talle, küll ta siis teab, et homme hommikul enam ei tule.”
„Kas sul müügiluba on?” püüdis Edgar rabada Pauli kohe puht seaduslikust küljest. „Silti, mis mütsi ees käib.”
„Aga kas sul omal on?”
Edgar tõi papist ajalehepaunast „Virulase” vana mütsisildi lagedale, näitas seda ning ütles Paulile: „Loe, kui oskad!”
„See ka mõni luba! Niisugust plekitükki võib igaüks lasta omale teha.”
„Ah see on sulle ainult plekitükk! Tule, lähme kardavoi juurde!”
Ähvardus kardavoiga võttis Pauli tõsiseks. „Hea küll,” ütles ta siiski, „las tema ka näitab oma luba,” osutades peaga Angerja poole.
„Mul pole oma praegu kaasas, ma unustasin koju,” valetas Angerjas.
Paul usutles mõlemat vastast ja leidis, et kui kakelust vastu võtta, võib ta nende kahe käest peksa saada. Ei, siin ei jäänud muud üle, kui riskida põgenemisega. Tema vastased aga jälgisid teda kogu aeg, nagu kaks hagijat, laskmata saaki silmist. Juba tõusiski Edgari käsi, et Pauli lüüa. Samas aga hõikas keegi teisel pool teed: „Hei, poisid, tooge üks „Meie Elu”!”
Nii Kaskpeit kui ka Angerjas silkasid võidu üle tee. Kuid Kaskpeit oli siiski kärmem ja ta sooritas täna oma esimese müügi.
Kui poisid ümber pöörasid, oli Paul juba kadunud. Minna teda taga ajama polnud enam mingit mõtet ega ka aega selleks. Nad lahkusid teineteisest, minnes kumbki isesuunas müütama ajalehti.
Juba ronis päike üle vastasmaja madala katuseharja, ulatas vaatama läbi akna tuppagi, kus Paul magas rahulikult. Tema pisut kräsus pea puhkas vanaema roosa püüriga padjal, kleenuke keha kõveras nagu kutsikal, kahvatud huuled kergelt suletud.
„Paul, aitab nüüd magamisest! Mis kaupmees sa niimoodi oled? Päike juba pooles lõunas ja inimesed ootavad ajalehti. Tõuse kohe üles ja hakka end riidesse panema!” äratas Anne poisikest, kelle uni oli magus ja kes ei tahtnud veel tõusta. (Pärast Tõnise Peterburi viimist tuli Anne tütre juurde elama, et vaadata laste järele.)
„Ma ainult viis minutit veel,” tellis Paul ja keeras teise külje. Anne vaatas teda, jättis ta viivuks rahule. Läinud kööki, pani ta seal kartulid panniga tulele, kohendas tuld pliidi all. Teinud veel üht-teist, asus ta siis uuesti poisikest maast lahti kangutama. Aga et Paul ikka veel tõusta ei tahtnud, tõmbas Anne tal teki ära. Nüüd pidi Paul voodist maha tulema ja püksid jalga ajama. Ta haigutas ja ringutas end, vaatas unisi silmi vana pommidega kella seinal ja leidis aja tõepoolest hilise olevat ning hakkas kiirustama.
„Kuhu sa kasimata näoga lähed!” hurjutas teda Anne, kui poiss tahtis minema hakata. „Niimoodi hirmutad kõik teel vastutulevad koera ära – ja veel koguni ilma söömata! Võta kõigepealt ja pese end. Pane või korda kolmgi ristiinimese moodi vett silmile ja ära ole kui pagan, küll siis Taevaisagi õnnistab sind.”
„Mul ei ole enam aega.”
„On küll, ma lükkasin meelega kella tund aega ette, et sind õigeaegselt ülesse saada.”
Paul vaatas imestunult vanaemale. Võttis siis mütsilodu peast ja viskas selle vanale puukirstule ukse kõrval, hakates käiseid üles keerama. Lõpetanud pesemise, küsis ta vanaemalt: „Mis meil süüa on?”
„No ei tea, mis siis peaks veel olema? Eks ikka kohv ja praetud kartulid. Ema, näe, läks hommikul söömata tööle, et vaid teie oma kõhud täis saaksite. Kui nüüd Jumal annab, siis vast ehk õhtul saab jälle natuke,” halises vanaema.
Paul muutus pahuraks. Muud juttu sa kodus enam ei kuulegi, kui ainult puudusest ja vaesusest!
Anne pani praetud kartulid taldrikuga lauale, kallas kohvi savikruusi jahtuma. Läks tõi sahvrist võipüti ja hakkas noaotsaga kraapima selle uuretest viimast võiraasu.
Paulil polnud täna õiget söögiisu. Ta nokitses kahvliga mõnd krõbedamat kartulilõiku, hammustas paar korda võileivast, rüübates halli kohviliret peale.
„Söö oma kõht korralikult täis,” sundis teda vanaema, „siis jaksad ka lehtedega kauem ringi joosta.”
„Ma ei taha, eks ma pärast söö, kui koju tagasi tulen.”
Ning Paul läks laua juurest minema, võttis kirstult mütsi, pani pähe ja kadus toast.
Sirelipõõsastes Liivalaias sädistasid varblased. „Kui nüüd õige viskaks kiviga,” mõtles Paul, „kindlasti tabaksin neist mõnda.” Ja ta hakkaski otsima parajat kivi. Kuid keegi nagu keelanuks talle seda ja ta loobus.
Pärast lühikest sörki oli Paul Ingliste akna taga. Ajalehed käes, hakkas ta minema. Edgarit ja Angerjat polnud täna hommikul näha kusagil. Olles vaevalt väravast välja jõudnud, ilmusid nad mõlemad nurga tagant nähtavale. Paul andis jalgadele valu, pööras lähemasse põiktänavasse, et kiskuda lahti end tagaajajatest. Kuid talle hakkas seal kivirahe tagant järele sadama. Paul ei saanud teisiti, kui pidi selle avaliku väljakutse vastu võtma. Tema suure kiirusega sooritatud vise ebaõnnestus. Kivi, mis oli määratud tagaajajatele, läbis lähema maja mõlemad aknaruudud. Nüüd läks põrguks lahti! Aknale ilmus keegi naine, tõstes suurt lärmi ja kisa. Kisa peale tuli majaomanik Kikas, kes hakkas ulakaid poisse taga ajama. „Võtke kinni! Võtke pasatskid kinni!” karjus Kikas kõva häälega. Sellele ei reageerinud aga keegi. Majaomaniku enda jooksvahaiged jalad polnud kaugeltki suutelised poisikestega võidu jooksma. „No mis te veel vahite, et ei aita pasatskeid kinni püüda!” pahandas Kikas tee äärde seisma jäänud inimestega.
Osava manöövriga pääsesid Edgar ja Angerjas põgenema. Kuid Pauli tabas kivitööline, kes samas jalgteed parandas. Ähkides ja puhkides jõudis viimaks ka Kikas kohale. Samas nägi Paul Edgarit tulemas kardavoi saatel. Kui nad kohale jõudsid, hakkas keegi meesisik kardavoiga õiendama: „See paunaga poiss on kõige suurem süüdlane. Ma ise nägin kõik kohe algusest peale. Neid oli koguni kaks, kes esimestena hakkasid seda väiksemat poisikest kividega loopima.”
Sel jutul polnud aga vajalikku mõju ei kardavoi ega majaomaniku juures. „Mõlemad jaoskonda, muud midagi,” oli kardavoi autoriteetne otsus. „Küll seal selgub, kumb neist suurem süüdlane on.” Ning teine poisike teisel pool käe otsas, viis ta neid kraedpidi nagu kassipoegi. Nende kannul komberdas oma jooksvahaigusest kangete jalgadega majaomanik Kikas.
„Pai onkel, lase lahti,” palusid mõlemad poisikesed. Kuid kardavoi süda jäi nende palvetele kivikõvaks.
Jaoskonnas koostas urjadnik protokollid, kärkis ja paukus nendega. Viimaks käskis ta neid kartserisse paigutada, mille poolpimedast ruumist hakkas peagi kostma nuttu ja nuukseid.
„Olid siis nii kõvera käega, et ei osanud õieti visata,” tegi Edgar etteheidet Paulile. „Parem see kivi oleks võinud mind tabada. Nüüd mine tea, kui kaua meid siin kinni peetakse. Kõik lehed lähevad hapuks, kes neid siis enam ostab?”
„Aga kes hakkas esimesena?”
„Jää vait, va kõverkäpp!”
„Vait siis vait, kuid kes lõhutud aknaruudu kinni maksab? Minul selleks raha küll ei ole… ka emal kodus mitte.”
„No kas te siis tõesti nii vaesed olete?” ei suutnud Edgar seda uskuda.
„Ega ma muidu ei räägi…” Paul puhkes uuesti nutma.
Edgaril hakkas temast kahju. Ta tundis end kaassüüdlase olevat, ja midagi muudki hakanuks nagu liikuma tema hinges. Ja millegipärast Paul nüüd isegi meeldis talle. „Tead mis,” ütles ta Paulile. „Ma ise maksan aknaruudud kinni. Aga tänasest peale pead sa minu sõber olema.”
„Angerjas on sinu sõber, aga mitte mina!”
„Ta on kaak! Niisugust sõpra pole mul tarvis. Alles hiljuti tahtis ta varastada mu rahakotti. No aga ma siis andsin ka talle nii, et mäletab seda eluaja.”
Nii said äsjased vaenlased sõna sõnalt sõbralikumaks. Ja veel paari lause järele, mida nad omavahel