandi üksmeelselt tema vanemate arvele, kes lubasid pojal teha kõik, mis Sass aga heaks arvas, ega keelanud teda milleski. See väär kasvatusviis tuli nüüd iga päevaga ikka rohkem nähtavale. Isa-ema tagant raha näppamine oli
Sassil juba ammu selge. Suitsetada oskas ta nagu vana mees kunagi. Sõnakuulmisest ei saanud tema juures enam juttugi olla. Kas teda keelati või kästi, oskas Sass oma vanemaid ikka parajasse paika saata. Ta rääkis lopsakalt tänavapoisi stiilis, ropendas ja vandus, mida kõike oli ta teistelt omavanustelt tänavapoistelt õppinud. Talvel Sass käis küll au pärast koolis, kuid seal nähti teda harva.
Aga ega ta vanemad seepärast veel teab kui õnnetud olnud. Kuuldes poja suust esimesi vandesõnu, nad hämmastusid ainult veidi, kuid sellega siis asi ka jäeti. Nad ei saanudki teisiti, sest nende oma kodune keel ei erinenud poja omast. Palgapäeval olid Sassi isa-ema alati joobnud, sõimlesid ja kaklesid omavahel, tarvitades sääraseid sõnu, mis ületasid igasuguse sündsusepiiri. Siis oli Sassil paras aeg revideerida vanemate rahakotti, mis vedeles neil ikka kas laual või kummutil. Avastanud järgmisel päeval mõningase puudujäägi, ei teadnud õieti kumbki, kuhu jäi nende puuduolev raha. Joobnud päi võisid nad eksida lugemisega, võisid ostusid tehes raha poest vähem tagasi saada – kõik võis võimalik olla, ise nad ei mäletanud suurt midagi.
Sassi vanemad olid tööl. Sass põgenes kiiruga koju ja haagistas toaukse. Kuid Tõnis, kes tal kannul oli, rabas selle ainsa tõmbega eest, pääs tuppa oli vaba. Sass puges hirmuga nurka, end nagis rippuvate riiete taha ära peites, kust Tõnis ta aga kraedpidi lagedale tõi ja armutult peksma hakkas. Ta peksnuks poisikese või surnuks, kui naabrid poleks kisa peale välja tulnud ja päästnud ta poolhullu mehe käest.
Maali elas üle oma elu raskemaid päevi. Tõnis oli mõnda aega juba vallandatud raudteelt ja hulkus nüüd rahuliku südamega linnas ringi, tundmata vähematki muret millegi üle. Oma kõhutäie sai ta ikka sealt, kuhu oskas õigel ajal sisse astuda. Kodus tühja kõhtu kannatavad lapsed ei tulnud tal meeldegi. Õnnestus tal paariks päevaks kusagil ehituse juures tööd leida, siis juba kolmandal päeval aeti ta sealt kui kõlbmatu minema. Saadud kopikate eest ostis ta endale maiustusi ja sõi tänaval. Koju tõi ta oma jalga harva. Või mida ta otsiski siit? Tema mõistust varjutas nüüd hämarus ja ta oli omaette, sulgunud endasse. Tema haiges ajus eksisteeris tema perekond veel vaid mingi viirastusena, sellel polnud enam mingit tähtsust. Kõige sööbivama kujuna püsis seal siiski veel Paul – tema unistuste ja lootuste väike sümbol. Veel nüüdki hoolitses ta tema eest, kuigi väga omapärasel viisil, mis Paulile otse julmusena tundus ja talle eluks ajaks meelde jäi – lapsena trotslikus vaenus isa vastu, hiljem aga kõike mõistva andestusena. Ainult tema iseloomu kujunemise järgus jäi talle sellest plekike hinge, nagu näpujälg pehmesse savivormi.
Kord, kui Maali jälle võõrastele pesemas oli, astus Tõnis ootamatult tuppa. Istunud lauda, võttis ta taskust kolmekopikalise vorstijupi ja kahekopikalise soolasaia ning hakkas sööma. Tema lähedal seisev Paul vaatas seda söömist pealt. Tõnis neelas suutäis suutäie järel ahnelt alla. Iga uue vorstilõigu järel hellitas Paul lootust, et nüüd isa annab selle temale. Kuid ta pettis end sellega rängalt. Ka soolasaia kõigi nelja lüli juures valmistas ta oma kõditavatele ilanahkadele vaid asjatut illusiooni.
Tõnis lõpetas söömise, pühkis noa vastu püksitagumikku puhtaks, keeras vorstinahad paberisse ja pani need koos noaga endale taskusse. Läks siis pliidi juurde ja kergitas kohvikannu, mille leidis tühjana. Enne kui ta minema hakkas, meenus talle midagi. Võtnud püksivärvli vahelt halli kalinguri köidetud raamatu, ulatas ta selle Paulile ning ütles: „Säh, loe ja õpi seda, see on Venemaa ajalugu. Kui sa seda ei oska, siis sind gümnaasiumi vastu ei võeta.” Ning pööras ümber ja läks.
Paul vaatas üksisilmi, kuis isa sihvakas kogu ukse taha kadus. Jooksis siis ulgudes tahatuppa, langes kummuli põrandale ja hakkas end kägistama. Ta kägistas end seni, kuni näost siniseks läks. Siis tuli elutahe tal jälle tagasi, sest elada oli ikka parem kui surra, olgugi, et elu on nii ülekohtune ja inetu. Jõuetu, higine ja läbimärg, lamas Paul kummuli põrandal, kuni viimaks uinus magama.
Seda raha, mis raudteevalitsuselt lõpparvena saadud, hoidis Maali nagu oma hinge. Ta oli koos Tõnisega käinud seda Peterburist toomas. Sel teekonnal oli naisel palju tegemist oma nõdrameelse mehega. Paaril korral tuli tal isegi abipalvega politsei poole pöörduda, et Tõnis pealinna keerises kaduma ei läheks. Pärast mitmeid seiklusi ja õiendusi jõudsid nad viimaks niikaugele, et võisid alata kojusõitu. Balti vaksalis kippus Tõnis vägisi valele rongile, sõimas naist, kes ei tundvat sõiduplaani ega teadvat liiklemisest raudteel midagi. Ega Tõnis esimest korda Peterburis viibi. Või kes peaks raudteeasjus veel paremini kursis olema, kui on seda konduktor? Nii istus Tõnis tükk aega ühes tühjas klassivagunis, kust koristaja ta viimaks välja ajas. Tõnis vandus ja sõimas koristajat mehemoodi, enne kui lahkus. Ainult Maali pikkade palvete peale andis ta viimaks järele ja tuli õigele