nüüd juba näoga allapoole ja löödi morsakihv kehast läbi. Kõige huvitavam on aga see, et taud lakkas kohemaid…”
Erinevalt pelglikust Vovkast armastasin mina neid hirmsaid jutte. Isa küll väitis, et onu on meie emast sisse võetud, püüab talle muljet avaldada ja kipub seetõttu luiskama. Ma ei välista, et isa lihtsalt kadestas onu Maksimi, kellel oli nii värvikas elu.
Siis aga lakkas onu meil külas käimast. Ma kuulsin vanematelt, et enam ta ekspeditsioonidel ei käinud ning olevat romantilisest tundrast mingisse igavasse vene kolkasse kolinud. Kuid veel pikka aega oli onu Maksim minu jaoks seiklusfilmi kangelane, Siberi Jäljekütt.
Aastatega läks onu oreool märgatavalt tuhmimaks. „On alla käinud”, „teeb perele häbi” – rääkis isa onu Maksimi kohta. Arvatavasti hakkas onu alkoholiga sõprust pidama külmas kliimas viibimisest, kuid võib-olla oli põhjuseks ka see, et piiritus oli ametiga seonduvalt alati käepärast, või sattus ümbruskond olema viinalembene.
Kui leping lõppes, töötas onu haiglas osakonna juhatajana, üritas väitekirja kirjutada. Oma pere jäi onul loomata. Viin lõhkus kõik plaanid. Algul alandati ta jaoskonnaarstiks, kuid varsti lasti üldse joomise pärast lahti. Mitu aastat töötas onu Maksim kiirabiauto peal sanitarina, kuid sai ka sealt hundipassi.
Viimase viieteistkümne aasta jooksul käis ta meie juures kõigest kaks korda. Esimesel korral saabus vanaisa matustele, viskas peielauas kõvasti kärakat ja koguni kakles isaga, ning teine kord oli siis, kui suri vanaema. Onu jäi matustele hiljaks, sest kukkus jooma, ja ega lennukid lennanud ka nii hästi kui Liidu ajal, sestap tuli rongiga loksuda. Onu käis kalmistul, elas paar päeva meie juures, keeras isaga tülli ja sõitis jälle minema.
Pärast vanaisa ja vanaema surma rääkis isa mõrult: „Maksim ajas nad hauda!” Ning tal oli osaliselt õigus, vanurid valutasid hirmsasti südant noorema poja pärast, kelle elu vägisi kiiva kiskus.
Onu Maksim helistas meile harva, alati ühe ja sama palvega – saata ülekandega raha. Kibedast kogemusest õppust võtnud isa vastas alati keeldumisega, ning kord, sõimanud vanemat venda „juudinäruks”, kadus onu tükiks ajaks.
Hiljem hakkas ta jälle helistama, kuid raha enam ei mangunud, lihtsalt küsis, kuidas meil läheb. Kuulu järgi pidanud ta oma viis aastat karskust. Sellest saime me teada onu kunagiselt töökaaslaselt, arstilt. Too astus linnas läbisõidul olles meie juurest läbi ja tõi onu palvel raha, kakssada dollarit, mis onu Maksim oli kunagi isalt laenanud. See töökaaslane rääkiski, et Maksim Danilovitš jättis joomise maha, kuid kahtlustatakse, et teda neelas teine mülgas – justkui mingi religioosne organisatsioon, võimalik et baptistid või Jehoova tunnistajad.
Onu Maksim ise midagi konkreetset ei teatanud, telefonis oli tema hääl muutumatult lõbus ning vastuseks isa etteheidetele („Maksim, kas sa oled viimase aruraasu maha joonud? Kas sa tõesti ei suuda olla lihase venna suhtes avameelne?”) ta vaid naeris ning palus tervitada ema, Vovkat ja mind.
POISIPÕLV, NOORUKIIGA, NOORUS
Kunagi tahtsin ma minna meditsiini õppima, et sõita nagu onu Maksim romantikat otsides mööda riiki ringi. Seejuures ei tulnud mulle pähegi, et arstiamet on statsionaarne ja tavaliselt meditsiinitöötajad suurt ei reisi.
Lõpuklassis mu plaanid muutusid. Kõik keeras pea peale koolis loodud teatriring. Õnnetuseks juhtus seda juhtima inimene, kel polnud annet ega huvi. Aastaga taoti meile tugevasti pähe kõikmõeldavad teatriteaduse puudused, kuid kõige hullem oli see, et igaüks meist hakkas kindlalt uskuma oma geniaalsusse. Selle asemel, et valmistuda eelseisvaks eluks ja valida enesele võimetekohane, väärikas ja stabiilse palgaga elukutse, hakkasime unistama kunstist.
Oma napi tegevusaja jooksul ei toonud ring lavale ühtegi näidendit, me tegime vaid proove. Švartsi õnnetu näitemäng „Tavaline ime”, mille me enesekindlalt lavastada võtsime, ei jõudnud esimesest vaatusest kaugemale, kuid me pidasime ennast juba näitlejateks.
Mäletan, et ma ajasin isa ja ema kohutavalt närvi, kui teatasin, et kavatsen sõita mitte mujale kui Moskvasse ja proovida sisse saada teatriinstituuti näitleja erialale.
Vanematele tuleb au anda, nad püüdsid poega läheneva katastroofi eest kaitsta. Mind toetas auahnetes unistustes ainult Vovka, kuid sedagi vaid hetkeni, kuni talle tehti selgeks: vend Aljoška ei satu mitte Moskva Akadeemilise Kunstiteatri õppelavale, vaid joonelt sõjaväkke. Aru pähe saanud Vovka jäi vakka ja mina kaotasin truu liitlase. Vanemad aga käivitasid uue kasvatuskampaania. Säästes mu eneseuhkust, materdasid nad seda laadi asutustele omast onupojapoliitikat: „Sinna saab ainult tutvuste kaudu.”
Sattusin kimbatusse, mind ahvatleti salakavalalt uue perspektiiviga. Isa ütles, et ei taha mu unistusi purustada, kuid kas poleks mõistlikum enne omandada tehnikakõrgkoolis kindel amet. Hiljem, viie aasta pärast, kui ma tõesti ei suuda ilma kunstita elada, võin ma juba välja kujunenud ja endas selgusele jõudnud inimesena minna õppima režissööriks, mis juba iseenesest kõlab soliidsemalt. Ma mõtlesin järele ning nõustusin polütehnilise instituudi ja „kindla ametiga”.
See sõnaühend meenutab seniajani mulle midagi täisnurkset ja rasket, mis sarnaneb ühteaegu silikaattellise ja raudbetoontalaga. Ma eelistasin raudkindlat – „valutööstuse masinad ja tehnoloogiad”. Sisseastumiseksamitel matemaatikas ja füüsikas tegin jube palju vigu ja lõin päris vedelaks, kuid mind tiriti välja, pandi neljad. Pärast kirjandit, mis oli juba täiesti fiktiivne eksam, arvati mind esimesele kursusele.
Õppimine ei köitnud mind, kõik ained jäid ühtviisi kaugeks. Ma käisin loengutel, kirjutasin eksamiteks usinalt hunnikute viisi spikreid, mida meilt ära ei võetud.
Talvise sessiga lendasid paljud instituudist välja, kuid ainult mitte mehhaanika-metallurgia teaduskonnast. Meid lohistati vägisi edasi ja eks ma püüdsin ise ka ree peal püsida. Kõige raskem oli joonistega, kuid see probleem oli lahendatav: neid tegid väikese tasu eest üliõpilased, kelle erialaks oli kujutav geomeetria. Stipendiumist jätkus täpselt nii paljuks, et maksta eriti nurjatute kursatööde eest, mis tuli kirjutada masinate ja mehhanismide teoorias – MMT-s, mida igiammustest aegadest seletati lahti kui „matke mind täna”. Elasin vanemate juures ja mul ei tulnud rinda pista selliste raskustega nagu paljudel mujalt pärit tudengitel.
Käes oli üheksakümne esimene aasta ning „heale” sooritatud NLKP ajaloo eksam ja teadusliku kommunismi arvestus jäid mu matriklisse nõukogude epohhi viimaseks, hüvasti jätvaks suletõmbeks.
Ma muidugi ei unustanud, mis on mu kutsumus ja miks ma siin õpin – omandamaks „kindlat eriala”, seda indulgentsi iseenda ja vanemate ees, et seejärel astuda, insenermehhaaniku diplom põues, kartmatult kunstimaailma.
Instituudis hakati aktiivselt arendama KVN-i2 ning ma sööstsin sinna. Esimeste lavakatsetega sai selgeks, et ma „ei ole naljakas”. Seda tunnistasid kõik. Ma põhjendasin enda läbikukkumist laval kaugeltki mitte klouniliku välimuse ja draamaandega. Pettunult rahustasin end sellega, et ma pole eelduste poolest mitte isetegevuslik veiderdaja, vaid tõsine näitleja.
Kord mõtlesin ma välja kaks nalja: „Ukrainas hakati tootma ahvidele mõeldud viina Gorillkat” ja „Valel on lühikesed jalad, tõel paks tagumik”. Teine nali praagiti naerdes välja. Samuti tegin ma ümber laulu „Kaunis on kaugel” sõnad: „Ma tõotan olla puhas, pesta ha-ambaid…”
Mu tähetund saabus, kui meie instituudi meeskond otsustas linnafestivalil kaasa lüüa. Kolm päeva enne veerandfinaali selgus äkki, et konkursinumbrid „Tervitus” ja „Kodune ülesanne” polegi valmis. Lõbusad ja leidlikud olid koos kapteniga kindlalt põhja minemas. Nad ladusid paberitükkidele kirjutatud vaimukusi nagu pasjanssi ega suutnud neist tervikut kokku panna. Ees terendas kurb perspektiiv – festivalilt lahkumine.
Meid käis vaatamas tudengiklubi juhataja Dima Galoganov, hiljutine instituudi vilistlane ja nüüdne pisiametnik. Galoganov tõotas süngelt võistkonna läbikukkumise korral laiali ajada.
Peapesu ajal lappasin ma arhiivi, kuhu oli talletatud ribu-räbu läbisegi väikesekaliibriliste naljadega, ning ühtäkki oli meie esinemise kondikava