sihukese teotava konspiratsiooni vastu välja ja ütles, et ta pigem sõidab isaga kaasa ja siis me toome kolmekesi ühes kupees raha turvaliselt ära. Kuid igal juhul tahtis isa matta tuhaurni memme ja taadi hauaplatsile.
Vormistasime volituse, mille järgi võisin lahendada kõiki juriidilisi küsimusi, ning ma asusin teele, lootes korteri mõne nädalaga müüdud saada ning hakata oma auklikku elu järje peale sättima.
Sõidu peale kulus natuke vähem kui kolm trööstitut päeva. Ma sõitsin platskaartvagunis, sedasi tuli pilet odavam. Hallipäine, lahke õpetaja moodi naine palus arglikult mul temaga kohad vahetada. Ma loovutasin alumise istme ning tänulik „õpetaja” kostitas mind ühtelugu koduste kartulipirukatega.
Meie vastas troonis kolhoosniku moega punapõskne neidis. Ta vedas suurt ruudulist pauna, mis ei mahtunud istme alla. Päeval valvas piiga seda teraselt, öösel lasi oma tugeva kängitsetud jala rippu ja asetas kindluse mõttes koti peale.
Näitsiku kohale seadis end sisse terava ninaga mehike, vilgas kui hiir, vineerist kohvriga. Mehenäss jõi teed, pajatas piigale oma raskest elusaatusest, korrutades muudkui: „Vaene jääb vaeseks.” Selle lausega oli ta jõudnud juba vagunisaatjal südame haledaks teha, sai tasuta madratsi ning käis ühtevalu tulist vett võtmas, kuna tee oli tal omal kaasas.
Ma püüdsin olla napisõnaline ning „lahke õpetaja” küsimusele „Kuhu sõidad?” vastasin lühidalt: „Onule külla”, süvenesin raamatusse ega lasknud ennast vestlusse tõmmata.
Esimesel ööl me ületasime piiri. Vagunis sattus olema oma kümme norskajat, ma magasin kehvasti, kattes pead padjaga, kuid sellest polnud suurt abi.
Hommikul jäi rong toppama väikesesse Želõbino jaama. Aken jäi kohakuti memoriaaltahvliga, mis oli kruvitud koorunud värviga jaamaseina külge: „Siin surid kangelassurma seersant Stepan Jakovlevitš Gussev, jefreitor Ivan Matvejevitš Ussikov, reamehed Hamir Hafunovitš Hazifov, Pavel Kuzmitš Fjodorov ja Hussein Izmailovitš Alikperov.” Tunni aja pärast olin ma selle hukkunud nimekirja pähe õppinud ning rong hakkas lõpuks liikuma. Keskpäeval sõitsime Moskvast läbi.
Vagunis oli lämbe. Vahtisin pikalt mööda jooksvat maastikukarusselli. Taevas säras eresiniselt, virasid järvesilmade helgid. Seal sööstis puult lendu tõusnud lind rohu sisse ja tuul kandis ta minema, pööritades nagu paberitükki. Kerkisid kruusakünkad, vaheldudes rohelise hõrendikuga, kus auguna roomaskles võililledest kubisev aas. Väljahüpanud männituka taga laotus punakaspruun raba, veest turritasid kõdunenud kasetüved. Siis algas kuusik, katkedes sillaga. Teisel pool jõge oli end paplitega eraldanud kaasaegse moega asula – kolmekorruseliste paneelmajadega. Nende taga laius umbrohtu kasvanud plats roostes jalgpalliväravate ja nende külge seotud laigulise kitsega.
Vaadates hüljatud palliväravaid, kujutlesin ma miskipärast õnnetust: kuidas lapsed mängivad jalkat ja pall lendab rööbastele, laps ei märka rongi. Tabades mu noruliste mõtete tooni, ilmusid kalmistu ja piparkoogimaja sarnane kirik.
Maandumisradu meenutavad jaamaplatvormid kihutasid mööda nii kiiresti, et ma ei jõudnud nimesid lugeda. Üksteise järel vahetusid armsate lihtsakoeliste nimedega maakonnalinnad: Pozõrev, Lõtševets. Jaamad olid seal sageli vaid kaherööpmelised. Sellal kui me seisime, seegasid mööda vaguneid kohalikud kaubitsejad, pakkudes ajakirjandust, õlut ja lihtsamat toidupoolist – sihvkasid, beljašše, voblat.
Kolmandaks päevaks olin ma loksumisest juba üksjagu väsinud ja rõõmustasin, kui hommikul möödusime Kolontaiskist. Mõne tunni pärast valgus akna taga halli veelahmakana laiali suur Urmuti veehoidla, selle taga seisid otsekui kahurid malelaual tuumaelektrijaama tossavad lõõrid ning hakkasid venima tehnikakombinaatide lõputud barakid mustaks tahmanud vitraažseintega.
Vana jaamahoone meenutas kirikut kõrge kupliga, mille sügavuses tuhmunud nõukogude freskod kujutasid kunagist sotsialistlikku õnne.
Jaamaesisele platsile vajunud reisijaid piirasid mustlaslikult pealetükkivad taksojuhid, pakkudes tungivalt oma motoriseeritud teenuseid. Ma küsisin ühelt, kes paistis minu pilgule kõige vähem omakasupüüdlik, kuidas pääseb Tškalovi tänavale. Taksojuht muigutas huuli, arvutades mõttes kasumit, ja nimetas hinna, mille vastuvõetavust ei olnud ma nagunii võimeline hindama – ma läksin rublade Ukraina grivnadesse ümber arvutamisega kogu aeg sassi. Rublades kõlas kallimalt.
Ma vabandasin, ütlesin, et mul on raha napilt, ja ehk oskab ta anda juhatust, kuidas jõuda sinna ühiskondliku transpordiga. Taksojuht kõhkles minutikese ja halastas, reetis marsruudi ja viipas käega katuste taga paistva McDonald´si torni poole, mille tipus säras neoontuledes M-täht.
Kõndinud teisele poole majadeblokki, nägin ma trollibusside ringikeeramiskohta ja liinitaksode peatust. Igaks juhuks küsisin ühelt intelligentse moega eidekeselt keskturu kohta üle ja too kinnitas taksojuhi sõnu „viis peatust” ning küsis minult omakorda, ega ma juhtumisi mäleta, kummad sel aastal enne õitsema hakkasid, kas lepad või kased, ja selgitas: „Kui kased, siis tuleb hea, soe suvi. Aga kui lepad jõudsid ette, siis on kehvasti, saab vihma ja külma.”
Linn meeldis mulle juba selle poolest, et säras pidupäevane päike ja isegi lahtistest trolliakendest tungis sisse sireliõite hullutavat lõhna. Domineerisid revolutsioonieelsed ehitised – suurte akendega, keerukate, pisut pudisevate seinakaunistustega ja laiade treppidega. Seda keskpärast kaupmehelikku heaolu rikkusid arvukad maitselagedate siltidega putkad: „Pirukad”, „Jäätis” või „OÜ Irina”. Südantsoojendav oli näha kaupluste nimetustes Ы-tähte. Minu kodukandis, kus möllas üheksandat aastat незалежнiсть3, polnud seda tähte enam kuskile jäänud.
Kesklinn oli roheline ja avar. Gagarini prospekti ja VLKNÜ 50. aastapäeva prospekti ristumiskoht moodustas väikese väljaku kolmemeetrise pronksist Leniniga. Mälestusmärgist paremal seisis kodusõjaaegne soomuk, vasakul tank T-70, justkui pakutaks Leninile teha valik nüüdisaegse lahingutehnika kasuks, ent Lenin ei teinud vihjet märkamagi ja sirutas kätt jonnakalt ettepoole, püüdes prospektil mõnda välismaa autot peatada.
Kõrval oli õdus haljasala. Klumpide kohal troonis graniitpostament haubitsaga. Kullast numbrite „1941–1945” all lebasid pärjad ja lilled, jäänud sinna nähtavasti veel 9. mai tähistamisest. Skvääri taga kõrgus vaskpunaste pronnakate kuplitega kirik ja samblase roheka paatinaga kaetud tornitipp.
Trollibuss peatus kirikut ümbritseva iidse, rohtu kasvanud kivimüüri juures. Ma kõndisin väikest pärnadesse uppuvat tänavat pidi alla ja jõudsin täpselt turu raudaia juurde. Seal algasid kalaletid ja lõhnas jõehallituse järele.
Ma küsisin pungil kandekottidega naistelt, kus peatub buss number kaheksateist. Mulle seletati, et turu teisel pool, kuid bussi peale mineku mõte laideti maha, buss pidavat kehvasti käima, mõttekam oli oodata seal marsruuttaksot, mis sõitvat samuti Tškalovi tänavale.
Mulle vajaliku büroo „Usaldus” leidsin ma korras hoitud, plaatidega vooderdatud üheksakorruselise maja soklikorruselt gastronoomi ja juuksuri vahelt.
Sees valitses tagasihoidlik euroremont. Mustast kunstnahast mööbel, valged ribikardinad ja roomavad potililled näisid igati usaldustäratavad.
Minu ees oli kõigest üks memm, kuid ma rõõmustasin enneaegu – ta istus notari juures täpselt lõunavaheajani, nii et ma olin veel tervelt tund aega sunnitud kohalikke lehti lappama.
Kui pitsatid said löödud, kui ma olin kassasaba ära seisnud, tasunud ettenähtud lõivud ja viinud notarile maksekviitungi, veeres päev juba õhtusse.
Ostsin gastronoomist pudeli Absoluti ja suure kommikarbi. Pole ju teada, kummast soost bürokraati ma onu kommunaalkontoris kohtan. Vajasin eriplaanilisi kingitusi.
Kominterni nime kandev mikrorajoon osutus täielikuks äärelinnaks, viiekorruseliste paneelmajade aguliks. Elamukontor number 27 oli kui maa alla vajunud. Küsisin tigeda ja väsinuna aborigeenidelt korduvalt abi, ent keegi ei teadnud, kus see asutus asuda võiks. Lõpuks pakkus üks solgiämbriga naine ennast mulle teejuhiks.
Otsekui pilkeks oli kommunaalkontori rauduks ühes viltuselt kinnitatud juunikuiste veekatkestuste graafikuga