vasklukkudega seanahast rahakoti ja ladus sealt nõutud summa lauale. Nende juuresolekul luges kardavoi raha üle. Tõstnud siis käe mütsi äärde, raporteeris ta urjadnikule: „Vaše blagorodie, summa pravilnoje.”
Urjadnik käristas protokolli lõhki ja viskas tükid paberikorvi. „Ubiraites otsjuda!” käratas siis poisikestele.
Kärmemalt kui muidu olid sõbrad tänaval. Saanud uuesti vabadusse, naeratasid nad teineteisele.
Sellest inetust loost ei saanud kodused kunagi midagi teada. Pauli enesetunne paranes, aga ka äritsemine ajalehtedega edenes tal üsna jõudsasti. Tal oli juba hulga kindlaid tellijaid, ja ka läbimüük tänaval kasvas. Sama eduga edenes tal nüüd ka sõprus Edgariga. Angerjat polnud Edgari jaoks enam nagu olemaski. Kui neil vähegi aega üle jäi, olid nad ikka ninapidi koos. Vesteldi, tehti nalja, kuid mõnikord vahetati ka üsnagi tõsiseid mõtteid. Polnud südamesaladust, mida poleks avaldatud teineteisele. Nii näiteks Paul teadis, et Edgari ema saab varsti jälle lapse. Enda poolt aga jutustas ta Edgarile oma isa haiguseloo.
„Siis sinu isa on ju hull,” kostis Edgar ilma mingi tagamõtteta.
„Ei ole! Teda lõigati peast, sellepärast…”
„Aga eks see ole ju üks ja seesama… Kui inimese mõistusega enam kõik korras pole, siis ta ongi hull.”
Paul haavus, olles pahane kõigepealt iseendale, miks ta üldse hakkas Edgarile sellest rääkima.
Ka Edgar tundis ennast ebamugavalt. Et kõike seda jälle ilusasti ära siluda ja heaks teha, kutsus ta Pauli koos endaga lõunatama. Varustanud end vorsti ja saiaga, läksid nad lähemasse õllepoodi.
Sel lõunaoote tunnil oli see joogikoht täiesti tühi. Tõmmuvereline, mustade hõredate juustega kõhukas õllepoodnik tegi ettevalmistusi peatselt saabuvate külaliste vastuvõtuks: ta korraldas vaagnaid ja taldrikuid suupistetega letil, ladus pudeleid kastist letiotsale. Kõik lauad olid puhtaks pühitud, saepuru põrandale visatud.
Edgar läks ja valis letiotsalt pudeli, mis kandis etiketti Must Saku õlu. Hakates avama pudelit automaat-korgitseriga, nägi seda peremees ja ruttas vahele. Võtnud Edgari käest õllepudeli, viis ta ise selle töö lõpule. „Minge tahatuppa, seal ei näe teid keegi,” ütles ta avatud pudelit Edgarile tagasi andes.
Nagu Paul nägi ja asjast aru sai, polnud Edgaril täna esimest korda lõunatada õllepoes. Ta käitus siin üsna koduselt ja näis kõigega kursis olevat. Kohmetu ja tagasihoidlik Paul vaatas teda imestavalt. Edgar täitis mõlemad klaasid, nad võisid hakata sööma.
Pauli süda valutas: mis ütleksid küll kodused, kui teaksid, kus ta praegu viibib?
Nad lõpetasid söömise ja tegid ka õllele pudelis lõpu peale.
Kell eestoas lõi pool kaks. Edgar õiendas arve, tuli ja võttis toolikorjult oma pauna ning vinnas selle endale õlale. Ka Paul koristas lauaotsalt oma pappkaaned, mille vahel ta ajalehti kandis.
Juba hakkasid Zinovjevi mäelt kerkima esimesed tahmased näod. Täna, laupäeval, lõppes töö malmivabrikus kell kaks päeval. Oli alanud elav ajalehemüügi aeg. Taaskohtusid sõbrad alles õhtul kella kuue paiku. Et neil nüüd aega vestluseks rohkem oli, siis nende jutt kaldus ainele, mida nad varem kordagi polnud puudutanud. Edgari seletuse järgi hakkasid vaesuse põhjused Paulile koguni uues valguses paistma. Kui ta seni oli tundnud suurt aukartust keisri vastu, siis siitpeale muutus keiser talle kõige kurja juureks. „Keiser tarvis tõugata troonilt ja vabariik välja kuulutada, siis rahval hakkab hea olu,” agiteeris Edgar. See oli Paulile nagu evangeelium. Aga kust Edgar seda kõike teab?
„Meie Villemil käib niisugune ajaleht… salaja ja antakse käest kätte üksteisele lugeda.”
Paul tundis alati suurt usaldust trükisõna vastu, ta uskus kõike, mida mustvalgel kusagil luges. Nüüdki ta ei kahelnud enam, et kui poleks keisrit olemas, elaksid nemadki palju paremini.
„Mis jutt see niisugune on, mida te siin salaja räägite?” küsis äkki neilt Angerjas, kes salaja oli neile selja taha hiilinud ja kõike seda pealt kuulnud.
„Mis see sinusse puutub?” käratas talle Edgar. „Katsu, et sa kaod siit!”
„No noh, ega pruugi ikka nii väga uhkustada enneaegu.” Ning Angerjas luusis minema.
„Igatahes selle nuhiga peab ettevaatlik olema,” leidis siiski Edgar. „Aga noh, ega ta suuremat kuulnud midagi. Ja kui sa hästi vaikida oskad, siis ütlen sulle veel midagi tähtsamat.”
Miks Paul seda ei oska. Ega ta mõni lobasuu tüdruk ole. Edgar võib vabalt rääkida talle kõik, mida soovib.
„Tule jaanilaupäeva õhtul Paemurru metsa. Seal tehakse jaanituld ja peetakse ka salakoosolekut. Valmistatakse mässuks. Aga võib-olla läheb ka kohe lahti,” sosistas Edgar Paulile kõrva.
Esmalt tegi Paul suured silmad ega tahtnud seda nagu uskuda. Hakkas siis end vabandama: „Ma ei saa tulla, mind ei lubata.”
„Sa ütle oma kodustele, et meie papa ka tuleb, küll siis lubavad,” õpetas Edgar. „Ja kui saad, siis tule meilt läbi, läheme kõik koos.”
Paul tegigi nii, nagu talle oli õpetatud. Ta mangus seni, kuni ema ära tüütas ja lõpuks sai talt siiski loa metsaminekuks. Maali nimelt leidis, et see väike meelelahutus kuluks pojale vast ehk ära. Ja eks jaanitulel käiakse ju ikka. Pealegi, ega Paul sinna üksi lähe, ta on teiste täiskasvanute seltsis, nende järelevalve all. Ainult Anne seisis sellele vastu ega tahtnud kuidagi anda oma luba poisikese metsaminekuks. „Metsas on ennegi kaklemisi ja pussitamisi olnud, mine tea, mis nüüdki võib juhtuda,” kartis ta.
Kuigi Maali arvestas ka seda, lubas ta siiski poisikesel minna.
Üks-kaks-kolm oli Paul minekuks valmis.
„Kuhu nüüd veel nii hilja?” küsis majaperenaine Priksu-Liisu hoovis Paulilt, nähes teda värava poole minevat. Paul ei andnud talle mingit vastust. Ülevalt koridoriaknast vaatav Maali kuulis küll seda küsimust, kuid vaikis samuti. Talle ei meeldinud sugugi, et majaperenaine armastab toppida oma nina tema perekonnaasjusse. Liisu nimelt leidis tema laste juures alati mõnd viga, millega sai neid laita. Ainult tema Marta oli niivõrd korralik ja kõigiti eeskujulik, et saada või näitusele. Sama korralik ja eeskujulik oli ka ta ristipoeg Veltri Riki. Kus ikka poiss! Heegeldab ja oskab muudki näputööd teha! Aga mis on Maali lapsed? Näiteks Paulist ei kasva muud kui pasatski.
Päike oli juba loojumas, õhtutaevas punetas nagu tulekahi. Metsa ääres seisvad saledad kuused heitsid murule pikki varje. Rahvast hakkas vähehaaval kogunema. Tuli kahe-kolme kaupa noori, täiskasvanuid ja isegi vanemaid inimesi. Ja enne veel, kui päikesetera jõudis vajuda, hakkasid kerkima suitsukoonlad kadakaokste valju ragina saatel. Ümbrus muutus üha elavamaks. Kostis poiste hirnuvat naeru, tüdrukute heledaid kilkeid. Metsa all põnksus kitarr, keegi laulis: „Kõik meie elupäevad on kui pilved, mis kiiresti kaovad. Mida päev edasi, seda lähemale hauale me jõuame.”
Mindi vaikides omaette. Kõige ees käis Edgari vend Villem, mõlemad poisikesed tema kannul. Neile järgnes vana Kaskpeit mõne sammu kaugusel. Peatuti metsatukas suurte vabrikupõldude vahel. Ühe lepapõõsa tagant ilmus mees mustis riietes, hall sonimüts peas. Tulnud lähemale, andis ta Villemile kätt ja vaatas siis küsivalt samas lähedal seisvatele poisikestele.
„Omad,” ütles Villem. „Võtsin igaks juhuks kaasa, saame ehk millekski ära kasutada.”
Nüüd vaatas võõras poisikestele juba teistsuguse pilguga.
„Minu isa,” tutvustas Villem talle vana Kaskpeiti, millele järgnes sõbralik käepigistus.
„Kas heeringamehi ka kusagil näha oli?” küsis mees mustis riietes, kes näis üks tänase salakoosoleku tähtsamaid tegelasi olevat.
„Veel küll mitte. Aga eks neid saa siin täna õhtul olema kindlasti, nii mundris kui ka mundrita,” arvas Villem.
„Valve tuleks välja panna,” ütles tundmatu.
Edgar ja Paul vahetasid omavahel küsiva pilgu. Milline haruldane juhus