Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Vanamees silmitses rusikasse pigistatud juukseid. „Arstid ütlesid, et ei midagi hirmsat… Šapira andis talle obaduse ja hüppas aknast välja…” Ta lasi sõrmed lahti ja peast kistud hall tutt kukkus maha.

      „Timofei Stepanovitš, kullake, kuidas siis nii?” küsis Tanja rusutult. „Aga kus te ise olite?”

      „Kemmergus…” Timofei Stepanovitš oli nutma puhkemas. „Šapiraga jäid Provotorov ja Lutsis… Te ütlesite mulle ennist, et Šapira on reetur, ometi tõi teda ju lugemistuppa Maksim Danilovitš isiklikult! Ma ei suutnud ju uskuda, et ta… Ma arvasin, et me kahtlustame inimest, meie mõttekaaslast, ilmaasjata, et meil on pärast häbi, tuleb andeks paluda!..” Korraga läks Timofei Stepanovitš jutt imelikult tokerduvaks. „Aga kes see on?” küsis ta, pööramata minult sõgedat pilku.

      „Maksim Danilovitši vennapoeg,” ütles Margarita Tihhonovna. „Aleksei Vladimirovitš Vjazintsev. Ma ju rääkisin teile…”

      „Mehesõna…” kähises Timofei Stepanovitš ja sööstis minu poole.

      Ma varjusin häbiväärselt Margarita Tihhonovna taha.

      „Aleksei Vladimirovitš, annan mehesõna, ma lunastan…” Timofei Stepanovitš põrutas rusikaga endale vastu rinda, nii et kõmises. „Ma närin Šapiral südame rinnust…”

      „Timofei Stepanovitš, kullapaikene…” palus Margarita Tihhonovna väsinult, „ohjeldage nüüd oma sangariloomust. Aleksei Vladimirovitš on niigi vatti saanud. Aitab temale tänaseks muljetest küll. Öelge parem, kus on Ogloblin ja Larionov?”

      „Nad valvavad seda kinnivõetut.” Timofei Stepanovitš astus vastu tahtmist must eemale. „Vozgljakovade kuuris.”

      „Aga teised?”

      „Otsivad Šapirat…” Vanamees rehmas lootusetult käega. „Jagunesid kahte rühma. Ühte juhib Dežnjov, teist Ievlev.”